Sall

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
David: Madame de Verninac


Äkki ilm läks sulale,
tuisk lõi valgeks linna.
Võtsin uued kindad käest:
milleks, milleks minna?

Heitsin nurka kübara,
mantli tuvihalli,
mähkisin end üleni
punasesse salli.


Tuiskavad umbe kord meiegi teed:
istume, mähitud seitsmesse salli,
soemüüri ääres, kaks eite, kaks halli,
rüüpame mõrudat raudrohuteed.


Kui pööras pead, siis ehted pudenesid,
kui võpatas, siis õlult langes sall.
Ja meie saime teada - tõsi tõsi -
et valged tiivad kasvavad seal all.

Kui kummardus, siis päikses läigatasid
mustmiljon sulge - vikerkaared reas.
Siis tõstis ehted, haaras salli ümber,
nii jälle tavaline teiste seas.

  • Mari Vallisoo, "Üle mere", rmt: "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 245



Oo, kuidas lehvis ta siidine sall
ja kihinal purskas
šampanja!
    
Pillavkurb sügise viimane ball.
Kas me veel kunagi...
            Ei, ei või teada.
Autosse istudes nõksatas peaga,
sall tõusis lendu,
            purpurne sall.

  • Doris Kareva, "Kus ta nüüd on?" kogust "Salateadvus" (1983)



Veerin iseenda nime Nii harilik ja igapäine
Ei sobi kuidagi ta rahva päästmiseks
Kõik võidulipud tuules kord ju läbi kuluvad
ja auke täis on teadjamehe sall

  • Ene Mihkelson, "* Kuis paatos väsitab" kogust "Võimalus õunast loobuda" (1990)