Mine sisu juurde

Inspiratsioon

Allikas: Vikitsitaadid
Dora Wahlroos, "Inspiratsioon" (autoportree, 1895)
Jacek Malczewski, "Kunstniku inspiratsioon" (1897)

Proosa[muuda]

  • Paranemine on nagu tagasipöördumine lapsepõlve. Paraneja tunneb samuti nagu lapski ülimat naudingut tunda asjade, isegi pealtnäha kõige triviaalsemate asjade vastu elavat huvi. [---] Laps näeb kõike uudsena, ta on alati joobunud. Miski ei sarnane rohkem nähtusega, mida nimetatakse inspiratsiooniks, kui rõõm, millega laps neelab endasse värvi ja vormi. Julgeksin kaugemalegi minna: ma väidan, et inspiratsioonil on sarnasust verepaisuga ning et iga üleva mõttega käib kaasas tugevam või nõrgem närvivapustus, mis kajab vastu väikeajuski. [---] geniaalsus pole muud, kui tahte abil taas leitud lapsepõlv, enese väljendamiseks nüüd mehelikud võimed...


  • Eheda inspiratsiooni osakesed liuglevad lakkamatult läbi universumi. Iga natukese aja tagant tabab mõni neist vastuvõtlikku meelt, mis seepeale leiutab DNA või flöödisonaadivormi või viisi, kuidas lambipirne poole kiiremini läbi põletada. Aga suurem osa neist ei taba kedagi. Enamik inimesi läheb läbi elu, ilma et ükski säärane osake neile pihta saaks.
Mõnel inimesel on veelgi vähem õnne. Neid tabavad nad kõik.
  • Terry Pratchett, "Õed nõiduses". Tõlkinud Piret Purru ja Aet Varik. Varrak 2001, lk 73-74


  • Inspiratsioonid kihutavad pidevalt universumis ringi. Nende sihtmärgiks, kui see neile korda läheks, on õige mõistus õiges kohas õigel ajal. Nad tabavad õiget neuronit, tekib ahelreaktsioon ja veidi hiljem pilgutab keegi teleprožektorite ees silmi ja mõtleb, kuidas pagana päralt tuli talle üldse mõte teha viilutatud leiba.
Leonard da Quirm oli inspiratsioonidega kursis. Üks tema esimesi leiutisi oli maandatud rauast öömüts, mida ta kandis lootuses, et need neetud asjandused lõpetaksid tema vaevatud kujutlusvõimele oma hõõguvvalgete jälgede jätmise. Üldjuhul see ei õnnestunud. Talle polnud võõras häbi, mida tunneb inimene, kes hommikul ärgates leiab oma voodilinadelt ebatavaliste piiramismasinate ja uudsete õunakoorimisriistade öised joonised. (lk 168-169)


  • Mort pööras pilgu uuesti raamatus olevatele joonterägastikule. See nägi välja nii, nagu oleks ämblik raamatulehe peale võrku kudunud, peatudes igas ühenduskohas, et märkmeid teha. Mort vahtis, oodates inspiratsioonisädet, kuni silmad valutama hakkasid. Ükski inspiratsioonisäde ei pakkunud ennast välja. (lk 211)


  • Hwel üritas oma õllekruusi suust sisse vaadata. Purjusoleku kasuks tuli seda küll öelda, et see hävitas igasuguse inspiratsiooni. (lk 219)


  • Lapsepõlvest oli tal meeles, milline oli tegelik toomkirik seestpoolt: vana puu ja kolkunud õhu hapukas lõhn. Keegi oli surnud. Seinakaunistused otsekui kivist beseed. Karedate määrdunudoranžide patjadega kaetud puupingid. 1930ndatest pärit Jeesust kujutav altarimaal, mida ta ajapikku, mõni aasta hiljem, vihkama õppis.
Lunastaja astus talle vastu millestki, mis meenutas räigetes vikerkaarevärvides üska mõne new age'i kalendri ümbrisel. Tema käed olid ebaproportsionaalselt välja sirutatud ning tema silmad ebameeldivalt, aarialikult kahvatud. Leeris käies taipas ta, et ei suudaks kunagi sellise Kristuse pildi ees end laulatada lasta või lapsi ristida. Gümnaasiumis sai ta ühes rootsi keele tunnis teada, et just see kitš Kristusest inspireeris Karin Boyet kiljutama selliseid ridu Jeesuse kohta: "Sama palju Jumal kui noormees. Tema laubal lõõmab karm, noor keskaeg." Sellega varises pjedestaal Karin Boye jalge alt ning ühtlasi kõik teised pjedestaalid - ta ei suutnud enam autoriteetidesse uskuda.
Võimatu oli uskuda autoriteetidesse maailmas, kus luuletajad lasevad end nii viletsal kunstil sellise pateetikani inspireerida, ilma et keegi protesteeriks. Rahvas ülistas visalt Karin Boyet kui suurt laulikut. Too jõle altarimaal rippus ikka veel toomkirikus, seal, kus kunagi oli olnud Lionga Kauping. (lk 13-14)


  • Viktor, kes oli elupõline tõlkija kirjastuses, nooruses ka luuleraamatuid ja mõne novellikogu välja andnud, elas oma toa maailmas. Tal oli seal kõik vajalik. Voodi, raamaturiiulid, kirjutuslaud, arvuti, baarikapp, kiiktool ja õllepudelid. Abielu algaastatel häiris Hurmet Viktori liigne õllejoomine, aga Viktor nimetas õlut inspiratsiooni allikaks. Kui pole õlut, ei ole ka inspiratsiooni. Kui Viktori sõbrad ja kolleegid külas käisid, joodi ohtralt muud kraamigi ja siis polnud Viktoril mitu päeva inspiratsiooni peal. Hurme oli harjunud sellise eluga. Algul, kui lapsed, Joosep ja Juulia, väikesed olid, vaatas Hurme mehe tegemistele kõrvaltoas läbi sõrmede. Tal polnud aega ega ka tahtmist mehe ellu sekkuda. (lk 8)


Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel