Hobune

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Norra fjordihobune
Elisabeth Sinding, "Hobused" (1883)
Hobune (Paul Burman, 1918)
Rosa Bonheur, "Ajaja ja kaks šetlandi poni" (1861)
Mainie Jellett, "Achill Horses" (1941)

Hobune ehk koduhobune (Equus caballus) on koduloom hobuslaste sugukonna hobuse perekonnast. Emaslooma nimetatakse märaks, isast täkuks, kastreeritud isast ruunaks, noorlooma varsaks.

Proosa[muuda]

  • ... meie noormehel oli ratsu, pealegi nii silmapaistev ratsu, et see kohe üldist tähelepanu äratas. See oli kaheteistkümne- või neljateistkümneaastane võik bearni setukas, ilma ainsagi sabajõhvita, kuid mitte ilma muhkudeta säärtel. Sammudes hoidis setukas pead põlvedest madalamal, mis tegi suuraudade kasutamise mõttetuks, kuid siiski suutis ta päevas oma kaheksa ljööd edasi liikuda. Kahjuks olid selle hobuse peidetud väärtused nii sügaval veidra karva ja isevärki kõnnaku all varjul, et tol ajal, kui igaüks oli asjatundja hobuste alal, äratas umbes veerand tunni eest Beaugency värava kaudu sisse sõitnud setuka ilmumine Meung'i linna üldist tähelepanu, mille halb mõju isegi ratsanikuni ulatus. [---]
"Mu poeg," ütles gaskooni aadlik puhtas bearni murrakus, millest Henri IV kogu eluajal ei suutnud vabaneda, "sellest on juba kolmteist aastat, kui see hobune sündis siin, sinu isamajas, ja on kogu selle aja siin mööda saatnud – asjaolu, mis peaks ta sulle armsaks tegema. Ära müü teda iialgi, lase tal rahulikult ja auväärselt vanadusse surra. Kui sa temaga sõjakäigule lähed, siis ära nõua temalt liiga palju, nagu sa vanalt teenriltki ei nõuaks."


  • "Jõuate ometi lõpuks koju, armas härra," ütles Planchet.
"Ei, mu sõber," vastas musketär, "otse vastupidi, ma sõidan kõige kiiremas korras minema, see tähendab, ma tahan õhtust süüa, voodisse heita, viis tundi magada ja homme päevatõusul sadulasse hüpata. Kas mu hobusele on poolteistkordne toiduratsioon antud?"
"Kallis härra," vastas Planchet, "te teate ju, et teie hobune on minu maja ehteks, keda mu sellid päev otsa musutavad ja kellele nad mu suhkrut, mu pähkleid ja mu küpsiseid söödavad. Te küsite, kas ta on saanud oma kaeraratsiooni? Küsige pigem, kas ta pole saanud nii palju, et oleks sellest võinud juba kümme korda kärvata." (lk 465)


  • Olgu kõigepealt nimetatud "Palio", mis polnud sugugi tavaline hobuste võiduajamine, vaid peaaegu usuline talitus Siena Madonna auks. Sellepärast viidi mitte ainult ratsanikud, vaid ka nende hobused kirikusse, kus nende üle palveid loeti ja neid pühitsetud veega piserdati, kuigi oli ette teada, et sellest ainult ühele hobusele tõeliselt tulu oli, sest ainult üks võis võita. Sel korral sai ka siin võitjale au osaks Konradini enda käest võidulipp vastu võtta. Kahjuks ei ole mul aga õnnestunud välja uurida, missugune linnaosa ehk "Contrada" sel puhul võitis, sest kõik seitseteist kinnitavad, et see oli just nende hobune.
  • "Mina nägin ükskord ühte varssa, kes sündis," teatas Oskar. "Ta tuli teise hobuse seest välja."
"Jäta jama!" hüüatas väike Virgilius. "Või teise hobuse seest välja!"
"Jaa," kinnitas Oskar. "Hobune lihtsalt poetas ühe väikese hobuse enda seest välja ja siis oligi see sündinud."
"Huvitav, kas meie ka kukkusime hobuse seest välja?" mõtiskles väike Virgilius.
"Seda ma küll ei tea," vastas Oskar. "Sellest ei taha keegi mulle kunagi midagi rääkida."


