Mine sisu juurde

Tõlkimine

Allikas: Vikitsitaadid
Tõlkijate kaitsepühak Hieronymus oma kabinetis Domenico Ghirlandaio maalil 1480. aastast.
Albrecht Dürer. Püha Hieronymus oma töötoas (1515)

Tõlkimine on tekstide teisendamine ühest märgisüsteemist teise, säilitades teatud vastavuse; tõlkimine kitsamas tähenduses on kirjaliku või suulise teksti teisendamine ühest inimkeelest teise. Tõlge on niisuguse teisenduse käigus saadud tekst, millel mõnikord võib olla algse tekstiga mõningane sarnasus. Tõlkija on inimene, kes tegeleb kirjaliku tõlkimisega, üldjuhul püsivalt või elukutseliselt. Tõlk on inimene, kes tegeleb suulise tõlkimisega.

Proosa

[muuda]


  • Puškinit peetakse tõlkimatuks. Miks? Iga luuletus on vaimse tõlkimine materiaalsesse, tunnete ja mõtete tõlkimine sõnadesse. Kui seda saadi teha üks kord, tõlkides sisemaailma välistesse märkidesse (see on peaaegu ime!), miks siis ei peaks saama tõlkida üht märkide süsteemi teise? See on palju lihtsam: ühest keelest teise tõlkides antakse mateeria edasi mateeria kaudu, sõna sõna kaudu, ja see on alati võimalik. (lk 370)


  • Me ei saa kõnelda täiesti adekvaatsest tõlkest siis, kui tõlge annab edasi vaid autori sõnu, lauseid ja mõtteid. Ilukirjanduslik tõlge peab olema ka niisugune, milles oleks edasi antud kirjaniku individuaalsus, tema loomingulise meetodi omapära, see, mis üht kirjanikku eraldab teisest, lühidalt kirjaniku isiku­pärane stiil. Eesti keeles peab teatav teos jätma ka kunstimeisterlikkuse seisu­kohalt ligilähedalt samasuguse mulje, nagu sama teost lugedes algkeeles.



  • Aga tõlkimine oli palju-palju raskem, kui ma arvanud olin. Kui ühel sõnal friisi keeles oli üks silp, siis oli saksakeelne vähemalt kahesilbiline. Kui friisi keeles kaks sõna riimusid, siis saksa keeles ei riimunud nad päris kindlasti mitte. Lühidalt: nägin terve tund aega vaeva, jõudmata rohkem tõlkida kui ainult kaks rida.
Siis otsustasin värsid küll tõlkida, aga teha sellest midagi uut, nimelt luuletuse, mis saksa keeles riimub. Ma ei proovinud enam riimida arvsõna "viis" sõnaga "tuvi" (sest see on võimatu), vaid tegin tuvist lihtsalt "kitse" ja riimisin arvsõnaga "seitse". (lk 176)
  • [Vaarisa:] "[---] Tõlkimine, Boy, tähendab nimelt ühest keelest teise, ühelt maalt teise üleviimist nagu parvega. Aga seejuures tohib üleveetavast võimalikult vähe kaotsi minna. Sina oled aga tee peal üht-teist kaotanud."
"Aga see on ka minu esimene tõlge, vaarisa."
"Tõsi, Boy, ja see vabandab mõndagi." (lk 179)


  • Tõlkimine on vastavuste, mitte aseaine otsimine. Ta nõuab stiililist, võibolla isegi psüühilist kongeniaalsust. (lk ??)
  • Tsivilisatsioon on vaimsest ühisnimetajast hingestatud erinevate kultuuride lõppsumma ja tema põhiline liiklusvahend – nii metafüüsilises kui ka otseses mõttes – on tõlkimine, ümberpanemine. (lk ??)
    • Joseph Brodsky, "Tsivilisatsiooni laps", tlk Joel Sang, rmt: "Koguja rõõm". Tallinn: Vagabund, 1996, lk 183–208


  • Vabakutselisi tõlkijaid on küll rohkem kui vabakutselisi kirjanduskriitikuid, kuid põhiliselt on tõlkimine nagu kirjanduskriitikagi kõrvalharrastus. Algaja tõlkija puhul on ta seda kindlasti, väiksema (väljaantavusega) kirjanduse eestindamisele spetsialiseerunud entusiasti puhul aga üldse ainuvõimalik. Ja vabakutselisus ei pruugi alati parimaid tulemusi anda, tuleb ette sedagi, et majanduslik külg sunnib küll lepingu tähtajast kinni pidama, aga kvaliteedi arvel. Sest nii vähesest produktsioonist kui kirjanik tõlkija ära elada ei saa.


  • [T]õlkija kui loovisiksus on tõlkeloost praktiliselt välja jäetud. Tihti räägitakse tõlkijast seoses konkreetsete tõlgetega, harva tõlkija (tõlke)loominguga seoses. (lk 374)
    • Peeter Torop, "Tõlkeloo koostamise printsiibid", Akadeemia, nr 2, 1989, lk 349–384


  • Tõlkimine on teadvuse põhimehhanism. Millegi väljendamine teises keeles on viis seda mõista/sellest aru saada. (lk 127)
    • Juri Lotman, "Semiotic space", rmt: J. Lotman, "Universe of the Mind", Bloomington, Indianapolis: Indiana University Press, 1990, 123–130


  • Samamoodi vajavad tekstid, mida iseloomustavad tugevalt rass ja sugu, tõenäoliselt, et neid tõlgiksid inimesed, keda need teemad puudutavad. See ei tähenda, et naisautorit võiks tõlkida ainult naine või ainult värviline inimene sama nahavärviga autorit, vaid et tõlkija, kes on teadlik soo ja rassi konstrueerimisega seotud teemadest, suudab paremini leida tekstides juhtlõngu, mis on soo või rassi kontekstis olulised, nagu see on Gouges'i, Staëli ja Duras' tõlkimisel.
Loomulikult suudavad sugu ja rassi teadlikult paremini väärtustada tõlkijad, kes on sellega isiklikult seotud, ja kes suudavad lugeda intertekste, mis nende tõlgitavas tekstis peituvad, nagu Lotbinière-Harwood on feministlike teoste põhjal demonstreerinud. Kuna see nii on, määrab tõlkija ideoloogiline seotus praktika, millega tõlkija end seob, ehkki ideaalis (või ehk ka utoopias) ei peaks see seos välistama nende mõistete endi küsimuse alla seadmist, mida ta püüab esile tõsta. (lk 24-25) (Vikitsitaatide jaoks tõlgitud)
  • Françoise Massardier-Kenney, "Translation Theory and Practice", rmt: "Translating Slavery: Gender and Race in French Women's Writing, 1783-1823", Kent (Ohio): Kent State University Press, 1994


  • Tõlkimise ümber on ikka vaieldud. See on loomulik, sest samast asjast võib eri moodi aru saada. Kui aga tõlkija tõlkides probleemi olematuks tõlgendab või ette "ära lahendab", on kusagil midagi ilmselt valesti läinud. Tõlkele esitatavate nõuete seas on tõlgitava lause tõeväärtuse säilitamine ja mõtte võimalikult adekvaatne ülekanne. (lk 175)


  • Euroopa sündis tõlkest ja tõlkes. Euroopa rajanebki vaid tõlgetel. (lk 108)
  • Tuleks juhtida tähelepanu kahele vastuolule prantsuse kirjanduslugudes: esiteks on need tõlkijad andnud keelde olulise panuse, kuid kirjandusloos on nende tõlgetele omistatud täiesti tähtsusetu roll [---]. (lk 113-114)
    • Henri Meschonnic, "Tõlkimise poeetika ajalooline ülevaade", Vikerkaar, nr 2–3, 2000, lk 108–124


  • Säärane luule nagu Baudelaire'i oma on aga tähendusest tihti palju enam laetud kui mõni filosoofia [---] ja ometi ei nähta kogu selle mõtte-ehitise mahalammutamises ja hoopis piiratud rekonstrueerimises tõlke nime all midagi laiduväärset [---].


Kultuuriministeeriumis valminud autoriõiguse seaduse muutmise eelnõu kehtestab autoritele raamatukogude laenutuskordadelt makstava tasu ülempiiri, kirjutab Eesti Päevaleht.
Ettepaneku sättida piir neljakordse keskmise brutopalga ehk 30.000 krooni kanti tegi Autorihüvitusfondi (AHF) nõukogu, kuhu kuuluvad Kirjanike Liidu, Kirjastajate Liidu ja Kujundusgraafikute Liidu esindajad. Kirjanikke häirib läinud aasta tasude jagamine, kus priskemad summad läksid 2003. aasta statistika põhjal tõlkijatele. Hüvitise saajate edetabelit juhtis 46.835 krooniga tõlkija Karin Suursalu, kelle teenistus oli pea kolm korda kõrgem kui kirjanikul Jaan Krossil.
Tõlkijad troonivad pingerea tipus hoolimata sellest, et nad teenivad igalt laenutuskorralt kirjanikest poole vähem. Praegused reeglid tooksid viljakamatele tõlkijatele 60.000-70.000 krooni.


  • [T]õlketeoste arvustused ei hinda neid tavaliselt üldse tõlgetena. Ja kui seda tehakse, siis enamasti ainult möödaminnes ning sääraste kulunud väljenditega nagu "soravalt tõlgitud," "originaalina loetav," "suurepärane tõlge" või "tundlikult tõlgitud" – sellised hinnangud on peaaegu alati ähmased ja näideteta. Arvustajad võtavad harva aega ja näevad vaeva, et võrrelda tõlget originaalkeelse variandiga, isegi kui nad selle keelega tuttavad on.


  • Millest sõltub tõlketeose koht kultuuris? Kõige vähem näib see sõltuvat tõlkest enesest (selle kvaliteedist või kavatsustest). Olulisimaks teguriks võiks lugeda hoopis originaalteose prestiiži nii lähtekultuuris, maailmakultuuris kui ka vastuvõtvas kultuuris. Teisele kohale asetuks tõlkija prestiiž vastuvõtvas kultuuris ning alles seejärel tõlke enda headus või halbus vastavalt domineerivale hinnangukriteeriumile. (lk 58)
  • Tõlkimise seisukohast on hakatud tähtsustama tõlkijat, tunnistama tema töö vältimatut subjektiivsust, kahtluse alla seadma originaali ainumääravust tõlke suhtes, märkima tõlkimise seotust sotsiaalse konteksti ja ideoloogiatega. (lk 60)
    • Klaarika Kaldjärv, "Autor, jutustaja, tõlkija. Borgese autofiktsioonid eesti keeles", doktoritöö, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007


  • Mida sujuvam on tõlge, seda nähtamatum on tõlkija ning arvatavasti seda nähtavam ka originaalteksti autor või mõte. (lk 1)
  • Nendel harvadel kordadel, kui arvustajad tõlget üldse käsitlevad, keskenduvad nende põgusad kommentaarid tavaliselt tõlke stiilile, jättes kõrvale sellised võimalikud küsimused nagu tõlke täpsus, eeldatavad lugejad, tõlke majanduslik väärtus raamatuturul, tõlke seos ingliskeelses maailmas valitsevate kirjanduslike trendidega ja tõlke koht tõlkija karjääris. (lk 2)


  • Olen seda vankumatut usku, et tõlkija ainus eesmärk saab olla võimalikult autoritruu ja täpne, kuigi mitte sõnasõnaline tõlge. Mingit lisaeesmärki ei kujuta ma ette. Tõlkija peab enese maha salgama, varju jääma, tähtis on autor ja tema tekst. Kuigi – iga tõlkija isikupära jääb tõlkesse siiski ja paratamatult. Kuid me anname endale aru vastutusest. Autori ees ja ka lugeja ees.
  • Tõl­kekirjandus mõjutab suuresti lugeja keelekasutust, meie keele käekäiku üleüldse. Nõnda peaksid ka kõikvõimalikud põ­ne­vikud ja muu meelt lahutav lugemisvara olema väga hästi tõlgitud. Nad ei ole seda mitte alati.
  • Kui järele mõelda, siis ega ma ei teagi, mis on kerge tõlge. Igal tekstil on omad keerukused ja varrukast puistamise võimalust ei ole minul olnud. ... Tõlkijal on tõlkele õige maigu andmiseks tuhandeid võimalusi, tuleb ainult sobivad üles leida.


  • Meil on saja aasta jooksul välja kujunenud väga oluline tõlkija-õpetlase haritlastüüp, mida kohtab vähestes kultuurides. Pean silmas mitmekülgseid õpetlasi, kes märkimisväärse osa oma andest ja ajast suunavad tõlkimise (sh tõlgete toimetamise ja järelsõnastamise) teenistusse. [---] Nende töö jätkamine on möödapääsmatu ülesanne meie kõigi jaoks, kes me hoolime eesti tõlkekultuuri edendamisest. (lk 4)
    • Marek Tamm, "Eesti kultuur kui tõlkekultuur: mõned ajaloolised ja statistilised ekskursid", Diplomaatia, märts 2010, nr 3, lk 2–4



  • Tõlge ja kultuur on loomuldasa kokkukuuluv mõistepaar. Tõlge on alati kultuurinähtus ja kultuur on alati tõlkeline. (lk 7)
  • Tõlkijate üheks missiooniks on suurendada kultuuri vastuvõtlikkust ja dialoogivõimet, nende kaudu aga ka kultuuri seesmist mitmekesisust. (lk 97–98)
    • Peeter Torop, "Tõlge ja kultuur". Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2011


  • Jah, eks muidugi tõlkija vastutab, aga tõlkijal endalgi on hea, kui on üks sõber kõrval. Sa ei pruugi alati näha, mis apsaka sa teinud oled. Selles mõttes on toimetaja ikka vajalik. Seda ei tohi aga küll olla, et toimetaja domineerima hakkab, sest tõepoolest, vastutab tõlkija. Toimetaja tõlkija tööd ära teha ei saa, aga ei tohi ka tema tööd ära rikkuda. Toimetaja peab olema väga delikaatne. Ta peab laskma tõlkijal olla nii tark, nagu ta on, või nii rumal, nagu ta on.
    • Maret Käbin, intervjuu: Krista Kaer, "Toimetaja ei saa tõlkija tööd ära teha ega ära rikkuda", "Tõlkija hääl", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 76


  • [M]inu meelest ilukirjanduse tõlkija ei reeda midagi, vaid vahendab. Või igatahes nii peaks see olema. Vähemalt ei kuulu reetmine, moonutamine, sõnaväänamine tema mõiste juurde ega vihja sellele ka ükski eeltoodud põhitähendus. mõningate keerulisemate tekstide puhul olengi kaalunud, kas õigem oleks öelda "tõlkinud" või "vahendanud". Tõlkija on autori hääl, suuvooder teises keeles. (lk 8)
  • Tunnistan, et tõlkija vaiksed rõõmuhetked on need, mil tal õnnestub luua mõni uus sõna, nii et ka toimetaja seda aktsepteerib ja lugeja mõistab. (lk 9)
  • [M]is võiks olla tõlkija stiimuliks? Arvan, et jagamise rõõm, kui ta on leidnud mõne teksti, millest tahaks lasta ka teistel osa saada või mida ta püüab unustusest päästa. Iga oluline autor on omaette maailm, keeleline maailm. Tõlkimisprotsessi ajal on vahendajal võimalik selles maailmas elada, ja heal juhul, ise teksti valides, oma tõekspidamistele kinnitust leida. (lk 9)
    • Mati Sirkel, "Arusaamatus ja arusaam", "Tõlkija hääl II", Tallinn: SA Kultuurileht, 2014, lk 8-9



  • Kui teadusbürokraatide jutul eliidi edendamisest oleks tõsi taga, peaksid nad võtma eeskujuks vana keiserliku Tartu ülikooli. Jalutades Lossi tänavast üles Toomele, võib Inglisillalt lugeda sõnu "Otium reficit vires". Küllap on teadusbürokraadid lapsena kuulnud, et see tähendavat "Puhkus taastab jõudu". Et neil allikakriitikaks ladina keele oskust napib, nagu ka Vana-Rooma kultuuri tundmist, jääb neil selle tõlke küündimatus kahe silma vahele, sest täpsem tõlge kõlaks ju nii: "Vaba aeg kirjatööks värskendab vaimujõudu".



  • On huvitavalt kohane, et püha Hieronymuse (u 347‒419/420 pKr), tõlkijate kaitsepühaku mälestuspäev 30. septembril – mis tema surmapäevana sai uueks sünnipäevaks – langeb sügise algusesse, kui tõlkijad hakkavad tõmbuma laualampide lähedale, oodates uusi tundmatuid õndsusi ning ette aimates ka kannatusi, mis ei jää tulemata.
  • Quintilianus (u 35–100 pKr) [nimetas] kolme kõige olulisema tingimusena häirimatuks tööks öövaikust (silentium noctis), suletud tuba (clausum cubiculum) ja lambivalgust, resp. ühtainukest valgusallikat (lumen unum). Vaikust ja eraldatust on mõistagi vaja, et vaim oleks segajatest täiesti vaba (undique liber animus). Ent pidev öötöö nõuab head tervist ja lihtsat toitu. Töö kannab vilja siis, kui selle juurde asuda värskelt ja väljapuhanult.
Seega võiks sügise kõikehõlmavat tulekut ja kestust meie parasvöötmes võtta teatava privileegina, mida pakutakse vaimutööks.
  • … olgu tegemist koopa või kabinetiga, ikka on Hieronymusel õnnestunud kusagilt saada kirjutamiseks sobivad kivid, hea tugev laud või suurepärane kirjutuspult, kallihinnalised köited vedelevad hunnikutes, mahe lõvi kusagil põrandal, laual pealuu – selline see tõlkija elu ju ongi ja just sellist kabinetti tahaks, just sellist! Need värskendused viivad mõtted hoopis kõrvalistele radadele: peaks tellima mõnelt sisekujundajalt Hieronymuse ja teiste suurte tõlkijate kabinettide, kongide, koobaste analüüsi läbi aegade just sisekujundaja vaatekohalt. Jah, kui lubamatult vähe tähelepanu pööratakse koduajakirjades tõlkijate töötubade sisustusele, võrreldes sellega, kui vastutusrikas roll on tõlkijatel ühiskonnas olnud ja on ka edasi! Kas neil on lõvi või kassigi võimalik pidada ja kui ei ole, siis miks? Kas on seinal üldse ruumi korraliku Hieronymuse repro või posteri jaoks?


  • Tõlkija kannab suurt vastutust. Autori ees. Lugeja ees. Tõlkija tähtsusest ma ei oska palju arvata. Seda tean küll, et ilma meieta jääksid väga paljud autorid lugemishuvilistele tundmatuks ja koolilastel läbi õppimata. See tähendaks puudulikku üldharidust, mis on üks suur õnnetus.
  • Korralduslikult on [tõlkimises] palju muutunud. Kirjastamine on erakätes, tehnika on arenenud lausa uskumatult. Kuid tõlkimine ise on põhimõtteliselt samaks jäänud: nii täpselt kui võimalik, nii ustavalt autorile kui võimalik, ja heas emakeeles.


  • Tõlge on vist alati mütsak, niivõrd-kuivõrd, on sülem mitme inimese tahtmistest, kirjutaja ja tõlkija ja toimetaja ja nende sisemiste retsensentide taotlustest ja tunnetest, plaanidest ja unistustest, on natuke ebamäärase kujuga, ühtlasi on natuke nagu kukkumine, ja on natuke nagu pidu, koosviibimine mõne õilsamat tüüpi proovikivi ümber, jah, mütsak.


  • Tormis tõlkis uude aega ja keelde ümber üht maailmapilti, ühes teatavas looduskeskkonnas elanud rahvaste maailmatajumist, mis aitas neil aastatuhandete kestel neis oludes püsima jääda. (lk 16)
  • Ilmse ja selgelt hoomatava kesta varju jäävad avatud hoovused ning vastuvõtja poolel võib pärast energiaimpulsside saamist kõrvapaarides edasi idaneda igasuguseid asju. Võib juhtuda sedagi, et inimene-kuulaja tajub muusika kaudu samasugust terviklikkuse tunnet, mida autor üritas helidesse tõlkida, pannes noote paberile ja nuputades, kuidas esitajad tema mõeldut vähem ära nudiks. Vahel sellised imed juhtuvad. (lk 16)
    • Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020

Luule

[muuda]

Puusärki ühte ma tean,
mis pahem kõikidest,
mis noore elu murrab,
murrab jõu südamest.

See on ümberpanemine —
töö armetum kõikidest,
ta kurja aja töö on,
töö õelusest enesest.

Ta noore luule murrab,
ja noore kujutusjõu
ja noore heleda kiire
ja noore ülema nõu.

  • Juhan Liiv, "Puusärk", rmt: "Sinuga ja sinuta" (1989), lk 246

Allikata

[muuda]

Viited

[muuda]

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel