Paabulind

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Albino peacock.jpg
Mildred Anne Butler, "Sügispäevad" (1928)

Paabulind (Pavo) on lindude perekond faasanlaste (Phasianidae) sugukonnas kanaliste (Galliformes) seltsis.

Proosa[muuda]

  • "Kas sa siis ei kuulnud?" küsisin ärritatult. Aga samas märkasin isegi, kust oli tulnud see häälitsus, mis mind nii vapustas. Maja ees jalutas kaks uhket paabulindu, kelle suled heledas päikese paistes särasid. Linnud kuninglikus livrees, kes vaevalt said noka avada, kui nende madal ja labane hing paljastus.


  • Lõpuks jõuame väikesele lagendikule, kus imetoredad isapaabulinnud emapaabulindudele armastust avaldavad. Kella seitsme paiku hakkavad nad kosimisega pihta. Tantsuplatsile on ilmunud kaks kukke ja kolm kana. Isalinnud jooksevad rahutult edasi-tagasi, vedades taga oma pikkade seljasulgede kimpu nagu hinnalist sleppi. Emalinnud seisavad kobaras koos ega austa kumbagi rivaali ainsagi pilguga. Kiiresti ajavad kuked oma toredad sabasuled laiali ja löövad need lahti hiiglaslikuks lehvikuks. Nagu kirju sillerdav ratas laiub see linnu taga. Ja nagu aru saades, et alles päikesekiirtes avaldub nende kaunite sulgede õige sära, astuvad nad varjust valguse kätte. Milline kirgas läige ja sätendus! Uhke, metalses sinises särav rinnasulestik muudab oma värvust linnu iga liigutuse juures. Rütmiliselt kahisevad ja plaksatavad tiivad, kui paabulind oma sulestiku toredust emalinnule demonstreerib, kui ta keerleb ja pöörleb ja kauni silmmustrilise lehvikuga iga oma liikumise juures viipab, nagu kutsuks ta emalinde enese juurde. Kui eestpoolt sillerdab linnu sabaratas igas värvitoonis, siis tagantpoolt võib näha ranget vormi — värvid on kadunud, domineerib pikkade valgete sulerootsude struktuur. Väsimatult teevad tantsivad paabulinnud oma ringe. Ent kuidas nad ka ei meelita ja ahvatle ning kui oskuslikult nad ka oma ilu ei näita, pole neil publiku ees ikkagi menu. Emalinnud käituvad nii; nagu ei läheks see suurejooneline tseremoonia neile üldse korda. Aegajalt langetavad nad pea ja nokivad maast mõne terakese. Nad teesklevad täielikku ükskõiksust. Tegelikult jälgivad nad vargsi isalindude pulmatantsu, mis peab neid paaritumiseks häälestama ja lõpuks seda ka teeb. Siiski ei ole emalindude külmus teeseldud. Puuduvate tunnete teesklemine on inimeste privileeg. Enamikul loomaliikidel on emaloomade ükskõiksus kaasasündinud omadus ja paaritumiseks vajalik. Nii ajavad soomusninasarvikud sageli oma elukaaslast mitu kilomeetrit taga. Jälitatavad võivad seejuures karjuda ja kõiki hirmu tundemärke ilmutada, kuid sellest hoolimata valvavad nad hoolega, et tormakas kosilane neid silmist ei kaotaks. Samuti, kuigi mitte nii temperamentselt, ajavad emasloomi taga hirved ja antiloobid. (lk 90)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973


  • Jumal ise teab, miks nad sinna [Boulogne'i metsa] olid läinud, võib-olla oli ilus ilm, aga nad olid läinud, kuulanud paabulindude kurbi häälitsusi ja märkinud uskumatu vastastikuse labase igavuse ning vastikustundega, et imelik, kuidas nii elegantsed olendid nii inetut häält teevad /---/. (lk 98)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel