Sall

Proosa

[Missis Fairfax Miss Ingramist] Ja siis — ta imeilusad ronkmustad juuksed olid kaunilt soengusse seotud: paksud palmikud kroonikujuliselt kuklas ja ees pikad rippuvad läikivad kiharad. Ta oli üleni säravvalges; üle õla ja rinna kaardus merevaigukarva sall, mis oli ühele küljele kinnitatud ja mille narmad allapoole põlvi ulatusid. Juustesse oli pistetud salliga ühte värvi lill, mis ta süsimustadel kiharatel kauni kontrastina mõjus.
- Charlotte Brontë, "Jane Eyre", tlk Elvi Kippasto, 1981, lk 155

Vaatasin Augusti poole, kes seisis oma laua juures, juuli kalendrileht käes. Ta kandis valget kleiti, laimiroheline sall vööle seotud, täpselt nagu sel päeval, kui ma välja ilmusin. Sall rippus seal ilma mingi otstarbeta, lihtsalt et veidi edevam oleks. Ta ümises nende laulu: Tahaksin oma kalmule meeküllast mesipuud. Mõtlesin, missugune hea, tore ema tal olema pidi.
- Sue Monk Kidd, "Mesilaste salajane elu", tlk Johanna Ross, 2008, lk 133

Esimene elusolend, kelle peale ta sattus, oli laiades valgetes pükstes kloun. Iidol astus talle risti tee peale ette ning ütles :
         "Kui õige maadleks?"
         "Kas te olete terve, lugupeetav?" küsis kloun osavõtlikult. "Oi-jee, teil ju terve keha paistes!"
         "Need on mu musklid!" teatas Iidol. "Noh, pistame rinnad kokku!"
         "Hoia ja keela, kus on alles jutt!" vangutas kloun pead. "Stopp!" ütles ta Iidolile, kui see talle kallale karata plaanitses. "Teil on ju muna suus!"
         Nii öelnud, võttis kloun Iidoli suust välja väikese hõbedase kuuli. Iidol vajus ehmunult liivale.
         "Jaa-jaa!" pomises kloun ning tõmbas Iidoli kõrvast välja valge jänese. Seejärel ilmusid Iidoli sõõrmeist päevavalgele kaks papagoid ja silmast lilleline sall.
         "Vot nõnda, lugupeetav!" ütles kloun ja tegi minekut.
         Iidol lebas mõnda aega oimetuna maas ja ainult värises hooti.

Andrus Kivirähk, "Iidol". Rmt: "Õlle kõrvale", 1996

Edith ja Simon Thibault ei lausunud kogu selle aja jooksul teineteisele sõnagi. Aeg tundus pikk, kuid tegelikult ei kestnud minutitki. Siis suudles mees naist ja lausus: "Mulle meeldib mõelda sinust vabaduses." Ta oleks võinud öelda midagi muud, aga vahet polnud. Ta mõtles nende esimesele kahekümnele abieluaastale, mil ta armastas oma naist teda tegelikult mõistmata. See on siis nüüd tema karistus raisatud aja eest. Kallis Edith. Ta võttis naise kaelast õhulise siidsalli. Ta oli unustanud seda küsida. Sall oli imelist sinist karva, sellist sinist, mida kasutatakse kuningate õhtusööginõudel ja mida leiab siin jumalast hüljatud džungli lindude rinnaesiselt.
Ann Patchett, "Bel canto. Pantvangidraama saatkonnas", tlk Evelin Schapel, 2007, lk 66

Ta naeratas, kui ta kõrval olev müüja säravate ehetega kandiku tema poole tõstis. Sirile oleksid need meeldinud. Elsat ennast ehted ja enda üles löömine suurt ei huvitatud. Ta katsus üht salli, mis koos sadade teistega ühe puupulga peal rippus. Kuldsed niidid särasid. Värvid olid niisama kaunilt kokku sobitatud, nagu oleks need üles nopitud sügisesest lehehunnikust. Elsa puudutas kangast käega. Temasugune kahvatu olend näiks muidugi sellise salliga hirmus veider.

Naine naeratas talle, võttis salli alla ja riputas selle Elsale kaela.

"Vaata," ütles ta ja hoidis Elsa ees peeglit. "Vaata. Ilus."

Sall oli kaunis, sellega pidi Elsa nõustuma. Aga kas ei torganud see liialt silma? Ta ei pruugi seda muidugi ise kanda, ta võis osta selle suveniiriks. Aga kui ta ostab midagi endale, peaks ta ostma midagi ka Sirile, ja temale valis Elsa imelistes sinistes toonides salli — värvid, mille kohta ta teadis, et need Sirile meeldivad.

"Vaata!" Naine näitas kaht paari kõrvarõngaid, mis sobisid salliga. "Vaata. Ilus." Naine naeratas jälle ja siis nägi Elsa, et tal puudusid mõned hambad. See otsustas kauba. Tuhat viissada ruupiat. Tubli sada viiskümmend krooni. Elsal polnud kõrvarõngaste jaoks isegi auke kõrvades. Neid ei tule ka kunagi, kuigi ta palju aastaid neid soovinud oli. Siin nägi ta paljudel naistel ninas väikesi pärleid. See oli tõesti võluv. Elsa muigas endamisi. Oleks alles vaatepilt, kui ta sedamoodi ehituna Farstasse ilmuks.

Åsa Hellberg, "Väike maailm", tlk Malle Veisserik, 2016, lk 132

Annan Rosiele müksu. "Ta sai aru, et me ei ole prantslased."

Ta ahmib seda taibates õhku. "Kuidas nii? Me ju ei kanna vikerkaarevärvilisi pükse nagu Lulu!"

"Ehk on asi meie hoiakus?" Täielik vastand uhkele ja sirgele rühile, mille hoidmise näivad prantslannad omandavat juba lapsena.

Rosie tõstab sõrme püsti. "Meil ei ole salli kaelas! See on Prantsuse moeetiketi reegel number üks. Alati tuleb kanda salli. Ja olenevalt nende materjalist kasutatakse sallide sidumiseks erinevaid viise."

Rebecca Raisin, "Aria ratastel raamatupood", tlk Piret Lemetti, 2022, lk 57-58

Luule

Äkki ilm läks sulale,
tuisk lõi valgeks linna.
Võtsin uued kindad käest:
milleks, milleks minna?

Heitsin nurka kübara,
mantli tuvihalli,
mähkisin end üleni
punasesse salli.

Betti Alver, "Äkki ilm läks sulale" kogus "Tähetund", lk 10

Tuiskavad umbe kord meiegi teed:
istume, mähitud seitsmesse salli,
soemüüri ääres, kaks eite, kaks halli,
rüüpame mõrudat raudrohuteed.

Kersti Merilaas, "Raudrohi" kogus "Kevadised koplid" (1966)

Ei see vanaema ole vana:
õlul pitsikirja valge sall,
istub tugitoolis muhedana,
telefilmi vaatab õhinal.

Maimu Linnamägi, "Vanaemad" kogus "Sügise sünnipäev" (1973), lk 35

Kui pööras pead, siis ehted pudenesid,
kui võpatas, siis õlult langes sall.
Ja meie saime teada - tõsi tõsi -
et valged tiivad kasvavad seal all.

Kui kummardus, siis päikses läigatasid
mustmiljon sulge - vikerkaared reas.
Siis tõstis ehted, haaras salli ümber,
nii jälle tavaline teiste seas.

Mari Vallisoo, "Üle mere", rmt: "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 245

Oo, kuidas lehvis ta siidine sall
ja kihinal purskas
šampanja!

Pillavkurb sügise viimane ball.
Kas me veel kunagi...
            Ei, ei või teada.
Autosse istudes nõksatas peaga,
sall tõusis lendu,
            purpurne sall.

Doris Kareva, "Kus ta nüüd on?" kogust "Salateadvus" (1983), lk 29

Veerin iseenda nime Nii harilik ja igapäine
Ei sobi kuidagi ta rahva päästmiseks
Kõik võidulipud tuules kord ju läbi kuluvad
ja auke täis on teadjamehe sall

Ene Mihkelson, "* Kuis paatos väsitab" kogust "Võimalus õunast loobuda" (1990)