Vampiir

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Edvard Munch, "Vampiir" (1895)
Aleksander Promet, "Vampiir" (1922)

Proosa[muuda]

  • [Poiss:] "Kas te tahtsite Freniere'i kaitsta, kuna tundsite juba ammu midagi Babette'i vastu?"
"Sa mõtled selle all armastust," ütles vampiir. "Miks sa kardad seda välja öelda?"
"Sest te rääkisite kõrvaltvaatamisest," vastas poiss.
"Kas sa arvad, et inglid on kõrvaltvaatajad?" küsis vampiir.
Poiss mõtles hetke. "Jaa," kostis ta siis.
"Aga kas inglid pole võimelised armastama?" küsis vampiir. "Kas inglid ei vaata siis Jumala poole, pilk täis armastust?"
Poiss mõtles hetke. "Armastust või imetlust," ütles ta.
"Mis vahet seal on?" küsis vampiir mõtlikult. "Mis vahet seal on?" See ei olnud poisile esitatud mõistatus. Vampiir küsis seda endalt. "Inglid tunnevad armastust ja uhkust... uhkust selle üle, et nad pole pattu langenud... ja viha. Need võimsad tunded on omased kõrvaltvaatajatele, kelle jaoks tunne ja tahe on üks ja seesama," ütles ta viimaks. (lk 45-46)
  • [Armand:] Mis sa arvad, kui paljud vampiirid peavad surematusele vastu? Esiteks on neil surematusest äärmiselt vale ettekujutus. Sest surematuks saades tahavad nad, et kõik väline nende elus jääks selliseks, nagu see on, ega rikneks ajahamba all: sama usaldusväärse tegumoega tõllad, sama lõikega rõivad nagu nende hiilgeajal, inimesed, kes rõivastuvad ja räägivad just nii, nagu nemad on harjunud mõistma ja hindama. Kuid tegelikult muutub kõik peale vampiiri enese, kõigele peale vampiiri enese saab osaks pidev roiskumine ja moondumine. Varsti muutub see surematus paindumatu mõistusega ja tihti isegi paindliku mõistusega vampiirile karistuseks pattude eest lootusetult arusaamatute ning väärtuseta kujude ja vormide hullumajas. Ühel õhtul tõuseb vampiir üles ja taipab seda, mida ta on võib-olla juba aastakümneid peljanud - et ta lihtsalt ei taha enam mingi hinna eest edasi elada. Et mis iganes olelusstiil või -mood või -vorm oli surematuse tema jaoks kütkestavaks muutnud - nüüd oli see maa pealt pühitud. Ja mitte miski peale tapmise ei tõota meeleheitest vabanemist. Ja see vampiir läheb välja surema. Keegi ei leia tema jäänuseid. Keegi ei tea, kuhu ta on läinud. (lk 209-210)
  • "Ma pean selle ajastuga ühendusse astuma," ütles ta mulle rahulikult. "Ja ma saan seda teha sinu kaudu... mitte õppides sinu käest asju, mida ma võin ühe hetkega kunstigaleriis näha või tunni ajaga mõnest paksust raamatust lugeda... sa oled selle ajastu vaim, sa oled selle ajastu süda," jäi ta enesele kindlaks.
"Ei, ei." Vehkisin kätega. Tundsin, et võin kohe mõrult, hüsteeriliselt naerma hakata. "Kas sa siis ei mõista? Ma pole ühegi ajastu vaim. Ma olen kõigega vastuolus ja olen seda alati olnud! Ma pole kunagi kuulunud kuhugi ega kellegi juurde!" See oli liiga valus, liiga tõsi.
Kuid tema nägu lõi ainult vastupandamatus naeratuses särama. Näis, et ta ei suuda naeru pidada, ning siis hakkasid ta õlad sellestsamast naerust vappuma. "Aga, Louis," ütles ta tasa. "See ongi sinu ajastu vaim. Kas sa siis ei saa sellest aru? Kõik teised tunnevad sama mis sina. Sinu pattulangemine ja usukaotus on olnud kogu sajandi langus." (lk 212)
  • Anne Rice, "Intervjuu vampiiriga". Tõlkinud Triin Tael, 2008


  • Ja Igorile suguvõsale meeldis vampiiride juures töötada. Vampiirid magasid korrapäraselt, olid teenijate vastu tavaliselt viisakad ja - oluline pluss - ei nõudnud palju tööd voodite ülestegemise ja toiduvalmistamise osas, ning reeglina oli neil olemas jahe, ruumikas kelder, kus Igorid võisid oma tõelisele kutsumusele anduda. See kaalus kuhjaga üles need juhtumid, kus vampiiride tuhka kokku pühkida tuli. (lk 46)
  • "Juba üks hammustus on liiast?" kordas Vimes. Ta tundis selle moonutatud mantra ära. "Kas te olete... karsklane?"
"Nüüd juba peaaegu neli aastat."
"Verd üldse ei joo?"
"lkka. Loomade ferd. See on nende fastu palju leebem, kui neid tappa, fõi mis teie arvate? Loomulikult teeb hammustus nad faguraks, aga ausalt öeldes pole niikuinii tõenäoline, et mõni lehm Aasta Helgeima Pea auhinna fõidaks. Seni ei ole ma sisse fajunud, härra Fimes."
"Tagasi vajunud. Meie ütleme "tagasi vajunud"," lausus Vimes nõrgalt. "Ja... kas see asendab inimverd?"
"Nagu limonaad asendab fiskit. Uskuge mind. Kuid intelligentne mõistus fõib leida... aseaine." (lk 241)
  • Kõigepealt tulid päkapikud, mõtles William tagasi oma laua juurde minnes. Neid mõnitati nende töökuse ja kasvu pärast, aga nad rügasid usinalt edasi, pilk maas, ning jõudsid õitsvale järjele. Siis tulid trollid, ja nemad said juba natuke paremini hakkama, sest keegi ei kipu eriti pilduma kive seitsme jala kõrguste olendite pihta, kes võivad terveid kivirahne vastu visata. Siis tulid zombid kirstust välja. Paar libahunti roomas ukse alt sisse. Pöialpoisid olid alguses tekkinud raskustest hoolimata kiiresti integreerunud, sest nad olid visad ja neid pahandada oli veel ohtlikum kui trolle - troll vähemalt ei saa sul püksisäärest üles joosla. Neid liike ei olnudki enam palju, kes välja jäid.
Vampiirid ei löönud aga kuidagi läbi. Nad ei olnud seltsivad - isegi omasuguste keskel -, nad ei mõelnud ühtse liigina, nad olid ebameeldivalt iseäralikud ja, üks mis kindel, neil ei olnud oma toidupoode.
Nüüd siis oli mõnele arukamale neist koitma hakanud, et rahvas lepiks vampiiridega ainult siis, kui nad lakkavad olemast vampiirid. See oli ühiskonda vastu võtmise eest kõrge hind, aga võib-olla mitte nii kõrge kui see, mille juurde käib pea mahalöömine ja tuha jõkkepuistamine. (lk 103)
  • "Juustu!" ägas ta. "Palun thooge mulle juustu! Või suur öun! Midagi, mida hammustada! Paaalun!"
"Siin keldris ei ole midagi sellist..."
"Hoidke minust eemale! Ja ärge hingake niimoodi!" halas Otto.
"Mismoodi?"
"Et rind niimoodi paisub ja töuseb ja fajub! Ma olen ju fampiir! Minestav noor neiu, palun saage aru, hingamine, rinna foogamine... zee kutsub minu zeest esile midagi kohutavat..." Ta ajas end jõnksatusega püsti ja haaras kuuereväärilt musta paela. "Aga ma olen thugev!" karjus ta. "Ma ei fea kõiki alt!"
Ta oli jäigalt valveseisangus, kuid tema piirjooned olid pisut hägused, sest vabin raputas teda pealaest jalatallani, ja ta hakkas väriseva häälega laulma: "Thäita meil ülezanne, thulge faid, faid, faid, ootab thassike teed ja üks sai, sai, sai..." (lk 169)
  • Terry Pratchett, "Tõde", tlk Allan Eichenbaum, 2007


  • Vampiir oli näljane. Olin varemgi kuulnud, et jaapanlaste leiutatud kunstveri kõlbas küll hädapäraseks toiduaineks, kuid ei kustutanud nende nälga, mistõttu esines aeg-ajalt "kahetsusväärseid vahejuhtumeid". (See on vampiiripärane ümberütlemine inimolendi verest tühjakslaskmise kohta.) Seal ta siis oli, Denise Rattray, silitades oma kõri, pöörates pead siia- ja sinnapoole... kus on alles lipakas. (lk 10)
  • Kuna vampiiriverel usutakse olevat haigus vaevusi ajutiselt leevendavat ja seksuaalenergiat tõstvat toimet, umbes nagu prednisoonil ja Viagral ühtekokku, siis on mustal turul suur nõudlus ehtsa, lahjendamata vampiirivere järele. [---] See oli juba kaks aastat olnud kuumim moeravim. Asjaolu, et mõni ostja pärast vampiirivere joomist hulluks läks, ei vähendanud teiste tungi selle järele kuigivõrd. Kuivakslastud vampiir ei pidanud reeglina enam kuigi kaua vastu. Kuivakslaskjad jätsid vampiirid kinniseotuna surema või viskasid lihtsalt kusagile vedelema. Kui päike seejärel tõusis, oligi lool sellega lõpp.
Teinekord võis lugeda ka juhtumitest, kus osad olid vahetunud ning vampiiril oli õnnestunud vabaks saada. Siis lõppes asi surnud kuivakslaskjatega. (lk 11-12)
  • Charlaine Harris, "Surnud, kuni jõuab öö", tlk Annemari Oherd, Tallinn: Kirjastuskeskus, 2010.
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel