Mine sisu juurde

Kübar

Allikas: Vikitsitaadid
Catherine Lusurier (1752–1781), "Poiss maastiku taustal", s.d.
Élise Bruyère (1776–1842), "Elegantne daam Firenze kübaraga maastiku taustal", s.d.
Susan Merrill Ketcham, "Etüüd kübaraga" (1889)
Eliza Olivecrona, "Pariisitar" (1889)
Marie-Louise Bion, "Tüdruk rõdul" (1891)
Edith Mitchill Prellwitz, "Hommikune jalutuskäik" (1900)
Jane Atché, "Autoportree rohelise kübaraga" (1909)
Helen Hyde, "Kuuvalgus Viga kanalil" (1912)
Jenny Villebesseyx (1847-1924), "Pargist naastes", s.d.
Nina Aleksandrowicz, "Vaikelu kübara ja lilledega" (u 1924)
Jaan Vahtra, "Natüürmort kaabuga" (1929)
Madeline Green (1884-1947), "Hollandi kittel", s.d.
Renée Stotijn (1940-2020), "Vaikelu teekannu ja kaabuga", s.d.
Rob Møhlmann, "Canto 66. Wie mann dem toten Hut die Bilder erklärt" (1987)

Kübar on vormitud põhjaga ja laiema servaga peakate.


Proosa

[muuda]
  • "Jumalaga siis, kapten," sõnas Aramis oma nokkival toonil. "Kui meile peaks midagi juhtuma, pöördume teie poole."
"Härra," vastas Planchet, "nii selles asjas kui kõiges muus jään ikka teie teenriks."
"Sel vennikesel on nuppu!" ütles Aramis sadulasse hüpates, "ja üsna rohkesti."
"Ja miks tal ei peakski seda olema," vastas Athos, istudes omakorda sadulasse, "ta on ju nii kaua harjanud oma isanda kübaraid."



  • Fernande’il oli kaks teemat, kübarad ja lõhnaõlid. Tol esimesel päeval me vestlesime kübaratest. Ta armastas kübaraid, tal oli kübarast tõeliselt prantslaslik arusaamine, kui tänaval ükski mees kübara pihta vaimukust lendu ei lasknud, oli see läbi kukkunud. Ükskord hiljem jalutasime temaga koos Montmartre'il. Temal oli peas suur kollane kübar ja minul palju väiksem sinine. Üks töömees seisatas, kui me mööda jalutasime, ja hõikas, vaat kus paistavad korraga päike ja kuu. Ahaa, ütles Fernande mulle särava naeratusega, näed meie kübaratel on menu.


  • Ämmaemand, tüse ja eakas naine, tõttas pehmel metsateel kõrgete pedajate all, mille juured, köitena sitked ja jämedad, looklesid ja harunesid maapinnal laiali, vingerdades erilise meeleheaga sõlmedeks otse jalgrajal, just teekäija jalgade ees. Alles poolel teel tundis tõttaja läbivettinud vildi raskusest, et ta oli kiiruga haaranud varnast kadunud mehe rohekaspruuni kaabuloti — eks see kõik tulnud suurest segadusest, mida tekitas sissetormav kibelev ja kiikav eideke, Kitsel-Liis. Helde jeesuke küll, tulgu nüüd prouakene kohe, oh, joostes, hüpates, linnutiivul, eks rätsepanoorikul seltsimajas olla ees see raske ja valus tund! Tema, rumal vanainimene, pole muud ette võtta mõistnud kui et oigava ja vintskleva nooriku toobrisse, sooja vee sisse pistnud. Eks ärevuses haaraski siis ämmaemand, vallakirjutaja lesk, varnast oma kadunud mehe kaabu, et aga midagi oleks peakatteks suure saju eest. Ta polnud peakatet liigutanud sest päevast, kui kasakate salk nende sirelipuhmastest piiratud õue kappas. Kui seesama salk sellestsamast õuest juba välja kappas, polnud kaabul enam peremeest kandjaks - see lebas nelja kuuliga rinnast läbilastuna uksekünnisel. Värske lesk oli otsustanud: las kaabu ripub seal varnas ja jääbki nii rippuma, nagu oleks peremees ta ise sinna paigutanud just praegu väljast tulles. Las jääda nii mälestuseks heast inimesest, kellega sai üle kolmekümne aasta koos elatud. [---]
Just selle lapse vastuvõtuks oli tema, vallakirjutaja lesk, haaranud oma kadunud mehe kaabu ja tunneb nüüd isemoodi, segast, nõrka meelehead: nagu tuleks tema surnud seltsilisest veel natukenegi uue elu vastuvõtmisele kaasa.


  • "Isand Baggins!" hüüdis ta [Thorin]. "Võta vastu esimene osa oma tasust! Viska minema oma vana kuub ja pane asemele see."
Nende sõnadega tõmbas ta Bilbole selga väikese rõngashame, mis kunagi ammu oli sepistatud kellelegi noorele haldjaprintsile. See oli hõbetatud terasest ja pärlitega kaunistatud ning selle juurde kuulus niisamuti pärlite ja mäekristallidega kaunistatud vöö. Ja pähe suruti kääbikule kerge voolitud nahast sõjakübar, mis oli alt terasvitstega kõvendatud ja äärest valgete kalliskividega tipitud.
"Mul on küll väga ülev tunne," mõtles ta, "aga tegelikult näen vist kaunis pentsik välja. Küll nad kodus Künkal saaksid alles naerda! Kahju siiski, et peeglit käepärast pole."



  • Palavas päikeses ning tööõhinas hakkas mu pea kuumendama ja ma võtsin oma kübara peast ning panin ta kõrgemale kuivale kingule. Oli ilus laiaäärne õlgkübar, niisugune, nagu neid punusid osavamad ja usinamad karjapoisid. Seni, kui mina päästetööd edasi toimetasin, oli vana emis leidnud mu kalli peakatte ning jalamaid taibanud, et selle aines on temale tuttav: sama põhk, mis temalgi koduses pahas külje all, ainult vorm ebamugavalt kalk. Emis nii asunudki seda vormi muutma ürgsesse mugavasse sasidusse... Kui mina jaole jõudsin, leidsin ainult veel ääreriismed maast.
Kuid peaäpardus alles mind veel ootas. Kodus pidi just ristiisa see olema, kes küsis: kus kübar? Et ma kübara mahapaneku vaistlikult enese süüks lugesin ja osavamat valet valmis polnud mõtelnud, siis veeretasin süü, jällegi vaistlikult, päikese peale, kes ju tõeliselt põhjustaski mu kübara peastvõtu. Ja vastasin: päike paistis puruks...
  • Artur Adson, "Neli veskit" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 77
  • Suurima nalja valmistas Semper mulle mu vana pruuni veluurkaabuga elik mu eaka ja ausa kohvikannu־"värmeriga". Tollesamaga, mida ma aastaid olin kandnud ja veel kauemini oma kohvikannu katteks kasutanud, ka siis, kui kann ahjus põlevkivileegi peal kuumenemas käis ja sealt ehtsa moorlasena välja tuli. See tume kannukaabu sai äkitselt Semperi valgustatud pea katteks. Säärasel viisil: Saksa okupatsiooni algul kartis Semper arreteerimist ning otsustas vahetada oma ohvitserimundri tsiviilriietuse vastu ja kaduda Tallinnast. Selleks sai ta minult palitu ja tolle vana veluuri. Palitu sain aasta või paari pärast tagasi, kaabut mitte. Tänapäevanigi mitte. Sellevastu nägin seda oma erukaabut kolm aastat hiljem ikka sama esteet-Semperi nupu otsas Berliinis, kus ta Tartu rikka sitsikaupmehe väimehena just näguripäevi ei näinud. Oma kümme aastat oli see kaabu nüüd juba vana, aga ikka püsis ta veel aukohal...
    • Artur Adson, "Siuru-raamat" [1949], Tänapäev, 2017, lk 116


  • See "üks" oli roheline kübar. Kuid milline roheline kübar! On arusaamatu, miks noor Sikusarv ei märganud, kust jaamast ta peale tuli. Kuid siis hakkas roheline kübar ikka rohkem ja rohkem lähenema ning seni, kui ei paistnud veel ta kandja nägu, tasus sedagi vaadata. Ning noor Sikusarv vaatas. See kübar meenutas — ma ei oska täpselt ütelda, kas jõulupuud või Oleviste torni. See oli pikk terav roheline koonus, mille tippu kroonisid kaks sulge. Kuskil allapoole oli õmmeldud nagu vapp punasest riidest murtud süda. Oli veel lehvikuid, sabasid, lilli, mingisuguseid nimeta vigureid, mille kirjeldamine läheks pikale. Rohelise koonuse servast rippus alla neljakandiline tükk uut halli kiluvõrku.
    • Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol", 1963, lk 41


  • Keegi ei näe, mis meie peas varjul on, aga kübarat panevad kõik tähele.


  • Asi on selles, et lapsel on tol päeval peas sirge servaga meestekaabu, roosipuu värvi pehmest vildist, laia musta paelaga.
Pildi määrav kahemõttelisus tuleb sellest kaabust.
Kuidas see kaabu minuni jõudis, olen unustanud. Mul ei tule ette, kes oleks võinud selle mulle anda. Arvan, et ema ostis ja minu palvel. Ainus kindel asi — see oli kaks korda alla hinnatud. Kuidas sellist ostu seletada? Ükski naine, ükski tüdruk ei kanna sellel asumaal sel ajal meeste viltkaabut. Ükski pärismaalasest naine samuti mitte. Ilmselt juhtus see nii, et proovisin kaabut pähe, naljaviluks, niisama, vaatasin ennast äri peeglist ja nägin: mehekaabu all on keha tänamatust kõhnusest, sellest lapseea_ puudusest, saanud midagi muud. See pole enam looduse antud jõhker, saatuslik paratamatus. Sellest on saanud hoopis loodusele ristivastu tehtud valiku, vaimu valiku tulemus. Äkitselt, nii kui tahtmine tuli. Äkitselt näen ma end teisena, nii nagu väljastpoolt nähakse teist, kes on korraga kõigile saadaval, kõigi pilgule saadaval, linnade, teede, iha ringluses. Ma võtan kaabu, ma ei lahku tast enam, ta on minu, seda kaabut, mis teeb mu tervenisti enda omaks, eijäta ma enam. Küllap käis see kingadega samamoodi, kuid alles pärast kaabut. Nad on kaabuga vastuolus, nii nagu kaabu on kõhetukehaga vastuolus, järelikult mulle just õiged.


  • Toekad kingad, mustad sukad, seelik ja imeilusate nööpidega pluus muretseti järk-järgult, ja siis tuli langetada tähtis otsus. Kas peaks ostma ka mütsi, Päästearmee neidiste tavapärase peakatte, või tuleks otsustada kübara kasuks, lamedapõhjalise, laia äärega, sinisest karusvildist kübara kasuks, mis oli oma punakuldse paelaga nii uhke ja üpris sarnane (ehkki Bella-Mae seda ei teadnud) lähedalasuva Quebeci katoliku preestrite kübaraga. Pärast sügavat järelemõtlemist ja palvetamist, et juhatust saada, valis Bella-Mae kübara.


  • Kübarat pähe panema asudes määrame alati nii ta esi- kui tagupoole, sisenemata lõpuks siiski kummastki otsast.


  • "Olwyn Vitoller, teie teenistuses. Selle vagabundide kamba ninamees," ütles mees, kergitas oma koidest söödud kübarat ning tervitas Vanaema sügava kummardusega. See oli pigem topoloogiaülesanne edasijõudnutele kui austusavaldus.
Kübar kaldus ja moodustas mitu keerukat jõnkslevat kaart, peatudes lõpuks käsivarrel, mis osutas nüüd juba taeva poole. Samal ajal oli mehe üks jalg libisenud kuhugi tema taha. Ülejäänud kere vajus viisakalt ettepoole, kuni tema pea oli Vanaema põlvede kõrgusel.
  • Terry Pratchett, "Õed nõiduses", tlk Piret Purru ja Aet Varik, 2001, lk 40


  • Preili Tickil oli aga siiski terava tipuga kübar, ent see oli salakübar ja see paistis terav ainult siis, kui ta seda tahtis. (lk 20)


  • "Aga mina saan ikka peaministriks?" päris Vares.
"Saad, saad," lubas Säre. Vares läikis näost.
"Kas mulle kroon ka pähe pannakse?" küsis ta.
"Ei," vastas Säre. "Aga ära sellepärast kurvasta. Tühja sest kroonist. Saad ilusa kaabu ja hakkad sellega lehvitama."
Vares palus veel, et uueks Eesti hümniks saaks laul "Vares, vaga linnukene". Säre lubas sellele mõelda.


  • Siis tulid Lunelle, Mabelee ja Cressie, kes kandsid kõige uhkemaid kübaraid, mida minu silm iial näinud oli. Tuli välja, et Lunelle on kübarategija, kes ei kohku tagasi mitte millegi ees. Ma räägin siin sombreero suurusest lillast viltkübarast, mille küljes on võltspuuviljad. See oli Lunelle'i oma. Mabeleel oli peas tiigrinahast moodustis, millele olid ümber mässitud kuldsed narmad, aga päeva nael oli Cressie musta võrgu ja jaanalinnusulgedega karmiinpunane korsten.


  • "Miks sul siin alati see kübar peas on?"
"Kas see ei meeldi sulle?"
"Meeldib, aga su ilus nägu pole näha."
Kübar varjab mu nägu ja silmi, aga ilma selleta tunnen end kaitsetuna. Sain selle kübara mehelt, kes küsib alati, kas ma kommi tahan, kui ma tema umbses hämaras poekeses käin. Selles Drottninggatanil asuvas poes oleks nagu aeg seisma jäänud, vanad asjad, mida ta müüb, ei seostu kuidagi eluga väljaspool poodi. Tema poekesse satub harva mõni külastaja ja kui keegi astubki sisse, siis kiirustab ta kohe välja tagasi, tajudes poeomaniku soovimatust neist sulgedest, kübaratest ja loomatopistest lahkuda. Mulle meeldib nende kivistunud merevaigupilkudega rebaste ja lindude ja tohutu suurte portselanist dalmaatsia koerte vahel ringi käia. Vahel laseb ta mul midagi välja valida. "Mida sa õigupoolest otsid, väike vares?" Enamasti keeldun kõrgilt, aga sellele kübarale ei suuda ma ei öelda, kuigi see on koidest puretud ja lõhnab ebaõnne järele.
  • Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017, lk 42-43



  • Lisaks leidsin video, kus Patricia Petibon esitab Händeli "Lascia ch'io pianga". Laske mul kurta. Tempo on nii palju aeglasem, et lugu pole mitte neli ja pool, vaid kuus minutit pikk. Aga see sobib. Meeleheiteaaria. Lauljannal on seljas ligi maani ulatuv alt laienev punane kleit ja oma punastel juustel kannab ta kõrget punast torukübarataolist kübarat, mis kindlasti on sinna kinnitatud, sest ei tundu püsivat loomulikul moel. Kübar oma roosa sulega on naeruväärne ja see sobib aariaga perfektselt. Hingevalu on naeruväärne. Mida tõelisem, seda naeruväärsem. Ja Patricia Petibon esitab seda tõelisena. Lõpus jääb ta seisma, käed veidi laiali, nagu nukul, kleidi alumine äär ei puuduta põrandat, vaid sealt paistavad jalad, ja kübar on peas veidi viltu. Kloun. Väga mõjuv.

Draama

[muuda]
  • KOLMAS AJAJA: No näete! Ma ei võta üldse mõõtu. Heidan ainult korraks pilgu tellijale ja teen peakatte, mis inimest imeväärselt kaunistab; ja sellest saan ma oma rõõmu. Ühte daami näiteks armastab tema mees ainult nii kaua, kui ta minu tehtud kübarat kannab. Seepärast magabki see daam, kübar peas, ja tõendab kõikjal, et ta võlgneb kogu oma eluõnne minule. Täna aga tegin ma öö otsa teie kübarat, armuline isand, ja nutsin kurvastusest nagu laps.
LANCELOT: Miks?
KOLMAS AJAJA: See on niisugune iseäralik traagiline tegumood. See on küüntest kübar, mis teeb nähtamatuks.
LANCELOT: Tore!
KOLMAS AJAJA: Otsekohe, kui te selle pähe panete, olete silmist kadunud, ja vaene meister ei saa iial teada, kas ta sobib teile või mitte. Võtke, ainult ärge teda minu juuresolekul proovige. Ma ei suuda seda pealt vaadata. Ei, ma ei suuda. (Jookseb minema.)
  • Jevgeni Švarts, "Draakon", II vaatus, tlk Karin Ruus, rmt: J. Švarts, "Alasti kuningas" (1973), lk 167


Luule

[muuda]
  • õpi keeled, kanna kübarad
    • Juhan Viiding, "Pojaga restoranis". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 217


Kui vaevab tusk, kui ükski töö ei laabu,
kui maailm põlgab sind ja halvaks peab,
kui igamees sind ninapidi veab
ning ammu tead, et õnnepõlv ei saabu,

kui näid kui kitkutud, poolpaljas paabu —
jäänd riismed uhkusest, kui jumal teab
mis lõkse elu veel su ette seab,
on ainus pääs: pead muretsema kaabu!

  • Kalju Kangur, "Must kaabu" (1978) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 80


Las olla... Selle järgi, mis teil pähän,
mia näe, et kevväi jälle kähen.

Üits kenämb, tõine nooremb —
te võiss miul olla mõlembe,

ku saass teid aiga-ilu pidi liitä...
Ja kübäre? — Om kübäre:

üits moete, tõine maote —
miul üitstäis, kummast kiitä.

  • Nikolai Baturin, "Kaits sõsard paluve tetä miul kübareriitikad" kogus "Sinivald" (1990), lk 70


Võimalik, et hommik saabub,
kui sa leiad metsast kaabu,
mis sust möödunud sajandil
sinna maha jäi kui pill,
mida kärbes häälde seab,
põdrasammal koduks peab.
Leides oma kaabu vana,
ära nõgikikkaid mana,
heida maha luuderohtu,
lepatriinudega kohtu,
kuula meretuule juttu,
kuni kuu kaob koidu-uttu.

  • Lauri Pilter, "*Võimalik, et hommik saabub...", rmt: "Laikmaa välu", 2021, lk 35


Film

[muuda]


Vanasõnad

[muuda]
  • Ega mehe kübarat lükata, tüdruku pärg lükatakse maha.
  • Isa, pea kübar peas, kuni elad laste seas!
  • Kuidas pea, nõnda kübar.
  • Mehe au kübar peas, naise au ta põlvil.
  • Naine mehe nõu, kübar mehe au.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kübar&oldid=127984"