Venemaa

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Venemaa lipp
Venemaa vapp

Venemaa (ametlik nimi Venemaa Föderatsioon) on riik Euroopas ja Aasias, Eesti ja Jaapani vahel.


19. sajand[muuda]


  • Enne loobub kogu Venemaa isevalitseja oma kroonist ning kuulutab kõik oma alamad vabadeks vabariiklasteks, kui meie Ameerika isandad loobuvad vabatahtlikult oma orjadest.
    • The Autocrat of all the Russias will resign his crown, and proclaim his subjects free republicans sooner than will our American masters voluntarily give up their slaves.
    • Abraham Lincoln, kirjas George Robertsonile, 15. august 1855


  • Venemaad mõistusega ei mõista.

Умом Россию не понять,
Аршином общим не измерить:
У ней особенная стать —
В Россию можно только верить.


  • Euroopas me olime muiduleivasööjad ja orjad, aga Aasias oleme isandad. Euroopas me olime tatarlased, aga Aasias oleme eurooplased. Meie missioon, meie tsiviliseeriv missioon Aasias lunastab meie hinge ja peibutab meid sinna, kui ainult liikumine algaks... Tekiks Venemaa, mis taaselustaks vana ja sünniks ajapikku uuesti ning selitaks ka oma teed ja rajad.

20. sajand[muuda]

  • Siber — see sõna lasus luupainajana kogu maal. Vene seadustekogu paragrahv 1 määras, et igaüks satub karistuse alla, kui ta tsaari isikut solvab tegude, sõnade või mõtetega. Kes tabati lugemas keelatud raamatut, sattus Siberisse, kes õpetas talupoegade lapsi ilma loata, sattus Siberisse, karskusseltsi kuulumise eest satuti Siberisse, iga spordiühing, karskusselts oli võimude silmis potentsiaalne vandenõulaste jõuk. Suurematel mõisatel oli oma urjadnik, maapolitseinik, ning tolle tunnistusest piisas, et saata inimesed pikale teekonnale.
Ja mis kõik ei ohustanud tsaari püha isikut ja mitte vähem püha režiimi! Minu tellitud "Neue Freie Presse" jõudis kohale nii tsensuuritult, et tavaliselt olid loetavad vaid õukonna- ja seltskonnauudised, Hardeni väljaandest "Zukunft" ei jäänud enamasti midagi alles. Isegi konversatsioonileksikon, mis saadeti mulle koos mu teiste raamatutega järele, jõudis kohale suurte mustade plekkidega märksõna "Venemaa ajalugu" juures.
Balti parunid, üdini saksameelsed ja kõige venepärase metsikud vaenlased, leidsid režiimi äärmiselt sümpaatse olevat; nendega ei juhtunud midagi ning režiimi abiga hoidsid nad oma töölisi vaos. (lk 85)


  • Venelased on kummaline segu tugevusest ja nõrkusest. Nende intellektis on kirg, ütleme, et neil on kirglik intellekt. Nende emotsionaalne seis on hajevil ja rahutu, kuid selle taga on miski väga peen ja psüühiline, ehkki nende hing ei ole kuigi terve. Ja sellepärast mul pole õigust öelda, et Gandhi on vene kristlane, kuna ta on nii kohutavalt kuiv. Tal on intellektuaalne kirg ja suur moraalne tahtejõud, kuid ta on kuivem kui venelased. Kannatuse evangeelium, mida ta jutustab, pärineb Venemaalt rohkem kui kuskilt mujalt Euroopas... Teised kristlikud rahvad seda ei usu. Kõige rohkem võivad nad sellest mõelda, kuid venelastel on see veres. Nad teevad vea, jutlustades kannatuste evangeeliumi, kuid ka meie Indias teeme vea, jutlustades vairagya't [põlgust maailma vastu].
    • The Russians are a queer mixture of strength and weakness. They have got a passion in their intellect, say, a passionate intellect. They have a distracted and restless emotional being, but there is something behind it which is very fine and psychic, though their soul is not very healthy. And therefore I am not right in saying that Gandhi is a Russian Christian, because he is so very dry. He has got the intellectual passion and a great moral will-force, but he is more dry than the Russians. The gospel of suffering that he is preaching has its root in Russia as nowhere else in Europe... other Christian nations don't believe in it. At the most they have it in the mind, but the Russians have got it in their very blood. They commit a mistake in preaching the gospel of suffering, but we also commit in India a mistake in preaching the idea of vairagya [disgust with the world].
    • Sri Aurobindo, 22. juuni 1926, Nahar, S., Aurobindo, ., & Institut de recherches évolutives (Paris). India's rebirth: A selection from Sri Aurobindo's writing, talks and speeches. Paris: Institut de Recherches Evolutives. 3rd Edition (2000). [1]


  • Ta [ Aleksander III ] armastas öelda oma ministritele: terves maailmas on meil ainult kaks ustavat liitlast — meie armee ja meie merevägi. Kõik teised pöörduvad esimesel võimalusel meie vastu.
    • — Во всем свете у нас только 2 верных союзника, — любил он говорить своим министрам: — наша армия и флот. Все остальные, при первой возможности, сами ополчатся против нас.
    • Aleksandr Mihhailovitš, Книга воспоминаний, 1933


  • Ma ei saa teile Venemaa tegevust ennustada. See on mõistatus, mida ümbritseb müsteerium, mis peitub saladuses. Aga võib leidub ka võti selle juurde. See võti on Venemaa riiklik huvi.
    • I cannot forecast to you the action of Russia. It is a riddle wrapped in a mystery inside an enigma: but perhaps there is a key. That key is Russian national interest.
    • Winston Churchill, BBC raadiokõne "The Russian Enigma", 1. oktoober 1939



  • Kas ei peaks valgustatuse ja kultuuri levitamine olema tsentraliseeritud riigis lihtsam? Valitsejal on vähemasti teoreetiliselt lihtsam saavutada täiuslikkust (milleni ta väidab enese niikuinii olevat jõudnud) kui harilikul surelikul. Sellest on kirjutanud Rousseau. Kahju küll, et Venemaal midagi niisugust ei juhtunud. Sel maal, mille paindlik keel on suuteline väljendama inimhinge kõige peenemaid nüansse, milles on otse uskumatut eetilist tundlikkust (tema muidu nii traagilise ajaloo üks häid külgi), olid olemas kõik eeldused saada kultuuri ja vaimu paradiisiks, tõeliseks tsivilisatsiooni lipukandjaks. Selle asemel sai temast igav põrgu, kus valitsevad närune materialistlik dogma ja halenaljakad tarbijalikud püüdlused.
    • Jossif Brodski, "Täiel määral mitte keegi". Tõlkinud Juhan Kristjan Talve ja Kersti Unt. Loomingu Raamatukogu 1991 nr 27/28


  • [...] kuidas identifitseerib ennast Venemaa? Kas Venemaa on kontinent või riik?
  • Venemaa kujunes impeeriumiks enne, kui selle territooriumi elanikud konsolideerusid rahvusteks. Selle psühholoogiliseks tagajärjeks on olukord, et venelased ei ole endalt küsinud, mis on venemaa ja mis ei ole Venemaa. Kas islamiusuline, vanade ülikoolide ja arhiivide poolest kuulus Tatarimaa pealinn Kaasan on Venemaa? Vene psühholoogias puudub Venemaa piiride mõiste, ja vene luule kirjutabki "piirideta Venemaast" (bezkrainaja Russ).



  • Enam kui viissada aastat on olnud Euroopa määratlemise põhiprobleem, kas jätta Venemaa sisse või välja.


  • Juba siis, kui meie vanem põlv koolis käis, kuulis ta, et Rjuurikut, Sineust ja Truuvorit olevat palutud Venemaale tulla ja seal korda luua. Kuid hiljem arenenud kriitiline vaim võttis kaalumise alla, kas mitte paljud vallutajad ei otsi põhjendusi ja õigustamist oma ekspansioonitahtele ja kas mitte varjaagidele esitatud palve, nad valitsegu suurt ja laia ja korratut Venemaad, polnud õieti dikteeritud. Kui vanas Ilovaiski õpperaamatus, mis muidu kubises Venemaa vägilaste ja võimu kiitusest, leidus niisugune rahva vaesustunnistus, siis vaid seepärast, et viimased Romanovid öeldi olevat otsesed Rjuurikust põlvnenud järglased. Mida nad aga ei ole.
  • Aastani 1939 õpetati Nõukogude koolides, et alles 1917. aastaga algas ajalugu. Sest enne ei olevat Venemaal üldse midagi olnud peale pimeduse ja segaduse. Kuid see ajaloo õpetamise ajajärk lõppes paar aastat tagasi ja nagu ajaleht "Trud" ütles, Stalini algatuse ja plaani järgi. Nimelt anti siis algkoolide jaoks uus ajaloo-õpperaamat välja. [---]
Kuna varem õpikute järgi valitses täielik segadus, mis lõppes alles 1917. aastal, siis valgustatakse nüüd endiseid valitsejaid kõige jaatavamal viisil. Need endised valitsejad olid peaaegu kõik peaaegu otse jumalikud isiksused. Nende võimed olid erakordselt suured, nende tahe selge, tark ja tugev. Joann Julma ja Peeter Suure vägivallapoliitikat kiidetakse heaks, isegi Joann Julma "opritshina" verised teod loetakse vajalikkudeks, kuna nende sihiks oli valitsuse kindlustamine. Tsaari ennast kirjeldatakse suure riigimehena, kes "vene keiserlikku autokraatiat kindlustas" ja "paljudest laialipuistatud provintsidest vägeva riigi rajas".
See lugupidav hoiak vana Venemaa tsaaride suhtes on mõistetav. Nendele pidi vaadatama kui "tänase rahvajuhi Stalini" eelkäijatele. Ja kui vanad head tsaarid pidid alati võitlema ka raskustega, siis seisid need raskused ikka rumalate, halbade bojaaride, aadlikkude ja rikaste inimeste vastutöötamises. Need pahad inimesed ei teinud muud midagi, kui sepitsesid mässe ja salaplaane valitsejate vastu ja said siis ka oma teenitud karistuse. Millest koolilaps võis järeldada, et iga opositsioon ajaloos ja ka nüüdki on täielikult lubamata ja karistatakse karmilt.
  • Kõik sõjad sunniti Venemaale peale tema vaenlaste poolt. Ja igas sõjas jäi Venemaa võitjaks. Sest Nõukogude Vene on ju võitmatu. Muidugi juhtus ka erandeid, ei salata sugugi, et Venemaa mõnikord alla jäi, kuid mitte kunagi polnud selle põhjuseks vaenlase majanduslikud, sõjalised ja kultuurilised paremused, vaid ainult ja ikka kaotas Venemaa "reetmise" kaudu.
  • Raamatust võib lugeda, et "Lenin ja Stalin võidurikka revolutsiooni esimestest päevadest saadik pühendusid Nõukogude riigi organiseerimisele", ja et "Nõukogude Liit kinkis vene rahvale täieliku vabaduse, niisuguse vabaduse, nagu ta mitte ühelegi maailma rahvale osaks pole saanud". Päris õige jutt – niisugust vabadust pole nähtud ega kuuldud kusagil.
  • Nõnda tegid enamlased ajalugu ja nõnda nad seda õpetasid. Kuid sellel on nüüd lõpp igavesest igavesti ja Ajalugu ise kirjutab peatüki aja merre vajunud hiigelpettusest.

21. sajand[muuda]


  • Oleks märksa toredam, kui kõik riigid saaksid omavahel hästi läbi ja minule meeldiks ka väga demokraatlik Venemaa, kellega meil oleks normaalne kaubavahetus, sest Eestil oleks sellest ainult võita. Aga kahjuks on Venemaa nii ettearvamatu, et isegi majandussuhetes ütlevad meie ettevõtjad nüüd, et nad ei lähe Venemaale tagasi, isegi kui saaks uuesti Venemaaga äri ajada.
Tegemist on ettearvamatu riigiga, kes ei tunnista omaenda allkirja rahvusvahelistel lepetel. Selles mõttes on see olnud meile isegi hea, sest kui 15 aastat tagasi peeti meid Vene vaenajateks, kui rääkisime, et Venemaa ei ole lõplikult ohutu ning Venemaal võivad toimuda arengud, mis muudavad ta agressiivseks, sest ta ei ole asunud demokraatlikule teele, siis täna on kõik aru saanud, et kahjuks see on niimoodi. Sellepärast on meil ka lihtne saada oma liitlaste tähelepanu ja tuge. Isegi Euroopa Liit tegeleb kaitse-, mitte ainult majanduskoostööga, millega ta varem tegeles.
Ja ütleme ausalt, kui Euroopa Liit tegeleb kaitsekoostööga, siis siin piirkonnas on vähe neid riske, millele ta mõtleb. Ilmselgelt on Venemaa oht see, millele mõeldakse.



  • Me tahame, et Putin saaks aru, et ta on alistatud, ma tahame, et Venemaa saaks aru, et Putin viis nad võimatusse situatsiooni ning ei olnud edukas. Mis saab olla halba selles, et me teeme Venemaale tulevikus millegi sellise kordamise keeruliseks?
  • Ma arvan, et me peame pakkuma Venemaale kohta Euroopa peres, aga see peab olema parem Venemaa. Me ei saa neile pakkuda riike, mille üle nad saaksid domineerida, selle pärast, et nende tunded on riivatud.
  • Üks 1989. aasta õppetunde on, et riigid peavad otsa vaatama oma ajaloo pimedatele tahkudele. Ajaloo tumedaid tahke on igal riigil. USA jaoks on see orjandus ja rassism. Saksamaal on oma tumedad tahud. Ka Baltimaadel on oma tumedad tahud, mõned inimesed kollaboreerusid natsidega Teises maailmasõjas, aga see ei tähenda, et kogu maa ja rahvas oleks kompromiteeritud. See tähendab, et vabad riigid tegelevad oma minevikuga.
Aga Venemaa ei tee seda. Venemaa tegi sellega algust 1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel, aga see peatati ning keerati tagasi. Aus ja vaba maa tegeleb oma minevikuga. Kui Venemaa soovib vabaneda oma halvimaist traditsioonidest - Vene imperialismist ning nõukogude repressioonidest ja Stalini massitapmistest - peavad nad tegelema oma ajalooga. See on väljakutse.


  • Paljud sportlased, kes olid "poliitikast väljaspool", on tajunud, mis kõik on juhtunud, tajunud rünnakute kogu koledust, ning on šokeeritud. Ilmselt on see šokk viinud neist lõpuks illusiooni, et Venemaa on sõber, vend, samasugused õigeusklikud nagu meie.
  • Pole oluline, kas oled Putini poolt või vastu. Selles pole küsimus. Kui oled Putini vastu, siis miks tahad kodus istuda, kardad välja tulla – sind pannakse trellide taha, aga meie inimesed peavad surema? Kui nii, siis istu üksi ja sure seal Venemaal. Ära tule Euroopasse, ära püüa maailmaga suhelda, ela omaette.
  • Lapsest saati polnud mul kunagi tunnet, et Venemaa võiks meid rünnata. Esimene arusaamine tuli 2014. aastal. Siis hakkasin ajalugu uurima ning vaatasin tagasi Tšetšeenia ja Gruusia sõjale, kõigile sõdadele, kus Venemaa on osalenud.
Sain aru, et põhimõtteliselt on nad kogu aeg agressiivsed. Kui see meiega juhtus, alles siis avanesid meie silmad. Sama oli ju olnud Tšetšeenias ja Gruusias. Kahju, et meid on nii kerge viia eksiteele.
  • Sõda Ukrainas pole ainult Putini sõda. Ukrainasse tuli 200 000 sõdurit, Venemaal toetab sõda 70 protsenti elanikkonnast. Mis Putin?
Vene sõdurid saab jagada kahte kategooriasse: ühed, kes ehmuvad ja tahavad otsa ümber pöörata, ning teised, kes on täielikud röövlid, tulid rüüstama ja tapma. Nende nekrutid pole moraalselt tugevad. Nad satuvad paanikasse ega tea, mida teha. Paraku ei tea keegi, kes vastastest on tapja ja kes kardab.
  • Arvan, et isegi kui nad lahendavad omas riigis oma probleemid, nende juhtkond vahetub ja hakkab maailmas toimuvasse suhtuma adekvaatselt, ei teki minu eluajal enam Ukraina ja Venemaa sõprust.
  • Putin teeb seda kõike, sest ta ei suuda taluda enda piiri taga tugevat ja tänapäevast Ukrainat. Meil on ühist piiri tuhat kilomeetrit. Tinglikult võttes – kui Ukraina jõuaks oma arengus Poola tasemele, kukuks Venemaa kokku. Sest inimesed ületavad piiri ja näevad, kuidas me elame, lähevad tagasi ja näevad oma rämpsu. Kuidas nii? Meie oleme Venemaa, sama, mis Ukraina, aga neil seal on asjad paremini? See on Putini suurim probleem.


  • Suurem osa Venemaa elanikkonnast usaldab Putinit ja ei mõista hukka Ukraina aktsiooni. Ja see ei ole mitte ainult propagandast ja infopuudusest. Paljude venemaalaste jaoks ei ole probleem mitte see, et rünnati, vaid see, et ukrainlasi ei võideta. Siin on reeglina süvapsühholoogilised ajaloolised põhjused ja need ei tõota tulevikuks midagi head.
  • Oli ka selliseid sõnastusi: "Euroopa julgeolekuarhitektuur ei sisalda enam Venemaad, sellel arhitektuuril tuleb Venemaaga tegeleda." Keegi ei ennustanud lähiaegadeks suuri proteste Venemaal. Paljud, kellel see vaim on alles, on välismaale põgenenud. Ehk kui Venemaal mingi muutus tuleb, tuleb see kas vandenõust või sõja ja sanktsioonide tulemusena.
  • Kui praegust seisu kokku võtta, siis LMC järeldused on järgmised. Ukraina seda sõda ei kaota, Ukraina sõjas otsustatakse Euroopa saatus väga kauaks. Venemaa ei pääse ilma suurte muutusteta, omaaegset imperiaalselt mõjuvõimu ta enam ei saavuta. Tema relvastuse ja armee poole aasta tagusest ülemvõimu müüdist on järel riismed.


  • Nagu ütles Eesti ajalooprofessor, kadunud Enn Tarvel mõne aasta eest: küsimus pole selles, kas venelased tulevad tagasi, vaid selles, millal nad tulevad. Täpsustan küll, et kõrgete kaitsekulude tasemega vastutustundliku NATO riigina on Eesti jaoks praegu küsimus: millal venelased teevad katse tagasi tulla. See on Viimase Lahke Maja elanikele reaalsus, mis alati valmis hammustama.
  • Kontinendi lääneosas oldi 2014. aastal aga šokis. Ei tulnud ettegi, et kakskümmend aastat kestnud Moskva meelitamine oli üks põhjustest, miks Kremlis otsustati, et endale saab lubada Euroopas sõda alustada.
Sama aasta novembris hüüdis ühe Lääne-Euroopa riigi minister EL-i välisministrite nõukogus Venemaa tegevusele karmimat reaktsiooni nõudnud Leedu kolleegile nii: Linas, ma saan aru, et teil on oma ajalooline kogemus, aga me peame siin arukat välispoliitikat ajama! Ikka ei olnud kohale jõudnud – või ei soovitud seda näha – kibe tõsiasi, et Euroopa on sõjas. Et Ukraina on Euroopas, et Donbass on Euroopas, me lähinaabruses.
  • Kui 2014 ütlesime (EL), et meie sanktsioonide eesmärk on panna Vene juhtkonda oma kurssi muutma, siis praegu ei häbeneta öelda, et eesmärk on avaldada Venemaale tugevat ja karmi (massive and severe) mõju. USA president Joe Biden nimetas aprilli alguses järjekordset sanktsioonipaketti tutvustades nende eesmärgina "tekitada Putinile valu ja süvendada Venemaa majanduslikku isolatsiooni".
  • Teiseks, juba praegu tuleb mõelda, mida teha majanduslikult (ja loodetavasti ka sõjaliselt) kokku kukkunud Venemaaga. Kui kõik kindralid valmistuvad eelmiseks sõjaks, ja diplomaadid eelmiseks rahukonverentsiks, siis 20. sajand pakub meile kaht võidetu kohtlemise mudelit: Versailles ja Euroopa Liit.
Oleks ülimalt lühinägelik ükskõik kumba korrata proovida. Vastamine peab algama ajaliselt lähemast küsimusest: mida külma sõja kaotanuga valesti tehti, mida sealt õppida on? Kena olemisele Kremlist samaga ei vastata, seda püütakse kenaolija vastu ära kasutada ja varitsetakse võimalust kättemaksuks.
Kuidas me kohtleme kaotanud Venemaad seekord? Uus Nürnberg Vene sõjakurjategijatele on vaid üks osa tulevasest lahendusest. Eesmärk peab olema Vene agressiivsuse mürgihamba väljatõmbamine aastakümneteks, vähemalt kaheks inimpõlveks.


Kirill juhindub ühtse Vene maailma ideest, mille kohaselt koondab õigeusklik ajalooline Venemaa nii tänapäevase Ukraina, Valgevene kui ka Venemaa alad, ja et see maailm on ohus, siis on Venemaa Föderatsioonil õigus seda relva abil kaitsta. See on Vene imperialistlik rahvuslus, ideoloogia, mille kõige agressiivsemat ja vägivaldsemat palet me selles sõjas näeme.


  • Kuni Venemaa püsib oma praegustes piirides, ei muutu midagi. Vene liberaalide jutt demokraatlikust Venemaast on sonimine. Sama hea, nagu oleks keegi Saksamaal 1943. aastal rääkinud demokraatlikust kolmandast Reich’ist. Olla saab kas Reich või demokraatlik Saksamaa.
  • Demokraatlik saab olla pärast Venemaa lagunemist tekkinud väike riik Moskoovia, demokraatlik Burjaatia, demokraatlik Tšetšeenia jne. Mina teie asemel laseks Narva silla õhku ega lubaks üldse kedagi Eestisse. Kui tahate seal kedagi toetada, siis selliseid inimesi on Venemaal kümme – võin teile nende nimed anda.
  • Paleepööret ega revolutsiooni Venemaal oodata ei ole. Kui Venemaa majandus jõuab 1989. aasta tasemele, võib-olla siis tulevad inimesed tänavale, aga mitte vabaduse, vaid vorsti järele. Võib-olla ei tule siis ka – Põhja-Koreas söövad inimesed juba 70 aastat keedetud rohtu, aga režiim ikka püsib.

Allikata tsitaadid[muuda]

  • Vene rahvale on omane äärmiselt kõrge mõttelend, millele järgneb palju madalam tegelik lend.
  • Kui tahta väljendada ühe sõnaga, mis toimub Venemaal, siis tuleb öelda: varastatakse.
    • Если б захотеть одним словом выразить, что делается в России, то следует сказать: воруют.
    • Nikolai Karamzin

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel