Tina

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Tina (sümbol Sn, varasem eestikeelne nimetus inglistina) on keemiline element järjekorranumbriga 50, pehme hõbehall metall.


Nad kõik on läinud väga ülekäte,
laimu levitajad;
nad on vask ja raud,
nad kõik on hävitajad.
29 Lõõts ähib, tina läks tules vedelaks,
aga kõik sulatamine oli asjata -
kurjad ei eraldunud.
30 Neid hüütakse põlatud hõbedaks,
sest Issand on nad põlanud.


Booraksis, valges arseentrioksüüdis,
lubjas, mis kustutamata, ja pigis,
sulanud tinas, arseendisulfiidis,
rasvas, tõrvas ja varvaste higis,
saastas ja solgis, roisus ja rögas,
pidalitõbiste jalgade uhtmes,
huntide, rebaste sapilögas,
kõõmas ja kaapeis, taldade pühkmeis,
rästiku veres ja mürgiski veel
keegu kadeda laimaja keel!



  • Oo, raske kergus, tõsimeelne mänglus,
pealtnäha kena vormi maotu kaos,
sulgkerge tina, helge suits, külm leek,
erk uni, haige tervis, palav jää -
ma armastan, kuid armastust ei näe!



Läksin metsast luuda tooma,
tinaluuda teerajalta,
vaskiluuda vainu'ulta,
õbeluuda õue alta,
kuldaluuda koppelista,
al'last luuda einamaalta.


Teku-u' sa mulle tina-risti,
Tina-risti tike risti.
Ragogu-u' mulle rauda-risti,
Rauda-risti rase risti.
Ärä sa teku kuuze-risti,
Kuuz' kuri kopitama.
Ärä teku pedäjä-risti,
Petäj kuri pehmähtämä.
Ärä teku haava-risti,
Haab hõlpsa hallitama.
Otsi risti uibo'one,
Kae risti kadajane.

  • "Kes sääl mäel hällu?" Rahvalaul, "Vana kannel", XII, nr 124


Tuulehoog lõi vetesse,
lehed langsid laintesse:
lained olid tuhakarva,
taevas üle tinakarva,
tuhakarva sügise.

See oli hää mu südamel:
sääl olid tunded tuhakarva,
taevas üle tinakarva,
tinakarva sügise.


Mees istus päevi uksepiidal
või hulkus mööda neemesäärt,
käis kalastamas Kumbli taga
või seiras horisondi äärt
täis hajameelsust, ajus aga
kees mõte uus kui ääsi riidal
kuum, kääriv, sulatina-pann
— pääs tuli, jalus jäine vann

  • Julius Oengo, "Aegna", kogust "Aegna. Poeeme ja ballaade", 1929



Vihma küll valab ja pilvede vinas
taevas kui maa sügisudude tinas.
Pilvi rebides vilistab tuul,
kari on väljas veel mihklikuul.

  • August Alle, "Eesti Pastoraal", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 7



Astusin lihtsate asjade juurde,
toetusin lihtsale heale.
Siis kui umbsete mõtete paine
tinana vajus mu peale.



Ilm rõskete udude vinast
paar päikselist päeva veel toob,
lehevasest ja loikude tinast
tuul talvele käpikuid koob.



Ah ma ei tea mis mul on Üht sfinksi küsimust vana
aina pean lahendama Aina pean lahendama
Kas sellel üldse lahendust on Jah mina ei teagi
Võib-olla teada ehk saaks Aga peagi
peagi aeg otsas ja aju raadium saab tinaks
Ning mina ise – kes teab – vast ehk antiminaks



Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel