Ukraina

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


Luule[muuda]

Lesja Ukrajinka[muuda]

Nagu paat, mis on liivale kantud,
  vajub rusudeks seal ilmaaegu,
nii see maa, lausa jumalast antud,
  tukub võõraste ikke all praegu.

Nagu stepimaa tuline ratsu,
  kes nüüd kõrbes on suremas valust:
enam üles ta tõusta ei katsu
  sealt, kus pööris ta maha lõi jalust.
...
Võimas meri! Veel võimsamalt vooga!
  Oled tugev, sind miski ei keela.
Saada laineid veel hirmsama hooga
  ja see õnnetu maa ära neela!


Aeg lahti küll on hoidnud vetesoone
ning piisku pillavad fontäänid veel,
kui nutaks loss, sest tal on hale meel,
et elu kaotanud on temas uhke joone.
...
Siin valitsesid võim ja orjapõli kare;
võim kadus, kõik sai rusuks ajapikka,
ent orjapõlves on see maa veel ikka!


Kus oled sa, priius, täht kauge ja valge?
Miks ometi taevast ei lasku sa alla?
Miks pisarais maale sa valgust ei kalla?
Sa näed ju — on pimedus matnud kõik palged!
Tõest saanud on valskus — sa tunned ju seda?
           Oh häda!

Mu rahvas, su pärast äng pigistab rinda!
Mu vennad — mil ahelaist vabaks nad saavad?!
Ah, põletav-valusad, kurnavad haavad,
Ukraina, mu ema, on löödud su rinda!
Kes aitaks meid tõusta ja pääseda vaevast?
           Oh taevas!
...
Ukraina! Su pärast ma pisaraid valan...
Ent sellest, mu maa, ei sul kergemaks lähe,
Mis tulu võiks sinule tuua mu ahastus palav?
Ei, ei, sellest abi on vähe!


Jah, igal maal mälestus on paradiisist. . .
Miks, minu maa, erined üldisest viisist?
  Eks hetmaniaegadel meil
küll osanud laulikud lugusid seada, —
mis on nende nimed? On's hauad neil teada,
  et pärg ehiks kalmugi neil?
...
Ei laotanud otsaees loorber neil lehti,
ka okaskroon õiteta, kullata tehti...
  Ja laulik käis üksildast teed,
ei kandnud ta säravat siidi, damasti;
kui juhtus, et ahelaid kanda tal lasti,
  siis kuldsed ei olnud küll need...


Veel nägin kujutluses kastest niitu
Volõõnias, mu kodus; eemal mustab
mets sakilise müürina, ja udu
kui meri hääletult ta peale voogab;
kes põllul on, kes metsas hoidku ennast!
Halltõbi salalik siin sõidab ringi.
Kuid poisid sest ei hooli, hobuseid
nad lauldes viivad metsa õitsile, —
näe, seltsilistel juba lõke põleb,
seal soe ja kuiv on, sädemed on õhus
kui kuldsed mesilased, tuli tantsib...
Seal lõbus on, käib jutt ja laul ja naer. ־
"Eks lähme suitsu peale!"
...
kui kibe pilv — nii ebameeldiv suits;
itaallastel on küllap vilets süsi.
Ei matnud hinge meil Polesjes nõnda
küll suitsutareski, kus vahel laulsid
pruutneitsid nii, et tare helises,
ja hääl ei olnud kähe neil, vaid selge,
mis sest, et pead kui pilvest vaevalt paistsid.
Too suits sõi silmi, aga mitte nii,
sest tuli puust... või lihtsalt — oli oma...

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel