Mine sisu juurde

Margit Mutso

Allikas: Vikitsitaadid
Margit Mutso, 2008.

Margit Mutso (sündinud 11. veebruaril 1966 Tallinnas) on eesti arhitekt.

Kirjutised[muuda]

  • Saatkond on kui tükike Eestit võõral maal ning paljudel kujuneb just siin meist esmamulje. Arhitektuuril ja ruumide kujundusel on selles suur roll ning sestap on saatkonnahoonete projektid leitud valdavalt läbi arhitektuurivõistluse. Odavhanke ruumidiplomaatia head tulemust ei anna. Tundub, et saatkonnahooned teevad head tööd.
  • Eestimaa visiitkaart siin kohapeal on pealinn. Paljud külalised Tallinnast kaugemale ei jõuagi ja siinse linnaruumi taustal saab suures pildis hinnangu kogu riik. Tallinn näitab, kas võime tunda end euroopaliku kultuuriruumi osana või nähakse meid pigem mahajäänud Ida-Euroopana. Siinne keskkond annab vihje, kas liigume inimliku keskkonna ja Lääne-Euroopa väärtuste suunas või ülistame ülbet autokeskset ruumi, kas valutame südant kliimasoojenemise ja süsinikujalajälje pärast või pigem ignoreerime neid teemasid.
  • Sajandeid on Tallinna linna arhitektuuri juhtinud linnaarhitekt. Linnaarhitekti koha kaotamisest Tallinnas on möödas neli aastat. Tõsi, peale Endrik Männi lahkumist oli linnaplaneerimise osakonna juhataja arhitekt Ignar Fjuk, keda rahvasuus ikka linnaarhitektiks nimetati, kuid peale Fjuki lahkumist sellelt kohalt on linnaarhitekti nimetus Tallinnast kadunud.
  • Need ajad, kus linnaarhitekt ise linna projekteeris või iga ehitusprojekti üle otsustas, on ammu möödas. Linnaarhitektilt oodatakse praegu märgatavalt avaramat teadmist kui maja ehitamine või tänavate-väljakute kujundamine. Selleks, et suunata linna arengut, peab tundma linna arhitektuuri selle kõige laiemas tähenduses – alates energia-, kliima- ja keskkonnaküsimustest kuni mööblidisaini ja tänavakunstini. Linnaarhitekt ei vali välja ilusaid maju ega sillutiskive, ta suunab linna arengut, lahendab vastuolusid, teeb selgitustööd, kui vaja ehk võitleb iganenud seisukohtadega süsteemis.
  • Kui oma ala tipptegija Ain Anger või Tiit Härm võtab avalikkuse ees sõna ja ütleb, kuhu tema meelest tuleb ehitada uus Estonia kontserdi- ja balletisaal, siis peab linna poolt vastama sellele linnaehituse professionaal. Mitte poliitik, keegi osakonna juhataja või osakonnajuhataja asetäitja. Seda suudab teha oma ala autoriteet, linnaarhitekt. Jah, ka ametinimetus lisab jõudu.

Intervjuud[muuda]

  • Arhitektuuri puhul on esimene küsimus ikka, miks. Miks me üldse ehitame? On seda tingimata vaja? Edasi juba uurid, kas tulemus täidab arhitektile pandud ootuse ja kas pakub sisult ka midagi enamat, kui tellija oskas küsida. Näiteks hobusetall – jah, tallipidaja üldjuhul teab, mida ta tahab: hobuselatri mõõdud on määratud, sõnnikualus normeeritud, logistika väljakujunenud jne, aga arhitekti ülesanne on alati otsida midagi enamat, midagi, mis kas või natukene annab hoone­tüübile kasutajasõbralikkust juurde, muudab selle keskkonnasäästlikumaks, nutikamaks.
  • Tühi esteetika – vigurdamine, trikitamine, efektitsemine – ei ole tänapäevase arhitektuuri puhul kohane. Arhitektilt oodatakse tugevat tervikut, sisemist loogikat, mis ulatub fassaadikujunduseni ja annab sedakaudu aimu sisestruktuurist ning seob uue hoone ümbritsevaga. Vastasel korral mõjub fassaadikujundus – nagu tavatses öelda Leo Lapin – kui sült kaljul, irdsena.
  • Eriti headel majadel on veel see miski, metafüüsiline pool, mida võiks nimetada poeesiaks. Enamasti on see seotud asukoha, kontekstiga. Head maja ei saa eraldada ümbruskonnast, välja arvatud ehk mõni, mis ongi loodud ignorantse skulptuuri või teisaldatava elemendina, konteksti­välisena. Enamasti teeb arhitekt maja etteantud kohale ja arvestab, kuidas hakkab hoone mõjuma kontekstis ümbritsevaga: mis kell langeb hoonele valgus, kuhu avaneb sissepääs, milline on esimene meeldejääv detail jne. Kui tõsta suurepärane hoone algsest kohast teise ruumi, võib ta mõju sootuks kaduda.
  • Looming, olgu kunst või arhitektuur, peab kõnetama, muidu on sellest väga raske kirjutada. Eks ma ootan, et nad ütleksid mulle midagi.
  • Hea maja räägib kindlasti oma lugu – ei pea olema mingit külge poogitud narratiivi, küll aga oma väikegi sõnum. Iseasi on, kui otseselt ja mõjusalt on autor otsustanud seda lasta välja paista ning kas vaataja selle ka ära tabab. Mõjuvad majad, kus on piisavalt avastamisrõõmu, kus kõik pole nii-öelda puust ja punane, kus on väikegi annus tabamatut, mis ei mahu sõnadesse. Uutes majades kohtab seda harva, ajas lisandunud kihistused muudavad üldjuhul maja poeetilise tasandi küpsemaks.
  • Ka teistes kunstivaldkondades ei armasta ma otseütlemist: pigem jäägu teos pisut arusaamatuks, mõistetamatuks, ebamääraseks, aga mitte tühjaks! Oluline, et ta annab mõtteainet, jääb mälupilti kummitama.
  • Arhitektuuris pean Eestis kõige võimsamaks objektiks Tartu ülikooli Narva kolledžit. Kolledži arhitektuur edastab Narva kesklinna võimsa sõnumi, isegi mitu, räägib kaasakiskuva loo, kui oskad vaadata, võtad aega süveneda. Siin pole efekti pelgalt efekti pärast, vaid iga detail on märk, mille kinnipüüdmiseks on vaja pisut eelteadmisi. Alati ei pea muidugi arhitektuur olema nii narratiivne.
  • Mulle meeldivad väga ka majad, mis mõjuvad pigem tunnetuslikul tasandil, näiteks vanad lihtsad agulimajad, mille võlu saladust lahti muukida pole uusi kõrvale tehes enamasti suudetud. Kunstis on sellist metafüüsilist lummust mitu korda rohkem.
  • Endale kui kirjutajale on mul aga igas olukorras esimene küsimus – on mul midagi öelda? Midagi, mis ka lugemist väärib? Kirjutan vaid siis, kui kuidagi muudmoodi ei saa, kui midagi ikka väga pakitseb.
  • Arhitektuuri puhul on esimene küsimus, kas seda on ikka vaja. Aeg on lihtsalt selline. Loome uhkeid, luksuslikke maju, samal ajal kui maailm laguneb käest. Elamise süsinikujalajälg kasvab, lääne ühiskonna raiskamine igas valdkonnas on ületanud kõik piirid. Tekib küsimus, kas me ei peaks pigem rohkem tegemata jätma.
  • Kunstiga seotud produktsioon on mahult väiksem, aga ka selles vallas võib esitada samu küsimusi. Milliseid materjale kasutada? Kui palju energiat kulutada? Kui suurelt mõelda? Kui palju mõtete kogumiseks reisida? Ehk lõpptulemusena: kas see, mille endast välja annad, kompenseerib selle, mille oled loomeprotsessis ära kulutanud? See on minu arvates praegu küsimus kõikidele loomevaldkondadele.
  • Just raiskamise pärast ei armasta ma ajutisi mastaapseid teoseid. Kui midagi suurt teha, siis on tark mõelda, mis sellest pärast edasi saab. Hindan, kui asjadele suudetakse tekitada järelturg. Näiteks Londoni olümpiaküla planeeriti kohe alguses nii, et seda ei lammutata mängude lõppedes, vaid võetakse kasutusele elurajoonina.
  • Botaanikaaia palmimaja on loodud eeskätt taimedele ja kui taimed tunnevad end seal hästi, siis on see hea arhitektuur – ja ma olen kindel, et nad tunnevad. Ning kui taimed tunnevad end ruumis hästi, siis on tõenäoline, et ka inimesed tunnevad end seal hästi. Üldjoontes vajame me ju sama keskkonda: palju valgust, piisavalt niiskust ja ruumi. Võib-olla võikski avalikud hooned projekteerida taimedele ning alles seejärel lisada inimesed? Poed, kohvikud, pangad, bürood jne. Taimed lisavad kohale alati poeetilise noodi, arhitektuur ei tohi seda lämmatada.



Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel