Tuul

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Puud tormituules. Pieter Kluyver (1816–1900)
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel

Tuul on looduslikel põhjustel Maa pinna suhtes horisontaalselt liikuv õhk.

Ta sõitis keerubi peal ja lendas
ning teda nähti tuule tiibadel.


Ainult tuuleõhk on inimlapsed,
paljas vale on mehepojad;
kaalule pandult on nemad kõik
ühtekokku kergemad kui tuuleõhk.


Inimene on tuuleõhu sarnane:
tema päevad on nagu mööduv vari.


Tuul puhub lõuna poole
ja keerutab põhja poole;
keereldes, keerutades puhub tuul
ja alustab taas oma ringkäiku.


  • Ei ole inimene tuule valitseja, et ta tuult võiks peatada, ja kellelgi pole meelevalda surmapäeva üle; sõjast ei ole pääsu ja ülekohus ei päästa seda, kes ülekohut teeb.
    • Koguja raamat, peatükk 8, salm 8


  • Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.


  • "Aga kui mina, tuul, nüüd tõesti seisma jääksin, ehk mind siis ei olekski enam!" Ja külm värin käis tuulel üle keha: ehk mind siis ei olekski! See oleks ju minu ots! Mis tuul see oleks, mis seisab — ei, tuul ei mõista enam mõteldagi. Ehk kes istub ja magab?


Maja on tuule pääl
tuul on tühjuse pääl
uste ja akende all
vahel kostab üks hääl

  • Jaan Kaplinski, "* Maja on tuule pääl" kogust "Tule tagasi helmemänd" (1984)


Tuult on aknal ja õues
tuult on peas ja põues
tuul on täna nii suur

tuult on elus ja luules
puud need seisavad tuules
maast aga hoiab juur

  • Jaan Kaplinski, "* Tuult on aknal ja õues" kogust "Tule tagasi helmemänd"


Tühjad sõnad tuule viivul
plagisevad kõigest väest.
Pole purje. Paljad lipud
laeva edasi ei vii.

  • Doris Kareva. "Sääl kus inimese käsi". - "Armuaeg". Tallinn, Eesti Raamat 1991


Ees on tormide aeg. Jälle rappuvad juured,
väiksed kistakse maast, maha murtakse suured.


Tõmbtuul! o tõmbtuul!
Oleme tormide teele rajanud maja.
Pagiseb, hulvab ja vilistab üle raja
tõmbtuul, o tõmbtuul!
/---/
Tõmbtuul, suur tõmbtuul!
Sajandi ühe läänest itta vuhised,
hirmsa jõuga idast läände nüüd tuhised,
tõmbtuul, o tõmbtuul!


Kuldkollane on park, kuldkoldseid puistab lehti
tuul, kuldseid liblikaid me pääle.
Kuldkollane on tee, koldkuldseid puistab lehti
tuul teele. Kas nüüd kurale, või hääle?

  • Henrik Visnapuu, "Kuues kiri Ingile. Kuldkollane laul", 1919


Puhu tuul ja tõuka paati, aja Kuramaale mind!
Kura ema oma tütre lubas kodukanaks mull'!

  • Liivi rahvalaul, tõlkinud Mart Pukits


Elu enam on modern,
kui siit linna poole astu:
segib, sagib, tuleb vastu
nääpsukesi meremehi,
mütsi ees kel tähed, tärn.
Aga püksid, issand, püksid,
nood vist mahutavad üksi
pooled Peipsi järve tuuled!
Olgu mereratsaväel
tuulterikas kevadpäev!

  • August Alle, "Agul II", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 68-71


Vanasõnad[muuda]

  • Kes teab, mitu tuult jalgade all.
  • Kes tuult külvab, tormi lõikab.
  • Kuhu tuul tuiskab, sinna hange ajab.
  • Kust tuul, sealt meel.
  • Loodetuul on taeva luud.
  • Mida enam tuult, seda enam tuld.
  • Mida vaiksem tuul, seda lähem torm.
  • Mine tuult kinni püüdma.
  • Mis mõisa viiakse, satub kui tuulde.
  • Parem kooruke huule käes kui kakuke tuule käes.
  • Tuul ja meel pööravad ruttu.
  • Tuul kosutab kanapoja, vihaleht lapse noore.
  • Tuul on teise inimise abi.
  • Tuul toob tervista, pilved pikka igada.
  • Tuul toonud, vesi viinud.
  • Tuulest ei või elada.
  • Ära kõnele tuule poole!
  • Õde sooja saunaleili, vend on vilu põhjatuuli.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929