Tuul

Tuul on looduslikel põhjustel Maa pinna suhtes horisontaalselt liikuv õhk.

Piibel

Ta sõitis keerubi peal ja lendas
ning teda nähti tuule tiibadel.

Teine Saamueli raamat 22:11

Ainult tuuleõhk on inimlapsed,
paljas vale on mehepojad;
kaalule pandult on nemad kõik
ühtekokku kergemad kui tuuleõhk.

Psalmid 62:10

Inimene on tuuleõhu sarnane:
tema päevad on nagu mööduv vari.

Psalmid, 144:4

Tuul puhub lõuna poole
ja keerutab põhja poole;
keereldes, keerutades puhub tuul
ja alustab taas oma ringkäiku.

Koguja raamat 1,:6

Ei ole inimene tuule valitseja, et ta tuult võiks peatada, ja kellelgi pole meelevalda surmapäeva üle; sõjast ei ole pääsu ja ülekohus ei päästa seda, kes ülekohut teeb.
- Koguja raamat, 8:8

Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.
- Johannese evangeelium 3:8

Proosa

"Aga kui mina, tuul, nüüd tõesti seisma jääksin, ehk mind siis ei olekski enam!" Ja külm värin käis tuulel üle keha: ehk mind siis ei olekski! See oleks ju minu ots! Mis tuul see oleks, mis seisab — ei, tuul ei mõista enam mõteldagi. Ehk kes istub ja magab?
- Juhan Liiv, "Tuul"

Kõrbe kamm on tuul; ranna kamm on meri. (lk 28)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974

Eile puhus tuttav tuul. Tuul, mida ma olin juba varem kohanud.

Kevad olid tulnud varem kui tavaliselt. Kõndisin tuules kindlal kiirel sammul nagu igal hommikul. Kuigi tegelikult tahtsin hoopis oma voodisse tagasi pugeda ja lebada seal liikumatult, ilma midagi mõtlemata, midagi soovimata, lamada, kuni tunneksin lähenevat seda, mis pole ei hääl, maitse ega lõhn, vaid kõigest üks väga ähmane mälestus, mis on pärit teiselt poolt mälu piire. (lk 5)

Kui ma ümber pöördusin, oli Line kadunud. Siis ma ütlesin talle:

"Line, ma armastan sind. Ma armastan sind tõesti, Line, aga mul pole aega sellele mõelda, ma pean mõtlema nii paljudele asjadele, sellele tuulele näiteks, ma peaksin praegu välja minema ja kõndima tuules. Mitte koos sinuga, Line, ära pane pahaks. Tuules saab kõndida ainult üksinda, sest on tiiger ja klaver, mille helid tapavad linde, ja ainult tuul võib hirmu minema pühkida, seda teab igaüks, mina tean seda juba ammu."

Masinad minu ümber helistasid angelust. (lk 6)

Ma ei käinud kunagi külas. Me elasime surnuaia kõrval, küla viimasel tänaval, viimases majas. Olin õues pori sees mängides õnnelik. Mõnikord oli taevas selge, aga mina armastasin tuult, vihma ja pilvi. Vihm kleepis juuksed otsaesisele, kaelale ja silmadele. Tuul kuivatas juuksed ja paitas mu nägu. Pilvedesse peitunud koletised jutustasid mulle tundmatutest maadest. (lk 15)
- Ágota Kristóf, "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001

Just nagu selleks, et tema viimaseid sõnu rõhutada, ulgus jälle terrassi kohal tormituul. See undas õõnsalt ja visalt tõusvas joones, kulmineerudes talutavuse piiril, et siis järsku katkeda, nagu oleks pillikeel kääridega läbi lõigatud, jättes endast maha õudse tühjuse, mis mõjus kokkukogunenud naistele masendavalt. (lk 11)
Järsku kostis maja tagant ulgumist; kõik ragises, praksus ja paukus, nagu hoitaks seal vangis märatsevat koletist ja aheldatud jõud oleksid valla pääsenud võimsa mühinaga, mis paiskus üle katuse ja viskus üle mäe; puhkes torm, lehed, seelikud, juuksed keerlesid tuules. Terrassil viibiv grupp oleks äärepealt minema pühitud, naisi tabas talvepakane, nii et nad värisesid ja lõdisesid. Ulgumine paisus kurdistavaks ja muutus siis just nagu õõnsaks naeruks. Siis lõppes see järsku, tuul vaibus ja külm andis järele.

Kõik vaatasid kohkunult ringi, peaaegu kõik pöörasid pilgu Emilyle. Tema silmadesse oli ilmunud väljendamatu igatsus. Ta seisis, käed välja sirutatud, nagu oleks ta tahtnud tuult püüda ja tagasi kutsuda.

"Mis see oli?" küsisid Virginia ja Ernst otsekui ühest suust ja vaatasid suuril silmil teineteisele otsa.

"Mis see Emily arvates oli?" küsis Karen, naeratades nagu sibüll.

Emily ei vastanud.

"Eks ta arvab, et see oli Heathcliff," vastas Anne õe eest. "Ta näeb nii välja, nagu oleks ta Heathcliffi kohanud. Heathcliff on tema hing, Emily teine mina, ta on rohkem Emily kui Emily ise. Emily on seda öelnud." (lk 37)

Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998

Samal ajal, kui medõde läheb Meeste Maja viimases osakonnas läbi suurte tühjade magamistubade ja paneb päevalambid põlema, viskub ta öösse ainsa sooviga, et lõpuks ometi miski teda kannaks, käsi või tuul, et miski hoiaks teda siin maailmas alles, ent ta on kõigest üks ülepeakaela langev pamp, mis pöörleb mõned korrad õhus, enne kui veereb üle maailma ääre, prantsatab vastu maad ja puruneb. (lk 8)
Vahel tundub mulle, et Marion on Jimi moodi, neil on sarnane kõnnak. Lohakad, välkkiired ja veidi kramplikud sammud, äkiline rõõm, mis läbib keha nagu tuul. See tuul sunnib Marioni maailmast läbi jooksma ja Jimi alati edasi minema, mitte kuhugi pidama jääma, mitte kunagi end mugavalt sisse seadma. (lk 20-21)
- Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017

Luule

Puhu tuul ja tõuka paati, aja Kuramaale mind!
Kura ema oma tütre lubas kodukanaks mull'!

Liivi rahvalaul, tõlkinud Mart Pukits

Kuldkollane on park, kuldkoldseid puistab lehti
tuul, kuldseid liblikaid me pääle.
Kuldkollane on tee, koldkuldseid puistab lehti
tuul teele. Kas nüüd kurale, või hääle?

Henrik Visnapuu, "Kuues kiri Ingile. Kuldkollane laul", 1919

Tõmbtuul! o tõmbtuul!
Oleme tormide teele rajanud maja.
Pagiseb, hulvab ja vilistab üle raja
tõmbtuul, o tõmbtuul!
/---/
Tõmbtuul, suur tõmbtuul!
Sajandi ühe läänest itta vuhised,
hirmsa jõuga idast läände nüüd tuhised,
tõmbtuul, o tõmbtuul!

Henrik Visnapuu, "Tõmbtuul" (1927)

Elu enam on modern,
kui siit linna poole astu:
segib, sagib, tuleb vastu
nääpsukesi meremehi,
mütsi ees kel tähed, tärn.
Aga püksid, issand, püksid,
nood vist mahutavad üksi
pooled Peipsi järve tuuled!
Olgu mereratsaväel
tuulterikas kevadpäev!

August Alle, "Agul II", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 68-71

Tuul ajab taga teist
ja torm on nende kannul -
Kes küll, kes küll ei teaks nüüd meist,
mis maik on äraannul?!

Marie Under, "Tuul ajab taga teist", rmt: "Uneretk", 1968, lk 17

Nagu hukkund laevast
hääl me hajub tuulde.
Parem vaikida siis vaevast,
hambad lüüa huulde.

Marie Under, "Hääl tuulde", rmt: "Uneretk", 1968, lk 18

Teed ja tuuled. Tuuled, teed
nende viia, nende tuua,
olen maantee talutada.

Marie Under, "Kusagil", rmt: "Uneretk", 1968, lk 20

Lai ja avar aknatäis
selget kastesinist tuult,
kuldseid lõhnu kuslapuult
aknatäis ja uksetäis.

Alles une mustad jõed
kohisesid öises loas,
nüüd ent hommiktuul mu toas,
ja me oleme kui õed.

Akna-, ukse-, majatäis,
õuetäis ja põuetäis.

Marie Under, "Tuul", rmt: "Uneretk", 1968, lk 32

ma olen suur segadus rongkäigus
ma olen nõgi ma olen voorus ma olen tuul

Ilmar Laaban, "Autoportree", rmt: "Eesti lüürika" II köide, koostanud Arvo Mägi, 1959, lk 327

Ees on tormide aeg. Jälle rappuvad juured,
väiksed kistakse maast, maha murtakse suured.

Hando Runnel, "Jälle"

TAEVASTEST JÕUDUDEST KÕNELDES ARVAN:
mina ei eelista päikest või kuud,
tuultele truu olen alati olnud,
nende käes uinuda julgevad puud,

laulavad lained ja liiguvad pilved,
lehvivad juuksed ja laheneb meel,
taevased tuuled on alati virged,
mina ei ole neist tüdinud veel.

Katre Ligi, "*Taevastest jõududest kõneldes arvan..." kogus "Kõigest ei kõnni ära" (1978), lk 21

Maja on tuule pääl
tuul on tühjuse pääl
uste ja akende all
vahel kostab üks hääl

Jaan Kaplinski, "* Maja on tuule pääl" kogust "Tule tagasi helmemänd" (1984), lk 35

Tuult on aknal ja õues
tuult on peas ja põues
tuul on täna nii suur

tuult on elus ja luules
puud need seisavad tuules
maast aga hoiab juur

Jaan Kaplinski, "* Tuult on aknal ja õues" kogust "Tule tagasi helmemänd", lk 52

Tühjad sõnad tuule viivul
plagisevad kõigest väest.
Pole purje. Paljad lipud
laeva edasi ei vii.

Doris Kareva, "Sääl kus inimese käsi", rmt: "Armuaeg", Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk 203

Vanasõnad

Kes teab, mitu tuult jalgade all.
Kes tuult külvab, tormi lõikab.
Kuhu tuul tuiskab, sinna hange ajab.
Kust tuul, sealt meel.
Loodetuul on taeva luud.
Mida enam tuult, seda enam tuld.
Mida vaiksem tuul, seda lähem torm.
Mine tuult kinni püüdma.
Mis mõisa viiakse, satub kui tuulde.
Parem kooruke huule käes kui kakuke tuule käes.
Tuul ja meel pööravad ruttu.
Tuul kosutab kanapoja, vihaleht lapse noore.
Tuul on teise inimise abi.
Tuul toob tervista, pilved pikka igada.
Tuul toonud, vesi viinud.
Tuulest ei või elada.
Ära kõnele tuule poole!
Õde sooja saunaleili, vend on vilu põhjatuuli.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid