Hiir
Mine navigeerimisribale
Mine otsikasti
Hiir (Mus) on näriliste seltsi hiirlaste sugukonda kuuluv loomade perekond.
Proosa[muuda]
- Täna jooksis Brunkebergstorgil autode vahel väga rahulikus taktis hiir. Inimeste ükskõiksus teineteise vastu suurlinnades on tõepoolest kummaline. Teine inimene on palju olematum kui tänav või poeaken. Mina näiteks ei mäleta bussitäiest inimestest kedagi, aga mäletan hästi hiirt, kes keset platsi rahulikus taktis sörkis. Näen veel mälus hiire erinevaid liigutusi ja õõtsuvat keskkeha.
- Millest see lähedus hiire ja puuga, kuu ja tänavaga, kuid kaugus inimestest. Millest, millest? Püüan selles selgusele jõuda. Hiir ja puu, kuu ja lumi ei kuulu ühegi rahva hulka. Nad ei näe minus võõrast. Nad ei võõrasta mind. Nad ei tõrju mind. Mina ei karda neid. Minus ärkab nende suhtes omane, soe tunne. Ma mäletan hiiri Rutjast, hiiri Tartu suures vanas kinos, hiiri, keda Linda Kruus nii kartis, et nuttis öösel.
- Aino Suits, "Päevaraamat 1901-1964". Tõlkinud Piret Saluri, teksti ette valmistanud ja vahetekstid kirjutanud Rutt Hinrikus; kommenteerinud Rutt Hinrikus, Sirje Olesk ja Piret Saluri. Tallinn: Varrak, 2014; 27. novembril 1947
- "Need väikesed vastikud närilised," ütles Jack, võttis peekonitüki mu talla küljest ja seadis lõksu uuesti üles. Hickey oli rääkinud, et see pood on hiiri täis. Ta ütles, et need tunglevad öösiti ümber suhkrukoti; me olime ka sealt jahu ostnud ning selle seest kaks surnud hiirt leidnud. Pärast seda ostsime jahu samal tänaval natuke eemal asuvast protestantide kauplusest. Ema ütles, et protestandid on puhtamad ja ausamad.
- Edna O'Brien, "Maatüdrukud". Tõlkinud Sirje Leol. Tallinn: Eesti Raamat, 2002, lk 24
- Talvel elasid maja keldris hiired ja suvel elasid korstnas varesed.
- Ülejäänud osa aastast oli maja täis suuri inimesi, lapsi ja vöödilisi kassipoegi.
- Ole Lund Kirkegaard, "On üks ninasarvik Otto", tlk Arvo Alas, 1982
- "Ma tunnen, et mulle kasvavad tiivad!" ütles hiir. No ja mis siis, kodanik nahkhiir?
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 48/1977, lk 7
- "Noh?" küsis kontrollpunkti ülem. "Kas leidsid midagi?“
- Läbiotsija irvitas.
- "Esiteks on masin kuld- ja hõberahasid täis," ütles ta. "Täitsa kahtlane värk."
- "Rahade kohta meil juhtnöörid puuduvad," ühmas ülem. "Ja teiseks?"
- "Teiseks leidsin ma selle siin."
- Ta astus paar sammu edasi ja pani lauale Kingpoole mänguhiire.
- "Suurepärane," nohises ülem rahulolevalt. "Lõpuks ometi oleme ka ühe roti liiklusvahendist kätte saanud."
- "Aga kuulge!" hüüatas Sammalhabe jahmunult. "See pole ju mingi rott, vaid täiesti harilik mänguasi! Vaadake ometi lähemalt - tal on isegi rattad all!"
- "Mulle kõlbavad ka ratastega rotid väga hästi," jätkas ülem nohisemist. "Eeskirjades pole kusagil öeldud, et rotil ei tohi rattaid all olla."
- Muhv oli jäänud ülemale pikalt otsa vaatama ning ta pilk oli täis sügavat põlgust.
- "Milline väiklus!" ütles ta nüüd. "Kui te aga kord juba selline tähenärija olete, siis võtke teatavaks, et see pole üldse mitte rott. See on väike süütu hiireke!"
- "Mh," kortsutas ülem kulmu. "Või süütu! Aga äkki on ta üleskeeratav? Kust mina pean teadma?"
- "Õige!" kinnitas läbiotsija.
- "Oh taevas," püüdis Sammalhabe ennast kõigest väest rahulikuks sundida. "Iga lapski saab aru, et see asjake pole üleskeeratav, vaid hoopis järelveetav. Ja mis tähtsustki sellel lõppude lõpuks on!"
- Ülem naeratas võidukalt.
- "No näete nüüd! Ise tunnistate ka, et sellel pole mingit tähtsust. Nii et..."
- Ta vaikis tähendusrikkalt, võttis mänguhiire kätte ja hakkas seda võrdlema plakatil kujutatud rotiga. Veidi aja pärast langetas ta otsuse:
- "Kui see on hiir, nagu te väidate, siis on see igatahes äärmiselt rotipärane hiir. Ja kõik rotipärane, nagu eeskirjades öeldud, tuleb liiklusvahenditest eemaldada." (lk 167-168)
- Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984
- [Hans:] "Mul on täna hea päev olnud. Kuula! Eks parun kutsus hommikul minu ja aidamehe enda juurde ning küsis, et miks aidas nii vähe vilja on. No eks seal ole vähe muidugi, jumal, ma olen ise näinud, kuidas vahel oma kümme kratti korraga ametis on, ime, et päris lagedaks pole tehtud seda vaest aita. Oskar siis seletas härrale, et need on hiired, erilised suured Eestimaa hiired, keda on sel sügisel kole palju ja kes on hirmus näljased. Tulevad põldudelt majadesse ja söövad mis jaksavad. Parun oli pahane ja küsis, et kas siis hiirte vastu mingit rohtu ei leia. Ja vat siis mul turgatas ja ma ütlesin, et miks ei, andku härra mulle ainult natuke raha ja ma ostan talle kassi! Aida-Oskar läks näost valgeks, nii kahju oli tal, et tema selle mõtte peale ei tulnud, muidu on ta ju küll esimene mees varastama ja härrat petma. Aga parunil oli hea meel, andis mulle mitu hõberaha ja käskis kassi veel täna õhtu! aita toimetada. Näh, nüüd viingi ühte. Härra saab rõõmustama!"
- "Kust sa selle kassi siis võtsid?" päris rehepapp.
- "Eks Nõia-Ella juurest püüdsin! Seal ju hulgub teisi karjakaupa," seletas Hans. "Täna oli tõesti hea päev - peotäis hõbedat mitte millegi eest! Aida-Oskar oli nii vihane, et läks joonelt kõrtsi." (
- Andrus Kivirähk, "Rehepapp ehk November", 2000, lk 7
- Asja, mida oskad teha hiirega, oskad teha ka inimesega.
- Alar Karis, intervjuu: Joosep Tiks, "Presidendikandidaat Karise anomaalia: mõjukas tartlane, kes ei kuulu Reformierakonda", Eesti Ekspress, 25.08.2021
Luule[muuda]
nüüd kasvavad mu õue varjuvõrad
ma olen tusameeles kaua paikne
ei liigu ruudulise laua tagant
ja kuulan tapetisse hiir sööb auke
- Viiu Härm, "*veel jäävad suule leemendama sõnad...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 15
Vanasõnad[muuda]
- Ega hiir viljasalve sure.
- Ega magajale kassile hiir suhu jookse.
- Kass sööb kaua hoituse, hiir sööb pikalt peetuse.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
