Udu

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tihe udu Emumäe vaatetornist nähtuna. Nagu näha, ei ole näha mitte midagi.
Claude Monet. Vernoni kirik udus (1894). Impressionism ja udu sobivad hästi kokku.

Udu on üks ilmastikunähtustest: inimese tegutsemiskõrgusel maa kohal hõljuv vesi, mis ei taha hästi läbi paista.


Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.


Oma hinge ei või müüa – kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.


Käi tasa ja laula ja unusta kõik;
las magada udu ja ilm –
üks ööbik on siin ja teine on sääl
ja kolmas on enese südame hääl –
las särada õnnelik silm.


Eestis sajab
hääletult roosteudude märga.
Ei siin haljast loorberipärga
vajuta keegi lauliku pähe.
Saatustest troostitum sündida
laulikuks Eestis.


All koplis kasest kaseni
käiks udunimbuses kui jumal...
Ah, keerduda mind lase nii
su jalge ümber nagu humal.


Vaikus end levitab jõgede sisse,
maastikus sündinud jahedaist joontest
tärkavad udude hõbesed lõkked.

  • Aivo Lõhmus, "Sügissonett Elele", TRÜ 3. detsember 1971, nr 35, lk 4


  • Kummatigi oli lumetormi, udu ja sõja puhul tegu /---/ faktiga, et kõik tundsid ennast võrdsetena. Reeglina on igaüks meist hõivatud omaenda muredest; teised võivad meid sealjuures takistada, tüüdata või siis jääda hoopiski meie poolt tähele panemata. On aga kordi, kus üks ühine tundeelamus mõjutab tervet inimhulka. Kui nii juhtub – isegi kui tundeelamus ei ole meeldiv – , tekitab fakt, et see on ühine, iseäraliku õnnetunde, mida ei ole võimalik saavutada ühelgi muul teel.
  • Sel ajal, kui inimesed loevad, udutab väljas sadada ning kraadiklaas näitab kaheksa pügalat üle nulli; ja lugeja räägib muide, et ajalehed aina luiskavad ja ajavad udu, oh neid ja nende ajalehti küll! Seevastu vandumine, ahastamine, needmine, sajatamine, "prrr"-puristamine ja muu maagiline tegevus ilma ei mõjuta.
    • Karel Čapek, "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41, peatükk "Aedniku jaanuar".
  • Kui ema oma valge siidsalli kaelast võtab ja haigele pojale kaela seob, on äkki selge, et ta ei usu poja paranemisse. Või on see etenduse algul antud märk, üks tükk tülli tegelaste kaelas, hiljem kogu perekonda nagunii katvast valgest ja valusast udust.
Hetketi välgatav tõde näib torkiva udu hajutavat, aga see on valusamgi kui vale. On üldse võimalik midagi muuta?
  • Öeldu on uduselt üteldud, kuid nii oligi see mõeldud — et udu oleks, mis hajuda saab.

Vanasõnad[muuda]

  • Sajusel ilmal sõidab saks, udusel hulgub hunt.
  • Soe vihm vend, udu onupoeg.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel