Hiir
Mine navigeerimisribale
Mine otsikasti
Hiir (Mus) on näriliste seltsi hiirlaste sugukonda kuuluv loomade perekond.
Proosa[muuda]
- Täna jooksis Brunkebergstorgil autode vahel väga rahulikus taktis hiir. Inimeste ükskõiksus teineteise vastu suurlinnades on tõepoolest kummaline. Teine inimene on palju olematum kui tänav või poeaken. Mina näiteks ei mäleta bussitäiest inimestest kedagi, aga mäletan hästi hiirt, kes keset platsi rahulikus taktis sörkis. Näen veel mälus hiire erinevaid liigutusi ja õõtsuvat keskkeha.
- Millest see lähedus hiire ja puuga, kuu ja tänavaga, kuid kaugus inimestest. Millest, millest? Püüan selles selgusele jõuda. Hiir ja puu, kuu ja lumi ei kuulu ühegi rahva hulka. Nad ei näe minus võõrast. Nad ei võõrasta mind. Nad ei tõrju mind. Mina ei karda neid. Minus ärkab nende suhtes omane, soe tunne. Ma mäletan hiiri Rutjast, hiiri Tartu suures vanas kinos, hiiri, keda Linda Kruus nii kartis, et nuttis öösel.
- Aino Suits, "Päevaraamat 1901-1964". Tõlkinud Piret Saluri, teksti ette valmistanud ja vahetekstid kirjutanud Rutt Hinrikus; kommenteerinud Rutt Hinrikus, Sirje Olesk ja Piret Saluri. Tallinn: Varrak, 2014; 27. novembril 1947
- "Need väikesed vastikud närilised," ütles Jack, võttis peekonitüki mu talla küljest ja seadis lõksu uuesti üles. Hickey oli rääkinud, et see pood on hiiri täis. Ta ütles, et need tunglevad öösiti ümber suhkrukoti; me olime ka sealt jahu ostnud ning selle seest kaks surnud hiirt leidnud. Pärast seda ostsime jahu samal tänaval natuke eemal asuvast protestantide kauplusest. Ema ütles, et protestandid on puhtamad ja ausamad.
- Edna O'Brien, "Maatüdrukud". Tõlkinud Sirje Leol. Tallinn: Eesti Raamat, 2002, lk 24
- Talvel elasid maja keldris hiired ja suvel elasid korstnas varesed.
- Ülejäänud osa aastast oli maja täis suuri inimesi, lapsi ja vöödilisi kassipoegi.
- Ole Lund Kirkegaard, "On üks ninasarvik Otto", tlk Arvo Alas, 1982
- "Ma tunnen, et mulle kasvavad tiivad!" ütles hiir. No ja mis siis, kodanik nahkhiir?
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. Loomingu Raamatukogu 48/1977
Luule[muuda]
nüüd kasvavad mu õue varjuvõrad
ma olen tusameeles kaua paikne
ei liigu ruudulise laua tagant
ja kuulan tapetisse hiir sööb auke
- Viiu Härm, "*veel jäävad suule leemendama sõnad...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 15
Vanasõnad[muuda]
- Ega hiir viljasalve sure.
- Ega magajale kassile hiir suhu jookse.
- Kass sööb kaua hoituse, hiir sööb pikalt peetuse.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
