Kodusõda

Proosa

• [D'Artagnan:] "Ja härra de Beaufort võib ka omakorda meile hammast ihuda."

"Ei usu. Me olime tal ju käes ja ometi laskis ta meid tulema. Pealegi oleme valvel, võtame relvad ja Planchet' karabiiniga kaasa."

"Planchet on frondöör."

"Kuradile kõik kodusõjad!" kirus Porthos. "Ei või enam kindel olla ei sõpradele ega teenritele. Oh, kui ainult vaene Mousqueton siin oleks! Tema ei jäta mind iialgi maha."

"Jah! Nii kaua kui olete rikas. Oh, armas sõber, mitte kodusõjad ei lahuta meid. Asi on selles, et keegi meist pole enam kahekümne aastane, oleme kaotanud noorusliku truudusevaimustuse ja selle asemel kuulame kasuhuvi ja auahnuse sosinat ning enesearmastuse nõuandeid." (lk 289)

• Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008

• Alustades viieteistkümne aasta eest õppejõutööd Tartu ülikooli klassikalise filoloogia osakonnas, kuulus mu esimese semestri kohustuste hulka ladina proosastiili seminar tollaste neljanda aasta üliõpilastega. Rooma proosaautoreist valikut teha polnud kerge ei suure materjalihulga ega tekstikommentaaride halva kättesaadavuse tõttu. Püüdsin algaja õppejõuna seminarid üles ehitada kronoloogiliselt, mistõttu üks esimesi äratundmisi analüüsiks sobivate tekstide osas tabas mind Rooma varase ajaloolase Gaius Sallustius Crispuse teose "Catilina vandenõu" lugemisel – niivõrd võimas ja võigas ühtaegu oli selle monograafia finaal nii sisult kui stiililt. Sallustius oli võtnud ülesandeks kirjeldada ajaloolise monograafia vormis esimest äsja toimunud vennatapusõda oma riigi ajaloos; kõik roomlaste varasemad sõjad olid peetud ju välisvaenlaste vastu. 1990ndate Eestis, kus käis hoolas uurimistöö meie rahva vennatapusõjas, Teises maailmasõjas eri poolel võidelnute kindlakstegemiseks, mõjusid Sallustiuse teose lõpulaused ajatu tõena – samamoodi võinuks kirjeldada näiteks mõnd 1940ndail metsavendade tabamiseks korraldatud haarangu lõppu.
  • Kristi Viiding, "Surm eesliinil", Sirp, 19.01.2012