Mine sisu juurde

Õudus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Õud)

Proosa

[muuda]
  • Ja seejärel, pöördudes teemade juurde, mis olid jätnud noore inimese teadvusesse palju sügavama jälje, jutustas neiu mehele lapsehoidjalt kuuldud üleloomulikke lugusid. Tema tõsimeelsus ja ilmselge usk kuuldud lugudesse kui tõelisusesse, ärgitasid üles isegi Aubrey uudishimu, ja ehkki tüdruk oli rääkinud palju kordi lugu elusast vampiirist, kes oli elanud aastaid oma sõprade ja lähedaste hulgas ning pikendanud igal aastal oma elu sellega, et võttis elu kaunilt neiult ja jõi tolle verd, tundis Aubrey ebameeldivat külmatunnet. Samal ajal üritas ta tüdrukut selliste rumalate ja jubedate fantaasiate uskumise pärast välja naerda. Aga Ianthe luges talle ette vanade meeste nimesid, kes olid lõpuks, peale seda kui paljud nende sugulased ja lapsed olid märgistatud põrgulise söögiisu verise märgiga, avastanud eneste seast selle olevuse. Ja kui tüdruk nägi, et teine teda ikkagi ei usu, palus ta meest, et see teda tõsiselt võtaks, sest oli täheldatud, et neile, kes söandasid selliste olevuste olemasolu kahtluse alla seada, näidati alati mingit tunnismärki, mis sundis neid kurbuse ja südamevaluga fakti siiski tõeks tunnistama. Ta kirjeldas mehele üksikasjalikult nende koletiste harilikku väljanägemist ja Aubrey taipas õudustundega, et kuuleb üsna täpset lord Ruthveni kirjeldust.
  • Tüdruk oli küsinud enda vanematelt vampiiride kohta ja nii ema kui isa olid talle mitmete inimeste juuresolekul kinnitanud, et need olevused tõepoolest eksisteerivad, kahvatudes ainuüksi selle sõna nimetamisel õudusest. Varsti pärast seda otsustas Aubrey suunduda ühele oma järjekordsele ekskursioonile, mis pidi tal mitu tundi aega võtma. Kui tema võõrustajad kuulsid selle koha nime, palusid kõik teda tõsiselt, et ta ööseks tagasi pöörduks, sest tee pidi teda vältimatult viima läbi metsa, kuhu ükski kreeklane peale päikeseloojangut ühegi hinna eest jalga ei tõstaks. Nad kirjeldasid seda kui kohta, kus vampiirid pidasid oma öiseid orgiaid ja sellele, kes söandas neile ette jääda, said osaks kõige jälgimad piinad, mida need olevused välja mõelda oskasid. Aubrey suhtus nendesse väidetesse kergelt ja proovis neid rääkijaid pilkealuseks teha, aga kui ta nägi, kuidas nad värisema hakkasid, kui tema üritas pilgata nii võimsaid põrgukoletisi, kelle nimegi mainimisel jäätus veri nende soontes, jäi noormees mõtlikult vait.
  • Noormees jäi taas pimedusse, kuid millist õudust ta tundis, kui tõrvikuvalgus taas temale langes ja sisse tassiti tema kauni armastatu elutu keha.


  • Suurte imede ja suure õuduse ees oleme abitud, h-moll missa ja suurte sõdade vastu on üksik inimene päris võimetu.
    • Peter Høeg, "Vaikne tüdruk". Tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn: Eesti Raamat 2008, lk 175



  • Sõiduhoog takerdus Doorniki tänavail, mis olid inimestest tulvil; nagu möödujate vastustest selgus, suundus kogu see rahvasumm turuplatsile, vaatama, kuidas puuakse Adriani-nimelist rätsepat, keda süüdistati kalvinismis. Rätsepa naine oli samuti surma mõistetud, aga kuna leiti olevat sündsusetu, et üks naisolevus oma lipendavate seelikutega publiku pea kohal maa ja taeva vahel kiigub, siis pidi ta vana tava kohaselt elusalt maha maetama. See julm ja totter teguviis täitis Zenoni õudusega, kuid ta peitis oma pahameele ükskõikse ilme taha, olles võtnud endale reegliks missaraamatu ja piibli vahelistesse tülidesse puutuvais küsimusis mitte iialgi oma arvamust avaldada. (lk 105)
  • "Tollal, kui teie mulle kirjatarkuse ja teaduste algmeid õpetasite, põletati Brugges, ei tea, kas asja eest või ülekohtuselt süüdi mõistetud mehike, ja üks meie toapoiss rääkis mulle tema hukkamisest," kostis vang vastuse asemel. "Et vaatemäng huvitavam oleks, seoti hukatav tulba külge pika ketiga, nii et ta võis ringi joosta, ise üleni leekides, kuni ta näoli maha, täpsemini öeldes hõõguvatele sütele prantsatas. Ma olen sageli mõelnud, et see õudus kõlbab hästi niisuguse olukorra allegooriaks, kus inimesele on jäetud peaaegu täielik vabadus." (lk 232)


  • Kõige hirmsamat asja, mis minu elus aset leidis, ei saa õieti hirmsaks nimetadagi. See juhtus päise päeva ajal, ümberringi kahutas puuokstel merevaiguna küütlev härmatis, inimeste näod olid naerul, ja polnud seal mingeid haisid ega rotte... Ent veel praegugi – ja ega ma ole ju mingi lootusetu argpüks – jookseb mul judin üle selja, kui seda lugu meelde tuletan. Hakkab nagu kõhe – ja samas tuleb naer peale.
  • Tüdrukud aga tõmbasid kõigi piiramisseisukorra reeglite kohaselt ringi koomale, jäid vait ja jälgisid mind. Sinised ja hallid silmad, sõstrasilmad, vahedad ja pilklikud silmad otsekui püüaksid tungida minu kaheksa-aastase hinge põhjani... Need pilgud torgivad, salvavad, sulavad kokku üheks kiirgavaks silmaks. Nemad, tüdrukud on ju oi kui vaprad, kui nende vastas seisab üksainus poiss!
Ja tulevadki aina lähemale ja lähemale... Unes ilmuv tiiger või hai meres või rott keldris on selle kõrval tühiasi...
Tuhanded huuled avanevad ja sosisklevad: hu-huu... Keeled sirutuvad nõeltena suust välja. Üks tüdruk turtsatas äkki, teine purskas kõvasti naerma, kolmas tagus endale kätega vastu põlvi, ja juba kihistasid ja itsitasid kõik kooris... Sädistasid nagu hakikari puude otsas. Ja mina seisin naervate tüdrukute keskel nagu märter tuleriidal.
Nad tõmbasid ringi koomale. Veelgi enam koomale... Kui satud metslaste kätte vangi, teevad nad täpselt samuti: enne vangi vardasse ajamist antakse ta naiste kätte piinata... Issand, kui õudne see oli! Ehk hakkavad nad mind käest kätte pilduma? Või vaevama kõditamisega, nagu pidavat tegema näkineiud? Igaüks omaette pole ju midagi, aga kui neid on tuhandeid – tuhanded näljased hiired olevat piiskop Huttoni kinni pistnud!
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Õudus&oldid=124107"