Autoriteet

Proosa

• Lubada kuitahes uhkeis rüüdes ja karusnahkades autoriteedid oma raamatukogudesse ja lasta neil ütelda, mida lugeda ja mismoodi loetut hinnata, tähendab hävitada vabaduse vaim - nende pühamute õhk. (lk 13)
  • Virginia Woolf, "Kuidas tuleks lugeda raamatut", tlk Malle Talvet, rmt: Virginia Woolf, "Esseed", tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, 1997

• Lehmade ja lammaste silmis oli Sullil peagi vaieldamatu autoriteet. Ta pani selle maksma oma järjekindlusega. Vahel prooviti ka vastu hakata. Noored pullipuksud ajasid sarved ette, mõnikord ka lehmad. Sa mait küll, missugune sõit siis lahti läks. Suutäit haugatamata oli Sulli õilsa vihaga vastalisel loomal kannast kinni ja kuulutas kurja lõrinaga, kes on peremees. (lk 18)
  • Harri Jõgisalu, "Sulli", lk 17-21, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

• Lapsepõlvest oli tal meeles, milline oli tegelik toomkirik seestpoolt: vana puu ja kolkunud õhu hapukas lõhn. Keegi oli surnud. Seinakaunistused otsekui kivist beseed. Karedate määrdunudoranžide patjadega kaetud puupingid. 1930ndatest pärit Jeesust kujutav altarimaal, mida ta ajapikku, mõni aasta hiljem, vihkama õppis.

Lunastaja astus talle vastu millestki, mis meenutas räigetes vikerkaarevärvides üska mõne new age'i kalendri ümbrisel. Tema käed olid ebaproportsionaalselt välja sirutatud ning tema silmad ebameeldivalt, aarialikult kahvatud. Leeris käies taipas ta, et ei suudaks kunagi sellise Kristuse pildi ees end laulatada lasta või lapsi ristida. Gümnaasiumis sai ta ühes rootsi keele tunnis teada, et just see kitš Kristusest inspireeris Karin Boyet kirjutama selliseid ridu Jeesuse kohta: "Sama palju Jumal kui noormees. Tema laubal lõõmab karm, noor keskaeg." Sellega varises pjedestaal Karin Boye jalge alt ning ühtlasi kõik teised pjedestaalid - ta ei suutnud enam autoriteetidesse uskuda.

Võimatu oli uskuda autoriteetidesse maailmas, kus luuletajad lasevad end nii viletsal kunstil sellise pateetikani inspireerida, ilma et keegi protesteeriks. Rahvas ülistas visalt Karin Boyet kui suurt laulikut. Too jõle altarimaal rippus ikka veel toomkirikus, seal, kus kunagi oli olnud Lionga Kauping. (lk 13-14)

• Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002

• Kümme minutit hiljem oli tal selge, et Olof Lundberg on mees, kes pole varem kunagi kogenud tunnet, et ta ei kontrolli elu täielikult ja kes esimest korda elus adub, et on sattunud olukorda, mida ta ei valitse. See tõdemus oli ilmselgelt oma jälje jätnud, sest nüüd, kui enesestmõistetava autoriteedi fassaad oli mõranenud, sarnanes ta kõige rohkem enneaegu vananenud viieaastasega, kes on Keskvaksalis ema ära kaotanud. (lk 14)
  • Karin Alvtegen, "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004