Paju

Paju (Salix) on pajuliste sugukonda kuuluv mitmeaastaste heitlehiste lehtpuude ja põõsaste perekond umbes 450 liigiga. Eesti looduses leidub umbes 20 liiki, sisse on toodud lisaks veel kümmekond. Pajusid kasutatakse ravim- ja värvitaimena, istutatakse ilu jaoks ja energiavõsaks.

Proosa

Ei jõudnud küllalt imestada, kuidas puud siin õues kasvasid. Seal seisis vana remmelgas, nii jäme, et kaks meest ei saanud ta ümbert sülitsi kinni võtta. Remmelgas oli nüüd pehkinud ja õõnes, ja pikne oli talt röövinud ladva, aga surra ta ei tahtnud. Igal kevadel võrsus tutt värsket rohelust vanast murdunud peatüvest, nagu selleks, et näidata, et ta elab.
- Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga", tlk Marje Pedajas, 2006, lk 198

Aga ilma, et selle kohta ühtegi sõna ehk lauset tekiks, tunneb iga kiud Arnos, et midagi õige kallist, õige armast temale kaduma on läinud. Arno liigutab end ja vaatab paju latva, katsub siis käega krobelist tüve ja leiab, et paju on tema sõber. Paju nägi teda siin seisvat, kui ta rõõmus oli, paju näeb teda nüüd ka, kus ta kurb on - paju on tema sõber. (lk 129-130)
"Ma saadan sind."

"Põle tarvis. Küll ma,lähen isegi. Mine aga ära kodu."

"Kas ootan esmapäeva hommiku?"

"Tee’nd, kuda sa just ise tahad."

"Nojah, ma ootan. Ja siis hakkame alati üheskoos käima, jah?"

"Eks näe kõik."

"Nojah, head päeva!"

"Head päeva, head päeva! Mitu korda sa jätad seda head päeva?"

Arno läheb pajust mööda ja vahib mõttes määratu puu latva. See on tema sõber. Nüüd varsti paneb tema vana sõber enese piduehtesse ja kõigutab siis uhkelt oma oksi. Vaiksel suveööl aga jutustavad lehekesed tasase sahinaga muinasjuttu, kuidas ükskord... (lk 201)

"Sa magad?"

"Ei maga, ei maga, räägi edasi."

"Meie rööbastee otsa juures on suur paju. Ma arvasin enne, et ta õige vana on... mitusada aastat. Aga eila rääkis vanaema, et kui vanaisa noor olnud ja kui nad meie koha võtnud, et siis torganud vanaisa ühekorra, nagu nalja pärast, kaheharalise pajukepi roobastee juurde. Kepp läind kasvama ja on nüüd õige suur puu. Kas sa panid tähele, kui sa meil käisid? Mis?"

"Mh?"

"Magad?"

"Jah, ma ikke magan kah," vastab Tõnisson kukalt sügades. (lk 226)

Oskar Luts, "Kevade", 2006

Paju mängib vees harfi.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 42

Piitre läks suure halapuu manu, mille kahar latv lõikus heinakuhjana udust välja ja mille lai tüvi mustas vee ääres kui kustunud tuletorn. See oli kõva südamega halapuu, oli nii kõva, et kui sõja ajal venelased järve teisel kaldal asusid ja tigedad kuulid alatasa üle järve vana halapuu pihta vingusid, siis ei võtnud see puu kuule mitte vastu, vaid need põrkasid venelaste pihta tagasi, tappes neid. Rahvas räägib, et ta paistnud üle järve venelastele suure inimpääna, Kalevi pääna, millele tõmmat kole grimass, mis vihastas venelasi meeletuseni, veel rohkem aga see, et nad ei jõudnud niita halapuud kuulipritsiga maha.

Piitre läks tolle puu alla ning nõjatus sinna. See puu asus ta peremehe maa-alal ja oli näha heinamaale, kus Piitre päeval töötas. Piitre vahtis päeval alatihti seda puud ja kui pööras talle selja, tahtis ta pää jällegi vaadata sinnapoole. Ja aimas temagi puu okste rägastikus umbkaudu suure rauga näojooni. Puu otsas oli kaks kaarnapesa kui paar süsimusti silmi. Piitre tundis, nagu jälgiksid need silmad tema liigutusi, nagu luuraks teda too salapärane puu. Mida rohkem Piitre puud silmitses, seda rohkem puu otsekui meelitas Piitret enda manu. Piitre arvas viimaks, et tondid on päevaks puu otsa hunnikusse kogunenud ja naeravad säält töötegijate valgeid pükse ning tilkuvat higi. Mis tontidel muud teha, kui hirmutada inimesi ja pärast naerda!

Juhan Jaik, "Tondipesas" [1923]

Uus hirmusööst, nagu rusikas, mis pigistab südant. Kui ei pruugiks olla inimene, kui võiks ajada juured maasse, olla pajupuu teiste pajude keskel, kattuda puukoorega ja käte asemel oleksid oksad!
- Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 16

"Pajukoor," ütles laekur.

"See on hea mõte," kiitis hilisruunide lektor. "See on analgeetikum."

"Kas tõesti? Noh, võib ju olla, aga parem oleks seda talle ikkagi suu kaudu anda," ütles ülemkantsler.

Terry Pratchett, "Orikavana", tlk Allan Eichenbaum, 2004, lk 132

Luule

Kui sädelev on päev nüüd kiirteuhast,
kui kosutav on kahin pajudes!
Puutüügaski kui virguks, vajudes
vett silmitsema, läbipaistvat, puhast.

Konstantin Balmont, "Elu sünnitades", tlk Kalju Kangur, kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 54

Kõik tuba soojem, ilusam sest läikest:
kuis lõhnavad hüatsindid lillad laual siin
ja hallid pajukassid, mis ma korjasin –
ei ammu, ammu polnd nii palju päikest!

Marie Under, "Kevad" I kogust "Eelõitseng", Tartu: Odamees 1918

Ainult paju kraavipervel
sõdurina valvel,
nagu võitja raporteerib —
mul on õied talvel.

Urvad hõbekasukates
pakasest ei teagi.
Oleks rohkem teisi julgeid,
tuleks kevad peagi.

Heljo Mänd, "Õied kasukas" kogus "Rada viib maanteele" (1960), lk 25

Ma ei itke, ma ei hala,
kuigi külmas vees mu jalad
ligunevad ala.
Minu puiseid varbakonkse
nakitsevad kalad.
Talvel juba pakitsemas
tunnen oma pungi.
Lumi tuiskab alles,
kui mu utetalled
poevad välja üsast.

Heljo Mänd, "Pajupõõsas" kogus "Meelisklusi" (1977), lk 10

Plakateil surev kameeliadaam
armsama kätele vajub.
Emajõel popsutab palgiveopraam,
päikeses õõtsuvad pajud.

Linda Ruud, "Kevadvisandid", rmt: "Mu südames on pühapäev", Tallinn: ERK, 1962

Mida te teete seal
jõeäärsed pajud
juuksed ja jalad vees?

    Peseme ennast
    veega mis jookseb
    üle me varvaste
    issand kui naljakas
    just nagu hiir!

Paul-Eerik Rummo, "Etüüd päikeseloojangul: Jõgi. Kevad". - "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 44

Veel vaata remmelgaid, kuis valgus eretab
neil lehil, õhtu helendusest raugetel!
Vaarmari mõni tihnikus veel veretab
ja ruskab odrapõlde nõlvul laugetel.

Viivi Luik, "Sonetid" 2. Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 166

Siin on elada vaja,
kus sahiseb vaikusse surutud jutte,
kus leht peksleb akna vastu
nagu liblika tiib.
Siin, kus põlenud kätena näivad
paju mustavad oksad,
püsime igavestena,
kuigi aeg meid kord viib.

Marcelijus Martinaitis, "* Aeg voolab hääletuna", tlk Rein Raud, rmt: "Kadunud käed" (1990), lk 4

klaastrummar jäiseid tibasid
taob vastu vastasmaja
kus vitsavääte punaseid
seab tuulte järgi paju
ning tahan pageda ma siit
all valge rahesaju

Maie Remmel, "Köielkõnd" 15 kogus "Äng ja arm" (2001), lk 24

Vanasõnad

Küll kaasik kasvatab ja paju painutab.
Talupoja sugu ja paju võsu ei kaota keegi ära.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid