Paju

Hjalmar Munsterhjelm, "Remmelgad" (1897)

"Leinapaju" ("Saule pleureur"), Claude Monet (1918)

Paju (Salix) on pajuliste sugukonda kuuluv mitmeaastaste heitlehiste lehtpuude ja põõsaste perekond.

Luule

Kui sädelev on päev nüüd kiirteuhast,
kui kosutav on kahin pajudes!
Puutüügaski kui virguks, vajudes
vett silmitsema, läbipaistvat, puhast.

• Konstantin Balmont, "Elu sünnitades" (tlk Kalju Kangur, kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 54)

Kõik tuba soojem, ilusam sest läikest:
kuis lõhnavad hüatsindid lillad laual siin
ja hallid pajukassid, mis ma korjasin –
ei ammu, ammu polnd nii palju päikest!

• Marie Under, "Kevad" I kogust "Eelõitseng". Tartu: Odamees 1918

Ainult paju kraavipervel
sõdurina valvel,
nagu võitja raporteerib —
mul on õied talvel.

Urvad hõbekasukates
pakasest ei teagi.
Oleks rohkem teisi julgeid,
tuleks kevad peagi.

• Heljo Mänd, "Õied kasukas", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 25

Plakateil surev kameeliadaam
armsama kätele vajub.
Emajõel popsutab palgiveopraam,
päikeses õõtsuvad pajud.

• Linda Ruud, "Kevadvisandid", rmt: "Mu südames on pühapäev", Tallinn: ERK, 1962

Mida te teete seal
jõeäärsed pajud
juuksed ja jalad vees?

    Peseme ennast
    veega mis jookseb
    üle me varvaste
    issand kui naljakas
    just nagu hiir!

• Paul-Eerik Rummo, "Etüüd päikeseloojangul: Jõgi. Kevad". - "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 44

Veel vaata remmelgaid, kuis valgus eretab
neil lehil, õhtu helendusest raugetel!
Vaarmari mõni tihnikus veel veretab
ja ruskab odrapõlde nõlvul laugetel.

• Viivi Luik, "Sonetid" 2. Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 166

Proosa

• Uus hirmusööst, nagu rusikas, mis pigistab südant. Kui ei pruugiks olla inimene, kui võiks ajada juured maasse, olla pajupuu teiste pajude keskel, kattuda puukoorega ja käte asemel oleksid oksad! (lk 16)
  • Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982

Vanasõnad

• Küll kaasik kasvatab ja paju painutab.
• Talupoja sugu ja paju võsu ei kaota keegi ära.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929