Mine sisu juurde

Henrik Visnapuu

Allikas: Vikitsitaadid
Henrik Visnapuu, 1917

Henrik Visnapuu (2. jaanuar 1890 Helme kihelkond – 3. aprill 1951 Long Island, New York) oli eesti luuletaja, kirjanik ja kirjanduskriitik, Marie Underi kõrval rühmituse Siuru kesksemaid luuletajaid.

Luule

[muuda]

Kaks algust minus: süda ja mu liha.
Neid ühendand on armastus ja viha.
Käib ingel ühes majas saatanaga.

Too ohvrit jumalalle, naine vaga,
too ohver verivalge altareile!
Oo! ära seisa templi uste taga.
/---/
Too ohvriks oma liha saatanalle,
õisroosa ihu anna kiusajalle:
tund tunni järgi sulab püsimata.

  • "Kaks algust" (1912), rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 73


Issand, oh halesta mino henge
palava lätete vägevät iha,
halesta ahastust tundva henge
hullude mõtete mõtsikat viha.
...
Alasti naiste ning hoorte perrä
kisop mo himo; kõik tii viivä sinnä
värati mano, kon sivvo om kerrä
tõmmanu ennäst, et valvata linnä.

  • "Issand halesta" (1912) kogus "Amores". Tallinn: Siuru, 1917, lk 60


Igavesti mulle antud olla kurb,
    olla rõõmust hull,
    olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
    Jälle süda mul
    tuikab, tuikab sull'!

  • "Igavesti" (1916), rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 74


Aeg ilmuda jo ülim, täis on tund.
Te hulka, laulikud, ma julgest' tulen.
Mu saatus see, mu mullapäälne pund,
aeg ilmuda jo ülim, täis on tund.
Kas mõnitust või kiitust tuuaks' vastu,
ükskõik; see nii, see olemise sund.
Aeg ilmuda jo ülim, täis on tund.
Te ringi, laulikud, ma tahan astu.

  • "Amorese" proloog, 1917, rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 76


Oo, elu, virtsamere haisev lokse!
Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine!
Oo, jamps, oo, hullumeelne sonimine!
Oo, maailm, purjus jumalate okse!

  • "Laul sest jäledast", 1917, rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 78


See aasta tuleb kevad teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti!

Nii palju naeru, linde, lilli't hoi!
Ja päikest, meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvangut veel rõõska äikest:
mürr-mürr! mürr-mürr! trahh-trahh!

  • "Kolmas kiri Ingile", 1919, rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 81


Kuldkollane on park, kuldkollane on süda.
Kaks sammu kuldsen kadumisen.
Kuldkollane on tee, kuldkollane on süda,
kaks käijat kuldsen kadumisen.
/---/
Kuldkollane on park, kuldkoldseid puistab lehti
tuul, kuldseid liblikaid me pääle.
Kuldkollane on tee, koldkuldseid puistab lehti
tuul teele. Kas nüüd kurale, või hääle?

  • "Kuues kiri Ingile. Kuldkollane laul", 1919, rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 82


Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed?
Kuused olid kui suhkrupääd,
suhkrupäie all sina läed.

  • "Kümnes kiri Ingile" kogust "Käoorvik" (1920), rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 83


Taevas särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmatises olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.
/---/
Tuli praksudes põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.
/---/
Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu!"
Säras täht üle pää, oli õhtu.

Ja ma kummardin käele, andsin suud.
Hõbehärmatises olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.

  • "Jõuluöö", 1920, rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 85-86


Tõmbtuul! o tõmbtuul!
Oleme tormide teele rajanud maja.
Pagiseb, hulvab ja vilistab üle raja
tõmbtuul, o tõmbtuul!
/---/
Tõmbtuul, suur tõmbtuul!
Sajandi ühe läänest itta vuhised,
hirmsa jõuga idast läände nüüd tuhised,
tõmbtuul, o tõmbtuul!

  • "Tõmbtuul" (1927), rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 91


Kõik mu ümber lauluks muutub,
mida vaatan, mida puutun.
    nagu heliseksin ise
    helendusen imelisen.

  • "Kõik muutub lauluks" (1948), rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" 2, koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 111

Marie Heiberg, Richard Roht, Reinhold Vellner, Henrik Visnapuu, "Moment: Esimene", Tartu, 1913 (sisu: H. Visnapuu, "Tundmata naisele" [jutt]; M. Heiberg, "Üksilduse meeleolu", "Vihmasel õhtul", "Unistuste kodu", "Maal rännates" [luuletused]; R. Roht, "Hôtel du Nord", "Stilisatsioon" [jutud]; H. Visnapuu, "Tundmata naisele", "Baroness Maggie Gripenberg'ile", "Kevade õhtu", "Vaikuse rõõm", "Õhtu valguses" [luuletused]; R. Vellner, "Ühele naisele", "Rannal", "Mis ma mõtlen", "Melanhooliline skizze" [jutud]; H. Visnapuu, "Carpe diem", "Oh, neetud maa", "Kui sada vaskist aastat", "Sellele, kes mind suretas ja maha mattis" [luuletused]; R. Roht, "Igatsus realiteedi järele" [jutt])

"Roheline Moment"

[muuda]

Richard Roht, Henrik Visnapuu, Alfred Varik, "Roheline Moment: Pühendatud kõigile kirjanduslistele paganatele ja wariseeridele", Tartu: Moment, 1914 (sisu: R. Roht, "Roheline"; H. Visnapuu, "Neli luuletust"; R. Roht, "Silhuettide tants"; A. Varik, "Kaks luuletust"; "Väikesed visiidid meie "Suurte" juure", "O sancta simplicitas" jt; "Momentistide päevakäsk")

"Oktoobri õhtu suurlinnas"

[muuda]
  • Surn udulumm sum-summ
Külm udu õitseb walgus
Elektri sõmerate salgus
Surn udulumm tum-tumm


Siis äkki nelgi lõhn
Jõe-laewa kumme jorin
Ja auto jäme torin
Kaks meest ja naine kõhn [---] (lk 4)

Tema kohta

[muuda]
  • Mõne raamatu väärtuse kohta võib selgusele jõuda alles teda teistega võrreldes. Kui ma mitme nädala eest Visnapuu "Taliharja" läbi olin lugenud, panin ta riiulisse, mõeldes, "see on tubli raamat". Imestasin ainult, et ma üht Visnapuu teost olin võinud käest panna, tahtmata midagi sealt pähe õppida. Kui nüüd Marie Underi "Verivalla" tuli, tõi ta meelde, et ka Visnapuu oli laulnud "ajast", ja ma võtsin raamatu uuesti välja. Mitte tema kasuks. Sest miski pole nii kardetav heale kui parem. Kunagi pole mulle nii selgena silmi paistnud, et sel määral ka poeetiline anne on põhjal võttes ainuüksi hingelise jõu küsimus. Visnapuu on ju oma kurbades mõttemõlgutustes kahtlemata niisama õiglane kui Marie Under; ta süda on niisama "haavana verivalla" vabandust paludes, et ka tema mõõk käes vendade reas ei seisa, kui Marie Under on tuhat korda nähtud küünlaid ühel Tartu maantee vürtsikaupluse aknal tuhat esimest korda nähes, ehk küll vahepeal kõik oluline elus on vaheldunud ja hävinenud — kuid vahe nende vahel on siiski nii suur, kui võib olla keskpärase, heatahtliku luuletaja ja nägemusrikka, suure intuitsioonivõimega geeniuse vahel. Visnapuu laul harvasõnalistes salmides, mida alalõpmatud refräänid veelgi hõredamaks katkestavad, kõlab kui vaene unisoon tühjas kõrbes, hale ja iniseja, ja mis pahem: tihti niisama kalkuleeritud, mõistuslike retseptide järgi üles ehitatud kui näit. Grünthali kõige halvemad laulud. (lk 289)
  • Mõtlen: ta oli kui tuldpurskav mägi, kes kõigepealt enesest välja paiskas määratu kivimüraka, kujutu, ilutu, kuid imponeeriva omas barbaarses vägevuses, otsekui ürgilmade röögatuse — "Amores". Siis hakkas tulema siidipehmet laavat, tuli kena "Jumalaga, Ene!", nii armastusväärne, kuid ei midagi muud. Ja nüüd tuleb tuhka — "Talihari" — mis läbi sõrmede jookseb ja ununeb ja meelde jätab ainult segase ettekujutuse tundelisest, heatahtlikust noormehest, kes palub, et inimesi ei tapetaks, sest et ta muidu öösel magada ei saa... (lk 290)
    • Helmi Neggo, "Marie Underi uuestisünd". Postimees, 28. aprill 1920, rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne", koostanud Hando Runnel, Tartu: Ilmamaa 2013


  • Et juba algusest saadik valesti mõistmiste eest hoida, olen sunnitud tähendama, et Momendi autoritel futurismiga muud ühist ei ole, kui et nende väljaanded futuristide väljaannete kombel — neljakandilised on. (lk 251)
  • Momendi rühmast rääkides on põhjust lähemalt peatada ainult kahe autori, Visnapuu ja Rohti juures. [---]
Visnapuu esteetiline mäejutlus on elementarne ja üleüldine. Ta kuulutab esteetilise printsipi igamatust ja ilu kui ainust väärtust. Kuid ta teeb seda natukene igavalt ja loiult. Siin on veel kord dilettandiliselt esitatud estetismi põhjusmõtted, kuid sedavõrd uduselt ja konturideta, et meie sisuliselt midagi nende poolt ega vastu ei või öelda. (lk 251)
  • Isegi Eestis ei ole Momendi autorid kellegi novatorid. Nende shanri on ammu enne neid pääle kõikide teiste August Gailit oma romanis „Kui päike läheb looja" tarvitanud. Ja niisama vähe kui Gailit, suudab ka Momendi rühm Przybyszewskit ära seedida. See ei olegi kerge asi. Sest Przybyszewski eneselgi näib see üle jõu käivat — tema viimaste jõuetute tööde järele otsustades. (lk 252)
  • Kuid igatahes on Visnapuu toonis midagi sümpatilist, midagi karsket ja karget, isegi tema luuletustes, mis meelega blaseeritud ja leiged tahavad olla. Oleks põhjust soovida, et ta oma paremad omadused välja töötaks, kultiveeriks, — kuigi mitte Momendi vaimus. Ta ei ole ühtki hääd luuletust siiamaale valmis saanud, selle vastu aga küll mõne tõeliku usaldustäratava salmi või vähemalt rea, mis ometi kesk igapäevast lüürilist sõnaküllust, mille produtseerijad iial ei väsi, kauem meeles püsib. Kuid seegi on juba suur väärtus. (lk 254)
  • Kaua pärast eelmiste lehekülgede kirjutamist lugesin veel „momentistide" uuemaid väljaandeid: Richard Rohti Üksinduse meeleolud, Marie Heibergi Enne viimset päeva ja broschüri Roheline moment.
Viimase lahja vihu napp ilukirjanduslik osa meeldis mulle enam kui kõik selle rühma siiamaalsed kirjutused. Nii Henrik Visnapuu ja Alfred Variku salmid ning Richard Rohti skits Silhuettide tants. Neis vilksatas paiguti seda tulukest, mis eelmistes töödes asjata olime otsinud.
Kuid Rohti ja Heibergi uued raamatud täitsivad mind pettumusega. Ei midagi uut! Kõik vana, veel halvem kui vana! Palju paberit, ilusat paberit täis tühji sõnu. Palju halba maitset, piinlikku pretensioni ja kulturikehvust.
Ja lugedes neid paberist sõnu vaheldamisi sõja telegrammidega, mis raudset elu keelt kõnelevad, valdas sügav haleduse tunne: Kajab inimkonna ääretu kannatuskisa, — kui otstarbetud ja tühised näivad need blaseeritud ja poseerivad raamatud! Leegitseb maailma tulekahju, — keda võib soendada paberitule kahvatu lõke! (lk 256)
  • Friedebert Tuglas, "Üks moment paberist labürindis", Vaba Sõna, nr 7/8, 1914, lk 250–256

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel