Mine sisu juurde

Toll

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Vanas Austrias oli kõik võimalik, ma sain loa ning nüüd pidin mina, kes ma olin pikka aega Venemaal "austerlanna" olnud, viibima Austrias "venelannana".
"Ärge ainult patsifistlikke kõnesid pidage!" hoiatasid mind tuttavad Davosis. Ka isa kirjutas: "Ära jumalapärast räägi pommiheitmisest ning ära ütle, et kõik valitsused tuleb üles puua."
Nõnda sõitsin, head soovitused kaasas, "vaenlase" riiki.
Piiril juhtus esimene "intsident". Mu raamatute seas olid Shakespeare'i köide ja Platoni "Vabariik". Mõlemad raamatuid äratasid kontrollivate ametnike kahtlust.
"See on inglane," ütles üks, vaadates Shakespeare'i raamatut raevuselt, "seda ei tohi üle piiri viia."
Mainisin tagasihoidlikult, et autor on juba sajandeid tagasi surnud.
"Sellegipärast on ta inglane. Raamatut ei tohi sisse tuua."
Platonit uuriti igast küljest, ametnikud ei osanud seisukohta võtta. Viimaks leidis üks neist kirjastuse: Georg Müller, München. Ta ütles kolleegile: "Kirjanik on baierlane, selle raamatu võib kaasa võtta."
Shakespeare deponeeriti piiripunkti Šveitsi poolel, "baierlane" Platon tohtis Austriasse sõita.


  • Spiro tormas tolliametisse sisse nagu vihane karu.
"Kus on nende inimeste asjad?" päris ta paksukese ametniku käest.
"Te peate silmas nende kaubakaste?" küsis ametnik oma parimas inglise keeles vastu.
"Mida teie arvanud minu pidanud?"
"Nad on siin," möönis ametnik ettevaatlikult.
"Me tulnud need ära viima," tegi Spiro kurja nägu, "panna nad valmis."
Ta pööras ringi ja kõndis väärikalt välja, et leida endale kedagi appi pagasit kandma, ja tuli tagasi just siis, kui ametnik emalt saadud võtmega üht kohvrit avas. Spiro tormas vihase röögatusega kohale ja lajatas kohvrikaane vastu õnnetu ametniku näppe kinni.
"Misjaoks sa lahti teinud, litapoeg?" päris ta raevukalt.
Muljutud käega vehkiv tolliametnik vaidles kurjalt vastu, et tema kohus on kohvrite sisu kontrollida.
"Kohus?" küsis Spiro toreda põlgusega. "Mis sa tahad sellega öelda - kohus? Sinu kohus on tülitada ilmsüüta välismaalased, jah? Kohelda nemad nagu salakaubavedajad, jah? Seda sa ütled - kohus?"
Spiro pidas vahet, tõmbas sügavasti hinge, haaras siis mõlemad suured kohvrid oma vägevate kämmalde otsa ja kõndis ukse poole. Seal jäi ta seisma ja tulistas hüvastijätuks veel ühe paugu.
"Ma tean sind küll, Kristakis, nii et ära mulle tule rääkida oma kohus. Ma mäletan, kuidas sulle kaksteist tuhat trahvi tehtud, kui sa dünamiidiga kala püüdnud. Ma ei kannata, et mingisugused kurjategijad räägivad minule kohusest."
Me sõitsime tolliametist võidukalt minema, kaasas puutumata ja kontrollimata pagas.


  • Juurdlesin omaette kolme kohvrist leitud odekolonnipudeli otstarbe üle, kui tädi tuli köögist kohvikannuga.
"Arvad, et toll ei lase läbi?" küsis ta.
"Mh?"
"Noh, et kahtlustavad piirituseveos?"
"Armas tädi, pole ju mingit tolli!"
"Mina olen reisinud, ära mind tumesta. Aga kui sa arvad, et ära ei võeta, siis jäta. Tualettpaber on seal kõrval ("Oh, neli pakki!"), vaata, et sa igal pool käsi desinfitseerid. Ja ära puuke unusta!"
Tõotasin ka puuke desinfitseerida ja lasin kohvilauas kõrvad longu.

Luule[muuda]

Ma võin teha, mida ma tahan,
istuda, kuhu tahan, lennata, kuhu iganes,
kui olen näidanud passi, olnud kahtlustatava osas,
võtnud tollis jalast ka kingad, siiski
taas vilisenud turvaväravate vahel, siis
võtnud seljast ka jaki, nii rahuldanud tollitöötaja.
Huvitav, et ikka satub lennukisse kriminaale -
kus nad küll elavad, milliste piiride kohal lendavad?

  • Elo Viiding, "ISIKUVABADUSEST", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 48-49