  • Jäägem alati iseendaks! Hobune ilma ratsanikuta on ikka hobune. Ratsanik ilma hobuseta on ainult inimene.


  • Ja usu või ära usu, aga ükskord saabuski selline moment, kus Must oli adra ette rakendatud. Õigem oleks öelda, et ader oli talle taha rakendatud. Iga kord, kui me hobuse adra ette vedasime ja elavalt nõu hakkasime pidama, mida nüüd tuleks teha, astus Must adra eest ära ja hakkas rohtu krõmpsutama. Lõpuks sidus Roosimemm hobuse ohjepidi aia külge kinni ja kolm nooremat inimest - vanaema, Heleene ja mina - lohistasid adra talle taha. (lk 45)
  • Uljas Must jõudis vao otsa. See, mis vaost järele oli jäänud, tuli nüüd küll ümber nimetada, aga meil ei olnud ei aega ega tahtmist arutada, mis nime talle anname, kas songermaa või ülesküntud uudismaa või valesse kohta rajatud kuivenduskanal.
Must jõudis vao otsa - ja mis siis? Ta sööstis otsustavalt, sammu aeglustamata, läbi nõgesepadriku ja nõtkete pajuokste. Ader lohises mööda maad, hüples ja jättis järele mustava vao, nii sirge ja ühtlase nagu joonlauaga tõmmatud. Ainult et kartuleid seal ei kasvanud, kartulipõld oli juba mõni aeg tagasi lõppenud ja see paik ei vajanud üldse mingit harimist. (lk 46)
  • Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006


  • Ei ole midagi parata, kord saabub õhtu ja sul on kaks kätt rinna peal risti.
Tolli Tidrikule saabus see õhtu küll liialt järsku, ei antud talle mahti videvikutundi pidada ega mahedat päikeseloojangut vaadata. Kolhoosi täkkudega oli tegemist kuni viimse tunnini, nende kabjaraudade ja krihvinaelte pärast tuli muretseda viimse minutini. Kõige vihasema lahingu pidas Tidrik maha just enne õhtut, sõimas esimehel kere täis ning põrutas: "Või temal pole hobust vaja! Aga mina ütlen, et tuleb veel aeg, kus sa hobuse jalajäljele suud annad!" Põrutas niiviisi ja pööras esimehele selja. Läks läbi talliks kohendatud rehealuse poolpimedasse rehetuppa, istus seal ajahambast järatud pingile ja sirutas sõnnikused kummikud välja. Tundis, kuidas tuline viha temas kees inimese vastu, kel jätkub võimu ja väge suurte hingetute rauakolakate ostmiseks, aga natukest ei jätku mõne kümne krihvinaela jaoks. Hobused kõndigu libedaga palja jalu, komistagu vormituks kulunud kapjadega jäisel teel, kukkugu virtsa-aami ees kas või põlvili! Ptüi, kurat! Tidrik sülitas kummikuninade vahele, tahtis hinge kergeks sülitada, aga mitte ei aidanud — põues pressis ja kirmendas. Laskis korraks silmad kinni, et ehk siis see vihaviirg vaibub — ja ei jaksanudki neid enam lahti teha. Oligi õhtutunnike käes.
Nüüd lamas Tolli Tidrik oma viimses sängis, palju uhkemas ja palju kallimas, kui tal iganes oli olnud. Kolhoos oli selle ostnud, See maksis hoopis rohkem kui peotäis kabjanaelu, mida vana Toll oli nõudnud. (lk 47)
  • Mulda oli Tidrik kogu eluaja sosinud, mulda ta ei kartnud, mulda ta armastas. Jah, hobuseid muidugi ka, aga hobustest pole piiblisõnas suurt juttu, seepärast ei tasunud lootagi, et õpetaja nendest kirstu juures rääkima hakkaks. Ei maksa ju kelleltki nõuda rohkem, kui ta suudab. (lk 48)
  • Aga kui ühel hommikul oli su parem hobune karjamaakraavis selili, jalad püsti, polnud sul enam isu unistada. On ju hobune nii sandisti loodud, et tal seliliasendis kuigi kaua hing sees ei seisa. Ka künnivaos võib ta koolda, kui ta püherdades sinna juhtub sattuma. Iga päev seda õnnetust muidugi ei juhtu. Aga sinul tuli see pauk nüüd vastu võtta. (lk 55)
  • Sel moel kaapisid sa ikka tähtsamad maksud kokku ja kui just õigeks ajaks kõike ei jõudnud, mõistis tuttav pristav küsimatagi, et kirja tuleb panna ikka seesama märahobune, kelle vanus teadmata ja kel üksainus silm ja keda keegi osta ei himustä. Niiviisi rippus su truu sõber mitmeid-setmeid kordi oksjonitulbal ja küllap oma suure tänutunde selle looma vastu kandsidki hiljem kolhoosihobustele üle. (lk 59)
  • On tõsi seegi, et sa ometi ei saanud lahti iganditest oma mõttelaadis ja et sa hoidsid neid hobuseid ning hoolitsesid nende eest, otsekui kuuluksid need üksnes sulle. Sa sõimasid läbi karjaku, kui see jättis hobuse konutama lauda juurde, rangid kaelas; sa hurjutasid brigadiri, kes kihutas hobuse vahule ja unustas selle siis kontori ukse taha mitmeks tunniks seisma; sa haugutasid agronoomi, kes laskis vankrile laduda nii suured koormad rasket mineraalväetist, et hobune end pehmel põllul sirgeks pidi venitama, ja sa ei unustanud esimehelegi ütlemata, niis öelda oli tarvis. Ja kõike seda ei teinud sa mitte üks ega kaks korda, sa tegid seda nii tihti, kui pidasid tarvilikuks ja ikka niisugusel moel, nagu oleksid su sahtlis alles nüüd tõelised peremehepaberid. (lk 69-70)
  • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70

Luule[muuda]

Sööb haljal künkal kari hobuseid.
Kuldõhtu lõhnu sõõrmed täis on neil.

All orus sinisena laiub laht
ja mustad lakad lendlevad kui vaht.


S e e neil enam ei vehi.
Nemad on ruunatud.
Palju armetuid kehi
vorstiks on suunatud.
/---/

Siis tirid saksa saani
suvel, parmude all.
Täidad mõisale plaani,
mokake madalal.


Vanasõnad[muuda]

  • Hobune küsib vähilt villu, vähil enesel ainult kaks karva.
  • Ilus hobune, ilusad valjad.
  • Inimene eksib sõna pealt, hobune nelja jala pealt.
  • Karda härga eest ja hobust tagant, aga kurja inimest igalt poolt!
  • Kingitud hobuse suhu ei vaadata.
  • Mees ei jõua üheksa hobusega nii palju sisse tuua kui naine põllega välja viib.
  • Mees kõrtsis, hobune põrgus.
  • Naisterahva töö ja vana hobuse sööt ei paista silma.
  • Raha olgu loetud, hobune seotud.
  • Rikkast perest osta hobune, vaesest vallast võta naine!
  • Tühja sõime ääres lähevad hobused tülli.
  • Vana hobune valjaste tõttu, vana inimene riiete tõttu ilus.
  • Võtad naise, saad mure, ostad hobuse, saad hoole.
  • Võõras hobune, oma piits, võib hästi sõita.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel