Mine sisu juurde

Kodusõda

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • [D'Artagnan:] "Ja härra de Beaufort võib ka omakorda meile hammast ihuda."
"Ei usu. Me olime tal ju käes ja ometi laskis ta meid tulema. Pealegi oleme valvel, võtame relvad ja Planchet' karabiiniga kaasa."
"Planchet on frondöör."
"Kuradile kõik kodusõjad!" kirus Porthos. "Ei või enam kindel olla ei sõpradele ega teenritele. Oh, kui ainult vaene Mousqueton siin oleks! Tema ei jäta mind iialgi maha."
"Jah! Nii kaua kui olete rikas. Oh, armas sõber, mitte kodusõjad ei lahuta meid. Asi on selles, et keegi meist pole enam kahekümne aastane, oleme kaotanud noorusliku truudusevaimustuse ja selle asemel kuulame kasuhuvi ja auahnuse sosinat ning enesearmastuse nõuandeid." (lk 289)


  • Lugu oli nimelt nii, et ma töötasin "Aurulaevanduse Teatajas" korrektori tagasihoidlikul ametikohal, vihkasin seda ametit ja kirjutasin öösiti, mõnikord koguni varavalgeni, oma ärklitoas romaani.
Romaani kirjutamise idee sündis ükskord öösel, kui ma kurva unenäo peale üles ärkasin. Olin näinud unes kodulinna, lund, talve, kodusõda … Unes tormas minu silme eest mööda hääletu lumetuisk, siis viirastus vana tiibklaver ja selle ümber inimesed, keda enam elavate kirjas pole. Mind ängistas üksindustunne, mul hakkas endast hale ja ma ärkasin, pisarad silmas. (2. ptk "Neurasteenia")
  • Mihhail Bulgakov, "Teatriromaan", Loomingu Raamatukogu, nr 19–21, 1966, lk 7-8


  • Meie linnakeses elab ainult kahte sorti inimesi: peast põrunud ja kodus konutajad – nii oli mu isa meie naabrid armastusväärselt ära lahterdanud. "Need, kes on sunnitud koju jääma, ja need, kes on liiga lollid, et minna. Kõik teised leiavad võimaluse siit minema saada." Polnud kahtlustki, kumma kategooria alla ta ise kuulus, ometi polnud mul kunagi olnud julgust temalt selle põhjust küsida. Mu isa on kirjanik ja me elame Lõuna-Carolina linnakeses nimega Gatlin, sest Wate'id on alati siin elanud, juba alates minu vanavanavanavanavanaisa Ellis Wate'ist peale, kes võitles kodusõjas ja sai surma teisel pool Santee jõge.
Ainult et siitkandi rahvas ei nimeta seda sõda kodusõjaks. Kõik, kel on vanust vähem kui kuuskümmend, ütlevad selle kohta "sõda osariikide vahel", ja kõik, kellel vanust üle kuuekümne, nimetavad seda "põhjaosariikide agressiooniks", just nagu oleks põhjaosariigid lõunaosariike kavalusega mingite hukka läinud puuvillapallide pärast sõdima meelitanud. See "kõik" tähendab, et välja arvatud minu perekond. Meie ütleme selle kohta kodusõda. ("Varem. Keset eimiskit")


  • Alustades viieteistkümne aasta eest õppejõutööd Tartu ülikooli klassikalise filoloogia osakonnas, kuulus mu esimese semestri kohustuste hulka ladina proosastiili seminar tollaste neljanda aasta üliõpilastega. Rooma proosaautoreist valikut teha polnud kerge ei suure materjalihulga ega tekstikommentaaride halva kättesaadavuse tõttu. Püüdsin algaja õppejõuna seminarid üles ehitada kronoloogiliselt, mistõttu üks esimesi äratundmisi analüüsiks sobivate tekstide osas tabas mind Rooma varase ajaloolase Gaius Sallustius Crispuse teose "Catilina vandenõu" lugemisel – niivõrd võimas ja võigas ühtaegu oli selle monograafia finaal nii sisult kui stiililt. Sallustius oli võtnud ülesandeks kirjeldada ajaloolise monograafia vormis esimest äsja toimunud vennatapusõda oma riigi ajaloos; kõik roomlaste varasemad sõjad olid peetud ju välisvaenlaste vastu. 1990ndate Eestis, kus käis hoolas uurimistöö meie rahva vennatapusõjas, Teises maailmasõjas eri poolel võidelnute kindlakstegemiseks, mõjusid Sallustiuse teose lõpulaused ajatu tõena – samamoodi võinuks kirjeldada näiteks mõnd 1940ndail metsavendade tabamiseks korraldatud haarangu lõppu.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kodusõda&oldid=118751"