Rooma päevik

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jumal Apollo, kõigi kaunite kunstide jumal, kõigi muusade kaitsja. Aga mulle näis, et temagi kuju ei väljenda ainult ülevat rahu. Pigemini leidsin siit sõjakat valmisolekut. Ta käed polnud hoidnud lüürat, vaid vibu ja surmavaid nooli. Ta oli võitlev jumal.
"Te teate vahest ka, et roos on Kristuse sümbol — juba vanast ajast peale?" Pidin tunnistama, et ma tundsin ainult üht sümbolit ja see oli rist. "Rist on surm — roos on elu. Need kuuluvad kokku. Ilma üheta ei oleks teist." (kõnelus San Paolo Fuori le Mura ristikäigus)

"Kaspar von Schmerzburgi Rooma päevik" on Karl Ristikivi ajalooliste romaanide sarja viimane teos. Ilmus Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel 1976 ja Eestis kirjastuses Kupar 2001. aastal.

Tsitaadid 1976. aasta väljaandest.

  • "Subito!" ütles võõrastemaja peremees, ja nüüd ma juba tean, et see võib tähendada mis tahes: kohe, varsti, tunni aja pärast, homme, ülehomme, tuleval aastal või mitte kunagi. (30. aprill)
  • Mõtlen, missuguse pettumuse võiks röövlitele pakkuda mu kohver, kui selgub, et selle raskuse põhjuseks ei ole kuld, vaid raamatud. Olgugi, et paljud suured mehed on tarkuse kullast väärtuslikumaks tõstnud, ei ole see vaade isegi suurema osa korralike, seadust ja kümmet käsku austavate kodanike juures läbi löönud. (30. aprill)
  • On suur vahe, kas inimene on oma kodus või reisil — viimasel juhul teeb ta paljugi, mida hea kasvatus kodus kunagi ei lubaks. Reisija eesõigus, lausa kohus on olla uudishimulik ja oma nina igale poole toppida, sest miks ta muidu üldse kodust välja läheb. (30. aprill)
  • Kas võib beduiin tunda kojuigatsust? Võib-olla ainult silmapiiril heiastuva oaasi poole, mida polegi olemas. (30. aprill)
  • Olen juba ammu märganud, et on midagi iseäralikku Itaalia maastikuga — see on kaugelt vaadates alati palju ilusam kui lähedalt. Nagu oleks kunstnik selle maalinud silmapiirile pingutatud lõuendile, mida tulebki ainult eemalt nautida, sest kui ligidale jõuad, näed ainult pragunenud, tuhmunud värve ja väriseva käega veetud joonte riga-räga, kõik on lagunenud, räsas ja räpane. (30. aprill)
  • Ma pole leidnud ühtki teist paika maailmas, kus õhtuvalgus oleks nii kuldne kui Roomas, isegi mitte Toskaanas. See on nagu läbipaistev kuldvihm, mis samal ajal ei peida midagi, vaid laseb kaugele näha, hoopis kaugemale kui südapäeva piimvalge sillerdus. (1. mai)
  • Muutub kõik, mis elab. Ainult surnud ei muutu enam. Sellepärast tõmbabki meid kauge minevik, et leida sealt midagi, mis oleks püsiv. (1. mai)
  • Me peame ka oma vaenlasi tundma, ka neid, kes on rohkem kui tuhat aastat surnud. Võib isegi juhtuda, et kui me neid lähemalt tundma õpime, ei ole nad enam meie vaenlased. (2. mai)
  • Tean küll, et itaallastele on ooper tänapäeval sedasama, mis olid gladiaatorite võitlused vanadele roomlastele. Sellest võiks järeldada, et inimsugu aastasadade jooksul siiski on arenenud paremuse poole. /---/ Isegi siis, kui publik mõne lauljaga rahul ei ole, lepib ta ainult vilistamisega ja lärmamisega, ega nõua otsekohe selle surmapanekut. (6. mai)
  • Inimese elu näib ju olevat alaline kõikumine lootuse ja kartuse vahel, ja kes neist mõlemast vaba, on oma elu juba ära elanud. (6. mai)
  • Me ei pääse tagasi minevikku, aga samal ajal ei pääse me ka minevikust, see tuleb meiega alati kaasa. (6. mai)
  • [Contessa Damasini:] Armastus sureb nagu inimesedki. Aga kahetsus ei sure. Kahetsus ja lein. (9. mai)
  • "Ma ei saa aru, millest te räägite," kaebas noor taanlane, kes nagu truu koer oli alati Arnbachi kannul.
"Selles pole midagi iseäralikku," lohutas Arnbach. "Enamik inimesi ei tea isegi, millest nad räägivad. Kuidas saab siis nõuda, et teised sellest aru saaksid." (11. mai)
  • Kõik tänapäeva valgustatud vaimud eelistavad küll monarhiat, sest nad arvavad, et on kergem õpetada ja kasvatada üht inimest kui suurt rahvahulka. (12. mai)
  • [ Gibbon:] Inimesi ei huvita kuulda ja lugeda sellest, mis läheb ülesmäge. See on langus ja häving, mis kõiki huvitab, õnnetused ja katastroofid on need, mis inimesi liigutavad, mis panevad neid mõtlema. (14. mai)
  • "Kahtlus on õige tarkuse esimene alussammas."
"See sammas on õõnes. Või õigemini, seda pole üldse olemas. Kahtlus — see on eimidagi. Kas saab midagi üles ehitada eimillelegi?"
"Vaata, vaata!" ütles inglane. "Mul oli õigus, kui kahtlustasin teid selles, et olete filosoof. Ja veel missugune filosoof! Te kahtlete isegi kahtlemises endas. Mida saate üles ehitada sellele?"
"Mu teadmised matemaatikas on väga väiksed. Aga ma arvan teadvat, et seal kuskil miinus ja miinus annavad plussi. Kui kahtlemises kahelda, siis tähendab see, et tuleb uskuda."
"Veel hullemaks asi läheb. Te pole ainult filosoof, vaid ka aus kristlane." (14. mai)
  • Olgugi mu armastus luule muusa vastu õnnetu armastus — nagu kõik mu armastused — on see mulle vähemalt ajaviiteks, kui mitte lohutuseks. (15. mai)

Eks ühest jätkuks küll — kuid siiski kahte rada
mind kisub igatsus — ei suuda otsustada.
Suur Vanker — kodutee… Seal kuskil on mu juured.
Plejaadid, kauge siht — mu unistused suured.
Üks neist on Põhjamaa, külm, härmatises särav,
ja teine sume, soe, on Hellasesse värav,
kus muistsed jumalad on ammu kiviks tardund,
ja siiski nende ees mu süda tihti hardund.

(15. mai)

  • Keegi, kes maailmast põgeneb, ei taha sellepärast, et maailm ta nime kustutaks. Pidagu seda edevuseks, kes tahab — minu arvates on see ainult inimlik. (16. mai)
  • [Hartenfels:] Kõik on nüüd korraga antiikaja vaimustuses. Ma ei usu, et keskaeg oleks olnud ainult pimedus ja toorus. Arvan koguni, et palju antiikajast elas edasi ja et noor keiser Otto polnud mingi erand. Oli isegi üks paavst... Me ei saa tuhandest aastast üle hüpata, nagu poleks seda kunagi olnud. Minu arvates oli keskaeg selle teie poolt jumaldatud antiikaja laps ja pärija. Ja sel oli peale muu midagi, mis antiikajal puudus."
"Ja see oli?"
"Usk," ütles Hartenfels tõsiselt. "Usk, mis andis inimesele hoopis suurema väärtuse kui tal kunagi oli olnud."
  • [Hartenfels:] See võib tunduda naeruväärne panna inimestele selga vanad riided. Aga need pole ainult riided, vaid midagi muud, palju rohkem. Vahest saaksin seda seletada nii, et ma tunnen ennast nii võõras ajas, milles mul on õnnetus elada. Aga kahjuks ei ole mingit võimalust rännata ajas tagasi. See aeg on nii vana, kulunud ja lausa haige. Meeleldi tahaksin minna vähemalt korraks tagasi aega, mis oli noor, täis jõudu ja lootust.
  • Herkules, Odüsseus ja teised — eks olnud nemadki rändavad rüütlid. Ja kui roomlastel neid ei olnud, pidi Vergilius ühe vähemalt välja mõtlema — ja nii sündis Aeneas. (17. mai)
  • Peame leppima sellega, et minevik on ainult proloog ja et meie aeg algas, kui viimne rändav rüütel suri ja tuli Graali templis kustus. Ja et me nüüd ise peame looma uue maailma oma näo järgi, nii hea või halva kui me suudame. Sest kes teab, võib-olla tuleb veel neljas ajajärk, mis on veelgi halvem praegusest ja mille vormivad kurjad deemonid. Ja siis on niihästi Leibniz kui ka Voltaire ühteviisi naerualused või hoopis unustatud. (17. mai)
  • Mul polnud kellelegi midagi ette heita peale mu enda, ja vaevalt sedagi. Mis võisin ma sinna parata, et mu unistustest polnud saanud midagi, millest ka teised osa saaksid. Ei midagi silmaga nähtavat, käega katsutavat, kõrvaga kuuldavat. Mu unistused olid jäänud ainult mu enda unistada ja kaovad koos minuga. (19. mai)

Nii õitseb lill ja puu ja kannab vilja
ning igavesti kestab loomistöö.
Nii laulab üksik ööbik õhtul hilja
Janiculumil läbi kogu öö.

(21. mai)

  • [Hartenfels:] Me arvame küll, et me teame, kuhu me läheme ja mida otsime. Aga tegelikult ainult viiakse meid. Enamik inimesi elab nagu unes ja kui nad kord ärkavad, ei usu nad oma silmi ja kõrvu. See tähendab, kui nad kunagi ärkavad. Paljud ei ärka kunagi, ja need on vahest kõige õnnelikumad." (22. mai)
  • "Me pole keisrite suguvõsast… "
"Muidugi mitte. Aga mis on keiser, kui ta kõrval ei seisa mõni von Schmerzburg? Malend. Ainult malend, mis ise ei saa ei liikuda ega ennast kaitsta." (24. mai)
  • Aga eks me anna kogu aeg endast midagi, mida me kunagi tagasi ei saa. Ma mõtlen aega. Iga päev, iga tund, iga minut kaob. Aga sellele me ei mõtle, sest seda peame loomulikuks. Me ei küsi kunagi, miks just see peaks olema loomulik, sest me oleme ise määranud piirid. (25. mai)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel