Mine sisu juurde

Keskkond

Allikas: Vikitsitaadid
Caspar David Friedrich, "Jahimees metsas" (1814)
Johann Till noorem (1827–1894), "Heinamaa taraga", s.d.
Martin Johnson Heade, "Valgus ja vari. Newbury sood" (u 1871-1875)
Kitty Lange Kielland, "Pesunaised Bretagne'is" (1882)
William Bradford, "Kalalaevastik Labradori lähedal" (1884)
Olga Wisinger-Florian, "Töö taluõues" (u 1888)
George Clausen (1852-1944), "Heinalised jõe ääres", s.d.
Paul Fischer, "Automobiil Gothersgadel" (Kopenhaagen, 1925)

Keskkond on kõik meie ümber, mille vajalikkusest me enne päriselt aru ei saa, kui oleme ta tuksi keeranud. Lisaks looduslikule keskkonnale eristatakse ka näiteks majanduslikku, sotsiaalset, kultuurilist ja tehnoloogilist keskkonda, kuigi viimased saavad eksisteerida ainult esimese armust.

Proosa

[muuda]
  • Samaaegselt muutub kriitiliseks saastamine. Meil on ses suhtes edumaa mitme teise rahva suhtes — meil uuritakse küsimust juba ajal, mil me vesi ja õhk pole veel meeletult saastatet. Säilitagem see edumaa! Piirakem iga ühistalundi saasta, hoidkem põlevkivi kontrolli all, vältigem toorõli puhastamist me tihedalt asustet pinnal. Säästkem loodusvaru. Mets kasvab aeglaselt, põlevkivi üldse mitte. Mõelgem sellelegi, vaadeldes tõusvaid toodangu-kõveraid.
    • Rein Taagepera, "Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar, nr 10, 1988, lk 39–45


  • Turumajandussüsteem on tundetu oma süsteemiväliste ülalpidamiskulude suhtes, mis on veeretatud sotsiaalse ja loodusliku keskkonna kaela.
    • Jürgen Habermas, "Tasategev revolutsioon ja pahempoolse revisjoni vajadus. Mida tähendab sotsialism täna?" – Nachholende Revolution und linker Revisionsbedarf. Was heisst Sozialismus heute; raamatus: «Die nachholende Revolution. Kleine politische Schriften VII», Frankfurt am Main, 1990, lk 179–204. Tõlkinud Leo Metsar. Vikerkaar, nr 9 ja 10, 1992


  • Selleks võimalikuks keskmiseks sissetulekuks, mida keskkond suudaks taluda, ei ole kindlasti Rootsi keskmine. Isegi Rootsi keskkonnaminister tunnistas umbes viis aastat tagasi ÜRO tervisliku elukeskkonna konverentsil Sundsvallis, et kui rootslaste sissetulek ja tarbimise tase muuta ülemaailmseks normiks, suudaks maailm elatada vaid kümnendikku praegusest rahvastikust. Ökoloogiliselt talutav maksimum on tõenäoliselt lähedasem tänapäeva Kesk- ja Ida-Euroopa maade elatustasemele.
  • Keskkonna puhastamiseks vajaminevad kulutused avaldavad suurte ja rikaste riikide eelarvetele juba üha tugevamat mõju. Sellised väikesed riigid nagu Eesti ei saa endale lubada isegi mitte ainukest suuremat keskkonnakatastroofi ega sellist majanduslikku “kasvu”, mis kahjustab looduskeskkonda.
  • Usk, et keskkonna võib ohverdada majandusliku "kasvu" heaks, on niisama levinud turumajanduse kummardajate hulgas, kui oli Marxi ideede pooldajate seas. Nad vaidlevad küll selle üle, kellele peaksid loodusvarad kuuluma, kuid mõlemad on veendunud loodusvarade ammendamatuses (või piiramatus asendatavuses).
  • On ju lihtne naerda nende meeste üle, kes paljude Euroopa suuremate ettevõtete eesotsas olles muretsevad, et nemad on halvemini organiseerunud kui keskkonnaprobleemidega tegelevad kodanikeühendused. Kuid väga murettekitav on asjaolu, et sellise mõjuvõimuga inimesed, kes on praegu Ida- ja Kesk-Euroopa ärimeestele ja poliitikutele eeskujuks, usuvad tõepoolest, et rikkumata looduslik keskkond on luksus, mida saavad endale lubada ainult rikkad ja "tugeva" majandusega riigid. Veelgi šokeerivam on nende usk, et keskkonnaõigused ähvardavad muudatusi, kohanemist ja majanduslikku kasvu.
  • Viimaste ametlike küsitluste põhjal tunneb keskmine ameeriklane umbes 1000 kaubamärki, kuid ainult 10 kohalikku taime... Neile, kes usuvad, et rikkumata looduskeskkonna eest maksmiseks on vaja tugevat majandust (Rooma Klubi hollandlasest liige Wouter van Dieren nimetab neid autistide kastiks), on vaja kedagi, kes vabastaks nad sellest vaimsest vangitornist ja aitaks neil mõista, et keskkond ei ole kulukas eraaed.
  • Tegelikult polegi meie jaoks muud võimalust kui roheline tulevik. See tee võib küll raske tunduda, kuid tulevik, milles keskkonna säilimine ei ole esimesel kohal, ei ole lihtsalt võimalik — see hävitab varsti isegi need, kes arvavad, et tugeva majanduse abil saab osta uue keskkonna.



  • Kui hakkasin keskenduma selle raamatu aluseks olevale hüpoteesile, polnud ma rabatud ja võlutud mitte üksnes meie praegusest teadmiste hulgast oma keskkonna – kohaliku, Päikesesüsteemi, galaktilise ja universumi – kohta, vaid ka sellest, kui palju me loodame oma juhuslikult tillukeselt maapealselt mättalt vaadates lõpuks teada saada. Mind üllatasid ka arvukad seosed nähtuste vahel, mis inimeste olemasolu üldse võimalikuks teevad. Et asi oleks selge, siis minu vaatepunkt pole religioosne. Ma ei tunne vajadust leida eesmärki ega tähendust. Ometi ei saa ma midagi parata, kui hoomates universumi tohutut suurust, meie minevikku ja seda, kuidas kõik kokku klapib, tekivad minus tunded, mida me nimetame religioosseteks. Igapäevaelu tobedustega tegeldes annab see teatud perspektiivi. (lk 9)
  • Ehkki meil võib tekkida illusioon isoleeritud elukeskkonnast, meenutab igapäevane päikesetõus ning igaöine Kuu ja kaugemate tähtede ilmumine, et meie planeet pole üksinda. Tähed ja udukogud on veel üks tõend selle kohta, et elame galaktikas, mis paikneb sootuks suuremas universumis. Tiirleme orbiidil Päikesesüsteemis, kus aastaajad meenutavad alati meie orientatsiooni ja asukohta selles. Koguni meie päevadel ja aastatel tuginev ajamõõtmise viis näitab meie seotust ümbritseva keskkonnaga. (lk 10)
    • Lisa Randall, "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, Tallinn: Argo, 2017


  • Keel ja kunstid loovad kultuuriruumi. Lisades harjumused ja tavad, saame meile omase komberuumi. Saame sidusa keskkonna, mille olemasolu tunnistamist on meil õigus nõuda kõigilt meie juurde pikemaks ajaks või päriseks tulijatelt. Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi. Nii saab ta ise pidada end eestlaseks ja saame seda teha ka meie.


  • Eetika kaudu oleme ühenduses Jumalaga, kes ootab meilt vaba ja kohusetundlikku seisukohavõttu teiste inimeste ja meid ümbritseva maailma ja keskkonna suhtes.
    • Paavst Franciscus, jutlus Tallinnas 25. septembril 2018 (avaldamisandmed??)


  • Keskkond, olgu looduslik või inimese rajatud, põhineb laiematel ühiskondlikel väärtustel. Võib arvata, et just meile võõrana tundunud sotsiaal-kultuurilise maastiku määratluse tõttu takerdus [Euroopa maastikukonventsiooniga] liitumine pikkadeks aastateks ametkondlike mõtiskluste ja arutelude keeristesse. Harjumuspäraselt on ikka ekspert, olgu siis arhitekt, planeerija, maastikuarhitekt, keskkonnaspetsialist või ka munitsipaalpoliitik, olnud see, kellel on ainukompetents, kuidas avalikus ruumis asjad käivad, ühiskondlikel kokkulepetel põhinevatel väärtustel ei ole siin kohta olnud.





