Mine sisu juurde

Kristi Viiding

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Kristi Viiding (sünninimi Kristi Sak; sündinud 24. mail 1972) on eesti klassikaline filoloog ja tõlkija.

Artiklid

[muuda]
  • Ent just sellesama ladina- ja eestikeelse paralleelteksti tõttu, mis on ühelt poolt nii tänuväärne Orffi kantaadi ladinakeelset esitust kuulates ning mis teiselt poolt peaks olema ühe kõrgkvaliteedilise filoloogilise väljaande tunnuseks, tekib ilmselt vähemalt klassikalise filoloogia haridusega inimestel kummastus ladina keelest tõlgitud osade suhtes. Sest kuigi Eestis ei ole ilmselt palju neid, kes ladina- ja eestikeelset teksti tõepoolest paralleelselt loeksid ja naudiksid, ei saa seda lugejasgruppi siiski täiesti ignoreerida. Keskne küsimus sedaviisi lugedes on vähemalt minu jaoks see, kui kaugele võib tõlkija oma interpretatsiooniga minna, seda eriti olukorras, kus tõlge jääbki ainsaks tunnistajaks tõlkijapoolsest tekstimõistmisest, kuna kommentaari lisatud ei ole.


  • [Paul] Fleming muutis praktilisusele orienteeritud kaubalinna Tallinna atmosfääris luuletamise (mitte ainult juhuluuletamise) lisaks selle sotsiaalsele funktsioonile ka hinnatavaks eneseväljenduse vormiks – asjaolu, mis vääriks talle monumendi rajamist Tallinnas. Eriti sümboolne oleks kaksikmonument koos esimesi eestikeelseid luuletusi kirjutanud Reiner Brockmanniga (nagu Goethe ja Schiller Weimaris, teaks me vaid, kuidas Brockmann välja nägi!).
  • [17. sajandist:] ...ei tohi unustada, et akadeemiline meditsiin oli tollal eelkõige filoloogilis-teoloogiline distsipliin, lugemise ja kompileerimise kunst, sest ainus kompetentne arst, kellest sõltus ravi tõhusus, oli Christus medicus...


  • Alustades viieteistkümne aasta eest õppejõutööd Tartu ülikooli klassikalise filoloogia osakonnas, kuulus mu esimese semestri kohustuste hulka ladina proosastiili seminar tollaste neljanda aasta üliõpilastega. Rooma proosaautoreist valikut teha polnud kerge ei suure materjalihulga ega tekstikommentaaride halva kättesaadavuse tõttu. Püüdsin algaja õppejõuna seminarid üles ehitada kronoloogiliselt, mistõttu üks esimesi äratundmisi analüüsiks sobivate tekstide osas tabas mind Rooma varase ajaloolase Gaius Sallustius Crispuse teose "Catilina vandenõu" lugemisel – niivõrd võimas ja võigas ühtaegu oli selle monograafia finaal nii sisult kui stiililt. Sallustius oli võtnud ülesandeks kirjeldada ajaloolise monograafia vormis esimest äsja toimunud vennatapusõda oma riigi ajaloos; kõik roomlaste varasemad sõjad olid peetud ju välisvaenlaste vastu. 1990ndate Eestis, kus käis hoolas uurimistöö meie rahva vennatapusõjas, Teises maailmasõjas eri poolel võidelnute kindlakstegemiseks, mõjusid Sallustiuse teose lõpulaused ajatu tõena – samamoodi võinuks kirjeldada näiteks mõnd 1940ndail metsavendade tabamiseks korraldatud haarangu lõppu.
  • Siiani on meil Catilina vandenõu kohta olnud eesti keeles mitmes tõlkes lugeda tollase Rooma poliitika ametlik versioon sündmuse kohta, nimelt Cicero kõnedes Catilina vastu. Kooliautoriks ja tekstiks kujunemise tõttu on Cicero positsioon olnud kõigutamatu. Tahaksin väga uskuda, et Sallustiuse kui opositsionääri jõudmine eesti keelde aitab ühtlasi kujundada ka praeguse Eesti ühiskonna kui terviku avaramat vaadet poliitikale.
  • Põhjalik joonealune tõlkekommentaar arvukate paralleelidega teiste antiikautorite teostest näitab meile muu hulgas ka seda, kui pikk vahemaa lahutab eestlasi viie vaimselt rikkaima Euroopa riigi hulka jõudmisest, sest meil ei ole siiani võtta riiulist emakeelsena suurt osa kommentaaris mainitud antiikautorite teoseid. Paraku tundub praegu, detsembris 2011, et see vaimne vahemaa Euroopaga hakkab uuesti pikemaks kärisema. [---] Jääb siis üle vaid ennustada, millal klassikaline filoloogia leitakse Catilina kombel "omadest kaugel, vaenlase laipade keskelt, veidi veel isegi hingavana ja näoilmes ikka alles see metsik vaim, mis tal oli olnud elades" ja loota, et siis "valitseb… [Eesti kultuuris] rõõm ja õnnetunne."


  • Itaalia ja ladina keelt ei peetud kuni XV sajandi lõpuni kaheks eraldi keeleks, vaid ühe keele kaheks eri kujuks: itaalia keelt (volgare) ladina keele (grammatica) rahvapäraseks vormiks. Seetõttu ei rühmitanud ega lahutanud tollased autorid oma loomingut keele järgi.
  • Alates XIX sajandi rahvuslikkusele rõhuvast kirjanduskäsitlusest unustati renessansiautorite terviklik keele- ja kirjandusarusaam ning autorite loomingus ei peetud enam tundmisväärseks "tagurlikku" ladinakeelset poolt, millega kirjutamisajal oli taotletud ometigi suuremat, üleeuroopalist lugejaskonda ning jäävamat väärtust. Alles viimaseil kümnendeil on Euroopa renessansiautorite ladinakeelseid teoseid siiski tasapisi välja antud ja käsitletud neid kontekstis itaaliakeelsetega. Autorite rahvakeelse ja õpetatud keeltes loomingu vahel on hakatud leidma loomulikke seoseid ning kaht poolt käsitletakse tervikuna.
  • Boccaccio ja ta põlvkonnakaaslased ei "avastanud" antiikmütoloogiat samal kombel, nagu taasleiti antiikautorite käsikirju – antiikmütoloogiat tunti nii hilisantiigis kui ka keskajal kollektsioneerivas, kristlikus, allegoorilises, ratsionaalses või moraliseerivas tõlgenduses.


  • Õppereisid on mujal maailmas klassikalise filoloogia õppekavade loomulik koostisosa. Tänapäeva interneti ja arenenud multimeedia tingimustes võib jääda mulje, et kõike saab teha vahenduste kaudu. Klassikaline filoloogia on eriala, milles kvaliteedi aluseks on aga töö allikatega. Õppereisidel valminud rühmatööd ja e-portfooliod on edaspidi leidnud ja leidmas rakendamist auditoorses õppetöös, mõnest teemast on välja kasvamas tasemeõppe lõputöö. Õppereiside eesmärk on laiendada kitsalt tekstiga töötamise põhjal tekkivat vaadet antiigile, õppida lisaks kirjandusteose tsiteerimisele ka kunstiteose tsiteerimist.
  • TÜ hindamiskriteeriumide tippsaavutuseks võib pidada asjaolu, et kui Eesti päritolu ja juba aastaid Oxfordi ülikoolis klassikaõppejõuna töötav dr. Maarit Kivilo viis käesoleva aasta kevadsemestril bakalaureuse üliõpilastega läbi terve ainekursuse vanakreeka eepikast (DoRa meetme toetusel), siis kvaliteedikriteeriumide täitmiseks pidanuks ta seda tegema inglise, mitte eesti keeles. TÜ-s ei ole just palju erialasid, mille kasvandikud on jõudnud Oxfordi õppejõu kohale ja võimelised õpetama mingit kitsast distsipliini maailma tasemel eesti keeles. Selle eest saime nüüd karistada, et külalisel eesti keeles õpetada palusime ja ka õppeinfosüsteemis aine eestikeelsena vormistasime.
  • Arvestades antiikkeelte õppe puudumist või pealispindsust kõigi teiste erialade spetsialistidel terves Eestis, on klassikalise filoloogia eri astmete üliõpilased magistri- ja doktoriõppe, aga ka teadusprojektide raames teinud viimase 20 aasta jooksul ära rahvusteaduste uurimisel selle baastöö, mida mujal Euroopas teevad germanistid, ajaloolased ja kirjandusteadlased. Kogu 17. sajandi Eesti kirjandusliku vaimukultuuri uurimine on olnud klassikaliste filoloogide õlul alates Academia Gustaviana alusdokumentide (põhikiri, avaaktuse kirjeldus jne) uusediteerimisest ja tõlkimisest kuni kogu siinse juhuluule ja akadeemilise ladinakeelse kirjakultuuri pärandi läbitöötamiseni kirjanduslikust ja lingvistilisest aspektist [---].
  • 17. sajand oli periood, mil tollal multikultuurilisel Eesti- ja Liivimaal sündis eestikeelne ilmalik kirjandus, ja seega otsustava tähtsusega selles, milliste eeskujude järgi hilisem eestikeelne kirjandus on arenenud.
  • Tartu Ülikooli õppekavade rahvusteaduslikkuse hindamisel ei lähtuta mitte ühe või teise eriala õppejõudude ja üliõpilaste tegelikust panusest rahvusteaduste uurimisse, vaid sellest, mitut protsenti õppekava ainetest loevad rahvusprofessoriteks nimetatud isikud. Väga vajalikust rahvusprofessuuride algatusest on õppekavade hindamise ja reformi käigus saanud kriteerium, mis teeb näiteks rahvusliku metallitöö tähtsamaks kirjanduse ja selle kaudu tekstilise maailmatunnetuse tekke uurimisest varauusaegse Eesti alal, millega tegelevad klassikalised filoloogid.
  • Klassikaline filoloogia on ja jääb väikeseks alaks, aga ilma selle ja teiste Lääne-Euroopa keelte ja kultuuride tundmiseta ähvardab meid mentaalses mõttes kapseldumine Euroopa kirdenurga anglofoonseks kääbuskultuuriks.

Intervjuud

[muuda]
  • Riigigümnaasiumides ei ole reeglina ladina keelt. Maagümnaasiumid, kus see on enne olnud, on nüüd põhikoolid, näiteks Türi või Audru. Väikeste maakoolide hea kogemus ei ole kahjuks jõudnud riigigümnaasiumidesse. [---] Mida see meilt ära võtab, kui meil seda ei ole? See võtab meilt ära olulise võimaluse näha maailma mitmekesisemana. Näha kultuuri ja meie juuri palju mitmekesisemana kui nad on. Aga näha ka tänapäeval loodavat kultuuri palju mitmekesisemana, palju allusiooniderohkemana kui see on.


  • [Justus Lipsiuse kohta:] 50 aastat peale tema surma loeti teda väga palju. Teda tõlgiti peaaegu kõigisse rahvakeeltesse ja loeti ka siin, Eesti- ja Liivimaal, nii originaalis kui ka tõlkes. Nii Poola kui ka Rootsi võimu ajal oli ta valitsejatele väga soositud autor, sest ta põhimõtteliselt kaitses monarhiat.
  • Need on omaaegsed eneseabi käsiraamatud ja Lipsius ei häbenenud seda ise üldse.
  • "Meelekindlusest" on ka tänapäeva mõttes väga ajakajaline, sest ta puudutab küsimust, mida peab tegema üksikisik, kui tema kodumaa satub sõjakeerisesse: kas ta peab kodumaalt põgenema või jääma? "Laimamisest" räägib sellest, kuidas inimene peab käituma ja mida ta peab teadma, kui ta satub laimu ohvriks.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kristi_Viiding&oldid=104314"