Silmapiir

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Silmapiir on näiv koht, kust kaugemale silm ei ulata ka siis, kui midagi ees ei ole.

  • Olin rännanud vaimus nii võõrsile kui ka koju tagasi, ja ei kestnud kaua, kui jõudsin arusaamisele, et seegi oli tühi asi. Kodu oli illusioon ja silmapiir kindel müür, millest kunagi välja ei jõudnud.
  • Kes on öelnud, et "kallasteta meri on igav ja üksluine vaatepilt"? Seda on öelnud arvukas ja nimetu k e e g i. Kallasteta — see on tõsi, aga kui kaunis on see tõelisus! Silmapiir on puhas, selge ja sügav. Karm-kirkas ringis pole midagi peale lainete, mis lähedal on silmale näha viimase kui kurruni, kaugemal kaovad üksteise taha, silmapiiril aga riivavad vaevumärgatava virvendusena selget taevaserva, nagu näeks pilk seda läbi ebatasase klaasi. Käsitamatud oma mõõtmatuses on ruum ja sügavus, mida näed enda all silmade abita, kui oled seda kord pikkamööda tajuma hakanud. Selles mere vastutamatus vägevuses, mida ei saa arvele võtta, mille tegelikust suurusest mõistuski aru ei anna, kuigi näeb selle igikestvaid ilminguid, on nakatavat ärevust. See on otsekui loomeinstinkti unest ärkamine.
  • ... silmapiir ei varja mitte ühtegi kõrgust: kõik - iga kõrgem puu, iga kellatorn - paistab selgelt. Kõrget - silmapiir - ei varja. Nii ka meid (unustusse vajunuid, tahaplaanile tõugatuid) kunagi avastatakse: meie õigused taastatakse.
Võiks isegi öelda: horisont toob kõik kõrgused nähtavale. Seda näitas - täpne vaatlus.
  • Marina Tsvetajeva, "pardapäevik" viimasel reisil Euroopast Nõukogude Liitu, 16. juuni 1939


  • Meri, mis laiub minu ees, kui ma kirjutan, pigemini hõõgub kui sädeleb mahedas maipäikeses. Nüüd, mõõna ajal, toetub meri rahulikult rannale, tema pind on peaaegu puutumatu säbarlainetusest ja vahust. Silmapiiri lähedal on ta tore lillakaspunane, läbistatud korrapäraste sügavroheliste triipudega. Silmapiiril on meri indigosinine. Kalda juures, kus minu vaadet raamivad kühmuliste kollaste kaljurahnude kerkivad lasud, on heledam roheline vööt, jäine ja puhas, vähem kiirgav, pigemini tuunjas kui läbipaistev. Me oleme Põhjas, ja särav päikesepaiste ei tungi oma kiirtega mereveest läbi. Seal, kus vagur vesi kaljusid noolib, on veepinnal ikka veel värvi näha. Pilvitu taevas on väga kahvatu indigosinise silmapiiri ligidal, millele ta joonistab õrnu hõbedasi triipe. Seniidi ligidal saab taevas värelevat sinist värvi juurde. Aga taevas on külm, isegi päike on külm. (lk 8, romaani algus)


Õhus kui puudutaks viiulikeelt
kevade värisev poogen.
Tulevad tuuled ja haaravad teelt
kütise lõhnade vooge.
Metsade salajast rahutust käib
tuulte ja valguse järel.
Silmapiir igaüht kutsuvat näib,
sinetav, kauge ja ärev.

  • Linda Ruud, "Kevadvisandid", rmt: "Mu südames on pühapäev", Tallinn: ERK, 1962