Religioon

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Paul Ranson, "Kristus ja Buddha" (u 1880)

Religioon on uskumuste, normide, tavade ja institutsioonide süsteem, mille keskmes on jumalikeks, pühadeks ja/või üleloomulikeks peetavad jõud ning inimese ja kõiksuse suhteid reguleerivad põhilised väärtused.

Draama[muuda]

ABRAHAM (sõbralikult): Ma ei tea... Kas te olete usklikud?
TÜTARLAPS (pioneeri entusiasmiga): Meie jaoks pole jumalat loomulikult olemas.
ABRAHAM: Kahju. Minu jaoks ka mitte. Usklikud on väga huvitavad inimesed. Uskuda tõestamatut — see nõuab tugevat karakterit.


Proosa[muuda]

  • Ma needsin ära kõik religioonid, kõik jumalad, nii palju kui mul neid meelde tuli. Mulle tundusid nad korraga nii naeruväärsed oma väljamõelduses, need tühjad papikujud, need sõnamonstrumid, inimliku idiotismi ülim saavutus! Olgu nad neetud! Ja kui neil tõesti peaks kogu oma gängi peale kokku olema mingitki võimu (kuigi monoteistlikus maailmapildis kujutatakse neid maffiabosse rohkem üksiküritajatena, peaaegu romantiliste don Quijote'idena), siis võiksid nad olla nii kenad ja teha nõmedale inimkonnale, kes muidugi ei vääri mingit heategu, selle ainsa heateo, mida nad talle, olgu eraldi võttes või grupiviisiliselt, siiski võlgnevad, arvestades seda sajanditepikkust koogutamist ja vastastikust vihkamist, mida see ahvikari, kes nad välja on mõelnud, nende altaritele on kallanud - jah, siis ometi võiksid nad teha inimkonnale selle viimse (ultime) heateo: vabastada meid kõigist religioonidest. Palun! Et sellega oleks lõpp, nüüd ja igaveseks. Ja vabasta (või vabastage, juhul kui te tõesti maailma omavahel mõjupiirkondadeks olete jaganud, nagu hiina maffia), palun, meid ka kõigist tulevastest ja olevatest pahupidireligioonidest, antireligioonidest, mis ei julge öelda oma nime. Ja siis, minge sinna, kust te olete tulnud. Olge omaette.


  • See oli usu kriis, mis tabas neid mõtlejaid, kes ei suutnud lepitada teaduse arengut traditsioonilise kristliku ilmutusega. Usk ja mõistus paistsid lohutumalt tülis olevat, kui just usule mõnd uut valemit ei leita. Seda valemit asus otsima rühm filosoofe, kes ei suutnud enam aktsepteerida ilmutatud religiooni ega tunnistada mingeid transtsendentaalseid juhtmõtteid, saamata siiski läbi ka ilma nendeta. Nii sai alguse kristliku õpetuse ilmutatud elementide mahanülgimise ja eetiliste põhimõtete kui tõelise religiooni keskse tuuma nende asemele upitamise tänini kestev protsess. (lk 58)
  • Esimeseks etapiks oli maagia, teiseks religioon, kolmandaks teadus. Tema [Frazeri] arutluskäik järgib omamoodi hegellikku dialektikat, sest primitiivseks teaduseks liigitatud maagia saab lüüa omaenda küündimatuse tõttu ja selle asendab preestrite ja poliitikute pettuse vormis religioon. Maagiast kui teesist kasvas välja antitees, religioon, ja nii maagia kui religiooni tõrjus välja süntees - moodne tõhus teadus. Seda moekat esitust ei toetanud vähimgi tõendusmaterjal. Frazeri evolutsiooniline skeem põhines ainuüksi mõningatel tema kaasaja aktuaalsetest teemadest kõhklematult omaks võetud eeldustel. Üks selline eeldus oli, et eetiline rafineeritus on arenenud tsivilisatsiooni märk. Teine, et maagial ei ole midagi pistmist ei moraali ega religiooniga. Selle põhjal konstrueeris ta kujutluspildi meie kaugetest esivanematest, kelle mõtlemise üle domineerib maagia. (lk 71-72)
  • Üldkokkuvõttes on Frazeri mõju olnud hukatuslik. Ta võttis Robertson Smithilt üle tolle kõige kõrvalisema õpetuse ning põlistas mõtlematult tõmmatud eraldusjoone maagia ja religiooni vahel. Ta levitas ekslikku oletust, nagu usuksid primitiivsed rahvad universumi mõjutatavust mehaaniliste sümbolite abil, ning veel teistki ekslikku eeldust, nagu oleks eetika primitiivsele religioonile tundmatu. (lk 79)
  • Kontrast sisemise tahte ja välise läbimängimise vahel ulatub sügavale judaismi ja kristluse ajalukku. Juba loomu poolest kõigub iga religioon paratamatult nende kahe pooluse vahet. Kui vastne religioon pärast oma esialgset revolutsioonilist tuhinat kasvõi aastakümnekesekski püsima jääb, peab ta paratamatult liikuma sisemise usuelu juurest välise juurde. Ja lõpuks muutub välise kooriku tardumus talumatuks ning kutsub esile uusi revolutsioone. (lk 128)
  • Protestantismi pikk ajalugu annab tunnistust vajadusest olla valvel rituaalse vormi kalduvuse suhtes tarduda ja usutunnet asendada. Üks laine reformeeritud jutlustajaid teise järel on müristanud rituaali tühja enesessekapseldumise vastu. Senikaua kui ristiusk elab, ei saa kunagi saada küllalt variseri ja tölneri tähendamissõna ülekordamisest, korrutamisest, et välised vormid võivad jääda õõnsaks ja saada pilkeks tõdedele, mida nad esindavad. Iga uue sajandi möödudes saame üha pikema ja jõulisema antiritualistliku traditsiooni pärijaiks. (lk 130)
  • ... on viga eeldada, et saab olemas olla religioon, mis on üleni sisemine, ilma mingite reeglite ja liturgiata ning seesmisi olekuid tähistavate väliste märkideta. Nagu ühiskonna, nii ka religiooni puhul on väline vorm tema eksistentsi eeltingimus. (lk 131)
  • Primitiivsed religioonid langevad laias laastus kokku lihtsa ilmikinimese arusaamaga keerukamatest usufilosoofiatest: nad tunnevad vähem muret filosoofia pärast ja huvituvad rohkem materiaalsetest hüvedest, mida võivad pakkuda rituaal ja moraalne mugandumine. Kuid sellest järgneb, et need religioonid, mis on kõige enam rõhutanud oma rituaali instrumentaalseid tulemeid, on uskmatuse ees kõige kaitsetumad. Kui usklikud on hakanud riitusi käsitama vahendina tervise ja jõukuse saavutamiseks - imelampidena, mille käivitab hõõrumine -, siis jõuab kätte päev, mil kogu rituaali masinavärk hakkab paistma tühja narrimisena. Uskumusi tuleb kusagil kaitsta pettumuse eest, või muidu neid enam ei tunnistata. (lk 295-296)

Luule[muuda]

   Nii tühine, nii nõrk
on usundite lunastusejaht
   kui närtsind maltsavõrk
või ääretut merd laisalt kirjav vaht,

   et läita kahtlust neis,
kes lõpmatusega on ühendet,
   kel kindlais sidemeis
on surematusega ankrukett.

  • Emily Brontë, "Arg pole hing mu sees", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 182-183


Allikata[muuda]

  • Pole tähtis, kas usutakse või ei usuta, tähtis on vaid nende motiivide siirus ja sügavus, mille pärast usutakse või ei usuta.


Vaata ka[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel