Pluralism

Proosa

• Tänapäeva kunstimaailm, kunstiajalugu kui teadus ja tänapäeva muuseum ei ole enam nii šedöövrikesksed kui varem. Küllap koguneb külastajaid endiselt "Mona Lisa" ette Louvre’is ja "Sixtuse madonna" ette Dresdenis, ent sellist massilist vaimustumist ühtedest ja samadest iidolitest nagu 19. sajandil, enam pole. Tollal tekkis aristokraatse publiku kõrvale, kel oli aega, kes oli haritud ja võimeline ise otsustama, tõusiklik, filisterlik ja töine publik, kes vajas autoriteetset kinnitust, et see on prestiižne galerii ja too on imetlust vääriv teos; vastavaid galeriisid ta ka külastas ja vastavate teoste ees õhkas. Kõik need Baedeckerid tärnidega hotellide, kõrtside ja maalide taga olid adresseeritud eelkõige sellele publikule. Ka kunstiajalugu ise oli keskendunud liinile antiik – renessanss – klassitsism, klassitsismi normatiivsest esteetikast kõigutasid naturalism ja sümbolism ta alles sajandi lõpuks välja. 20. sajand on olnud uurimisobjektide paljususe sajand, ühtaegu on paisunud ääretuks hinnatud taieste ring. Igatahes selles valdkonnas võidutseb – paigutigi – demokraatlik pluralism.
  • Mai Levin, "Mis on šedööver?" Kunst.ee, 1/2000

• Usuvabaduse pahupooleks on tegelikult maailmavaatelise pluralismi vaigistamine, mille tagajärgede koorem jaotub ebaühtlaselt. Lõppude lõpuks on ju liberaalne riik seni oma kodanike seast üksnes usklikele seadnud nõude, et nad lõhestaksid oma identiteedi avalikuks ja eraviisiliseks versiooniks.
  • Jürgen Habermas, "Usk ja teadmine". Tõlkinud Tiiu Hallap. Vikerkaar 2004, nr 1/2.

• Ajakirjandust ja meediat tuleb eristada välisriigi valitsuse direktiivide alusel loodud kleepuvast infomassist. See aga nõuab muidugi vaba meedia loomuse tõelist mõistmist ja demokraatiast lugupidamist. Vaba ühiskonna pluralismi piirid on üldiselt seal, kus aktiivselt üritatakse sedasama sotsiaalset korda hävitada, näiteks veendes inimesi käituma endale ja teistele ohtlikult.
  • Sergei Metlev, "Kremli propagandakäsi meie elus", Postimees, 08.11.2021, lk 15