  • Viimane sajand on Euroopas ja maailmas näidanud, et riiklik reguleeritud looduskaitse ja keskkonnaalased piirangud on pea ainsaks põhjuseks, miks meil taastuvaid loodusvarasid veel üldse kasutada on. Euroopas oleks väärtuslikumate püügikalade varud ilmselt otsas, sood kuivendatud, metsad tervikuna läbi raiutud ning niidud suure tõenäosusega hävinud.



  • Tormis tõlkis uude aega ja keelde ümber üht maailmapilti, ühes teatavas looduskeskkonnas elanud rahvaste maailmatajumist, mis aitas neil aastatuhandete kestel neis oludes püsima jääda.
  • Vanades lauludes, mida Tormis uuris ja mille kaudu maailma avastas, olid sees sadade ja sadade aastatega ladestunud koodid. Elurituaalides, mida need laulud sageli kehastasid, oli mudel inimese põhilisteks toiminguteks, et elus hakkama saada; loitsudes ja ütlemistes võis tabada kirjeldust, kuidas inimene püüdis keskkonda oma väetil kombel mõjutada või selle vägevusega leppida. Keskkonnast sõltus tema elu sellel planeedil – keskkond juhtis teda ning korraldas tema elu, mitte vastupidi.
  • Tormis rääkis korduvalt ja kannatlikult üle korrates, et keskkond, milles rahvalaulud pikka aega eksisteerisid, on praegu kadunud. See eluviis, need olud, vahendid ja toimingud on jäänud eelmisse aega, aga ta ei lisanud vist kordagi, et inimene ja tema isiklik tunnetus oma elukaarel poleks palju muutunud. Sünd ja surm, elu jätkumise toimingud, igasugused suhestumise küsimused, keskkonnateadlik minatunnetus ja muu selline ei kao.
Seepärast ongi Veljo Tormise arhailisena tunduvatel rahvalauludel endiselt millestki tähtsast rääkida. Eriti veel olukorras, kus loodusteadlikkus on kasvamas. Veljo Tormise tehtut on vaja silme ees hoida ja kõrvus pidada. Kasvõi virtuaalselt.
  • Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16


  • Järgnevas peatükis võtan kokku leiud, millel põhineb siinse artikli aluseeldus: on aeg hakata mõtlema, mida õieti tähendab, et on juba liiga hilja ära hoida üleilmset keskkonnakatastroofi, mis leiab aset veel praegu elavate inimeste eluajal. (lk 1999-2000)
  • Võib jääda mulje, et arutlus ühiskonna kokkuvarisemise üle on midagi abstraktset ja teoreetilist. Võib-olla jäi eelnevaist lõikudest mulje, et ma räägin lihtsalt televisioonis või internetis nähtud kahetsusväärsetest stseenidest. Ei ― kui ma räägin näljast, hävingust, põgenikupõlvest, haigustest ja sõjast, siis pean ma silmas sündmusi, mis tabavad meid endid. Kui elektrit pole, siis varsti ei tule kraanist enam vett. Me peame toitu ja ihusooja nuruma naabritelt. Meid hakkab näpistama nälg. Me ei tea, kas minna või jääda. Meil on hirm, et enne näljasurma lüüakse meid lihtsalt maha.
See jutt võib tunduda üledramatiseerimisena. Mõned lugejad peavad seda ilmselt akadeemilisse formaati sobimatuks. See oleks iseenesest huvitav kommentaar, sest mis mõte siis akadeemilisel kirjutamisel üldse on? (lk 2012)
  • Kui me aktsepteerime teatud fakte, kuid tõlgendame neid viisil, mis muudab nad meile psühholoogiliselt turvalisemaks, siis on tegemist tõlgendusliku eitamisvormiga. Kui tunnistame nende faktide muret tekitavat tähendust, kuid reageerime sellele nii, et otsime endale tegevust, mis ei johtu adekvaatsest hinnangust olukorrale, siis on tegemist põikleva eitamisega. Foster leiab, et põiklev eitamine on keskkonnaliikumises laialt levinud, olgu selleks siis osalemine rohelise kodulinna algatustes, veebipetitsioonidele allkirjade kogumine või lendamisest loobumine — leidub lõputult võimalusi "midagi teha", vaatamata päriselt silma kliimamuutuse tegelikkusele. (lk 2016)
  • Kolmas eitamist mõjutav tegur on institutsionaalne. [---] Kuid keskkonnaorganisatsioonidele üldiselt on ikka veel omane hoida reibast ja positiivset kuvandit, kuigi kümned aastad investeeringuid ja kampaaniaid pole kokkuvõttes kliimale, ökosüsteemidele ega paljudele konkreetsetele liikidele mingit kasu toonud. (lk 2018)
  • Uusliberaalse majandusteaduse valitseva positsiooni tõttu on läänemaailm alates 1970. aastatest suutnud keskkonnaküsimustes väga vähe ette võtta. See on kaasa toonud hüperindividualistliku, turufundamentalistliku, jahmerdava ja atomistliku lähenemisviisi. Hüperindividualistlikkuse all pean ma silmas keskendumist isiklikule tarbimiskäitumisele, nagu elektripirnide vahetamine või loodussõbraliku mööbli ostmine, selmet teadliku kodanikuna ühiskondlikku arengut mõjutada. Turufundamentalismi all mõtlen ma keskendumist turumehhanismidele, keerukatele, kulukadele ja valdavalt kasututele süsinikdioksiidi saastekoguste piiramise ja kauplemise süsteemidele, selmet kaaluda tõsisemaid riikliku sekkumise meetmeid. Lokulöömine väikeste edusammude üle on jahmerdamine: näiteks koostavad ettevõtted kestlikkusraporteid, mitte strateegiaid muutuste elluviimiseks sellises tempos ja mõõtkavas, mis johtub teaduslikest tõenditest. Atomistlik on tegelda kliimameetmetega kui turu, finantssüsteemi ja panganduse juhtimisest lahus seisva küsimusega, selmet otsida kestlikkust võimaldavat majandussüsteemi. (lk 2029)


  • Andres oli oma aja ja seisuse kohta palju rännanud ja kelleltki "hullult parunilt" omaks võtnud paleuse, et loodust tuleb surkida. Tammsaare näitab kujukalt häda ja viletsust, mida see paleus mitmele inimpõlvele kaasa toob. Loomulikult on teos väga mitmekihiline ja ma ei tahaks kaasa minna ühekülgselt tumemeelsust rõhutava Tammsaare-tõlgendusega: Tões ja õiguses leidub ka palju päikselist, eluküllust ja helget töörõõmu, pärismaist "elamise mõnu". Vargamäe Andres ja Hundipalu Tiit olid oma aja tõelised intellektuaalid ning tegelikult hammustasid läbi, et midagi on viltu nii maailmas kui ka nende endi mõtlemise ja toimimise mustris: tööd on aasta-aastalt aina rohkem, pojad võetakse sõjaväkke, lapsed kipuvad kodunt minema. Paraku oli nende reaktsioon samasugune nagu praegusel maailmal keskkonnakriisile: teha veel rohkem tööd, surkida loodust veel rohkem. (lk 2000-2001)

Luule

[muuda]

Mõtlen sulavatele liustikele,
delfiinidele, merihobudele,
angerja teekonnale,
näkineidudele ja sireenidele,
kes ei laula enam ammu kalade,
vaid puntraks keerdunud
plastikumägede keskel.
Kui palju on neil aega?
Kui palju on meil aega?

Kas me jõuame andestada
kilekotibuumi vallapäästjatele
ja neile, kes pidasid nailonsärki,
plasttopsi ning -kõrt arengu näitajaks,
kuigi igas särgis, topsis, kõrres ja kotis
oli lõks, mida tassiti riigist riiki,
ilma et seda oleks märganud ükski toll?

  • Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10–11

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel