Öö

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Aert van der Neer. Hollandi kanalimaastik kuuvalgel (17. saj)
Carl Blechen, Talvemaastik kuuvalgel (1836)
Johan Christian Dahl, Dresden öösel (1845)
Vincent van Gogh, Tähine öö (1889)
Petrus van Schendel, "Ööturg Rotterdamis" (1870)
Frits Thaulow, "Öö" (1880ndad)
Paul Klee, "Walpurgi öö" (1935)


Öö on ajavahemik, mille jooksul taevakeha (planeet või tema kaaslane) pinna punkti jaoks on valguse peamine allikas (päike) horisondist allpool.

Rahvalaul[muuda]

KUS ME LÄHME VASTA ÖÖDA,
pillume vasta pimedat?
Öö on pikka ja pimeda,
taevas laia ja lageda,
meri musta meeletuma.
Meie teeme tee iluda,
tee iluda, maa mõnuda,
et see tee ei teotaks meida,
väli laia laidaks meida.

Kus me lähme kolmekesti,
üle välja viiekesti?
Läheme Loojale loole,
Maarijale heinamaale,
Looja loogu võttemaie,
Maari heina niitemaie.
Mis meil sealta annetakse?
Kuus kullast vöökesta,
sada saksa naastukesta.
Kus mina viskan vöökesta,
saadan saksa naastukesta?
Vä(h)imehe värava peale,
küdimehe kübara peale,
äia sängi ääre peale,
ämma padjapööri peale.

Proosa[muuda]

  • Maailmas on viis miljardit puud, ma vaatasin raamatust järele. Iga puu all on vari, eks ju? Niisiis, millest tuleb öö? Ma ütlen sulle: nendest varjudest, mis viie miljardi puu alt välja ronivad! Sa mõtle ainult! Varjud jooksevad õhus ringi, võiks öelda, et ajavad vee sogaseks. Kui me ainult oskaksime välja mõelda, kuidas saaks teha nii, et need viis miljardit varju ei pääseks puude alt välja, siis me võiksime pool ööd üleval istuda, Doug, sest ööd ei oleks! (lk 22)


  • Keegi ei teadnud, kuidas veetis Katarina karnevaliöö, kellelgi polnud ka selle vastu suuremat huvi. Igaüks oli huvitatud sellest, kuidas möödus see öö väljas — tänavail, platsidel ja lõbustuskohtades, ja see huvi oli omajagu segatud hirmuga. Oli teada, kui kergesti võis rõõmupidu muutuda vihapiduks ja veiniojad asenduda vereojadega.


  • Aga hertsog ise tantsib rüütlisaalis, ta ei saa magada. Juuniöö on liiga valge ega anna und sellele, kes kavatseb kuritegu.


  • Räägitakse, et indiaanlased pingutavad, et päike püsiks taevas. Kui nad päikeserituaalid jätaks, algaks igavene öö. Kui me ei pane kohvimasinat või pliiti tööle, ei saaks kohvi ja pliit oleks külm ja algaks igavene öö.


  • Pilkane-must mooniõis avab oma lehed. Ja suleb. Isemeelsemad värvidki lahustab öö. (lk 55)
  • On öö ja on Kuu. Öövarjus, kuu paistel näen mõnda selgemini kui päeval. Päikesevalgus on selleks liiga are. See tungib põhjani sealgi, kus põhja pole. See, mida mina näha püüdlen, näib tundvat inimvaimu nõrkust - otsida pinnalt või põhjast. Ja hõljub püüdmatult vahepeal. Kuupaiste piiril. (lk 56)



  • Spänga raudteejaama raadiomast 1995. aasta kevadtalvel. Ta ronib jäise tuule käes masti otsa ja tema ees laiub inimtühi tardunud talvemaastik. Tema keha on vana ja habras, ent sisimas on ta noor ja väge täis. Ta hoiab pilgu kätel, et pea ei hakkaks ringi käima, ning öö tema ümber on selge, tähed kui nõelatorke suurused augud, millest tungib läbi ühe teise maailma valgus. Tugev helendus musta taeva taga on nagu lubadus millestki muust, selle sära valgustab ja valvab teda märja ja külma pimeduse asemel, mis on teda alati endasse mähkinud: hall päike, hall krobeline päikesepaiste. Silmapiiril on esimene nõrk võbelev valgus, kitsas roosa-kuldne atmosfääririba. (lk 7)
  • Siin mahajäetud haigla läheduses on Jim ja öö, siin on midagi mõistetamatut, millega olen alati püüdnud distantsi hoida, sundus ja suur armastus. (lk 18)
  • Vahetult enne uinumist tunnen kärsahaisu. Otsin korteri läbi, tuhatoosid, gaasipliit, vanad ärapõlenud küünlad, aga midagi ei põle. Ma olen õppinud kärsahaisust hoolimata uinuma. Teadvuse piiril liuglevad violetsed suitsujoad ja öösel tuleb hirm, see on kui külm mähis mu rinnal, see voolab jaheda vedelikuna mööda mu selgroogu ja veresooni nagu lumi või süsihape. Öösel ärkan uuesti ja kujutan ette, et maakera põrkab kohe tähega kokku, ärkan kukkumistunde peale, kardan, et maja kukub ümber, et kõik on kadunud, kui ärkan. Ma kardan sõda, mis visalt üle maakera liigub. See on minu ja Jimi pikk öö, mis avaneb mu all nagu must taevas. Lähen Marioni tuppa ja vaatan teda, kui ta seal voodis lamab, käed laiali, nagu väike rist, juuksed higist tumedad. Soovin, et suudaksin teda kaitsta öö eest, oma näo ja pilgu eest, soovin, et oleksin saanud teda edasi enda sees kanda. (lk 21)


  • Kas te tunnete Ukraina ööd? Ei, te ei tunne Ukraina ööd. Vaadake teda: keset taevast kiikab kuu. Mõõtmatu taevavõlv on avardunud, tõusnud veelgi mõõtmatumaks, ta lõõmab ja lõõtsub. Kogu maa on täis hõbejast valgust, ja imeline õhk on nii kargelt lämbe, nii sulnis ning täis hurmavaid aroome. Jumalik öö! Nõiduslik öö! Tardunult, pingsalt seisab pilkane mets ning heidab oma hiigelvarju. Tiigid on vaiki ja vagusi. Nende külma mustavat vett ahistab aedade sünkrohekas müür. Toomingate ja murelite puutumata padrikud on ajanud oma juured arglikult otse allikakülma ning kahistavad haruharva, otsekui kurjalt ja pahaselt oma lehti, kui tore tuulepea — öine tuul — neile nobedalt ligi hiilib ja neid suudleb. Kogu maastik magab. Aga üleval kõik hingab, kõik on imeväärne, kõik on pidulik. Süda on aga nii avali ja nii õnnis, ning hingepõhjast kerkib üha uusi hõbedasi nägemusi. Jumalik öö! Nõiduslik öö! Ja järsku ärkavad kõik ellu: metsad, tiigid ja stepid. Kaigub ukraina ööbiku suursugune triller, ja näib, nagu oleks kuugi taevas teda kuulama jäänud... Kõrgendikul tukub otsekui võlutud küla. Veel valgemini, veel uhkemini kiiskavad kuuvalgel majade kogud, veel kirkamalt irduvad pimedast ööst nende madalad seinad. Laulud on lakanud. Kõik on vait. Jumalakartlikud inimesed juba magavad. Mõnes harvas ahtas aknas põleb veel tuli. Ainult mõne üksiku maja läve ees lõpetab mõni hilja peale jäänud pere oma söömaaega. (lk 45-46)
  • Teinud neiu üle ristimärgi, pani ta akna kinni ja kõndis tasahilju eemale. Ja mõne minuti pärast oli kogu küla juba uinunud. Ainult kuu ujus niisama säravalt ja lummavalt piiritus avarusküllases Ukraina taevas. Niisama ülev oli laotuse hingus, ja öö, jumalik öö hääbus suursuguselt. Niisama kaunis oli maa imepärane hõbedane hiilgus, kuid sellest ei joobunud enam keegi, kõik olid vajunud unne. Haruharva katkestas koerte haukumine hetkeks vaikuse ning purjus Kalenik kolas veel kaua piki uinunud tänavaid ja otsis oma maja. (lk 62)
  • Nikolai Gogol, "Maiöö ehk uppunu", rmt: "Õhtud külas Dikanka lähistel", tlk Toomas Kall, 1992


  • See, mida meie nimetame ööks, on aeg, mil seisame silmitsi kosmose salapäraste sügavustega, kus asuvad teised päikesesüsteemid ja võib-olla teiste planeetide asukad. Ärge mõelge ööst kui päeva puudumisest; mõelge sellest kui omalaadsest vabadusest. Päikesele selga pöörates näeme kaugete galaktikate koitu. Me pole enam pimedad täheküllasele universumile, kus elame. Seda ääretut musta laama, mis näib igavesti tähtede vahel püsivat ja ulatuvat ajas tagasi koguni Suure Pauguni, nimetame me lõpmatuseks, prantsuse keeles infini, mis tähendab lõpetamatut või poolikut. Öö on varjumaailm. Ainsad varjud, mida me öösel näeme, heidab kuuvalgus või kunstlik valgus, kuid öö ise on vari. (lk 280)

Film[muuda]

  • [Morse:] Karjäär ei kaitse sind öösel, kui hundid su ümber piiravad.
  • Career won't hold you three in the morning when the wolves come circling.

Luule[muuda]

Augustiöö kui põhjatu kuristik
rukkipõllu ja pihlaka kohale
langetab udulina.
Põhjanael kauguses sirab
ja kirglik on sirtsude serenaad.
...
Põhjanael sirab ja särab.
Ning öö on kui ploomimoos.
Jõel nii soliidne ja suur
kui Lenini preemia laureaat
mõnuleb kuu.

  • Helgi Muller, "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 13-14


Kes oskaks maalida päeva algust?
Vanamees öö istub veel kustuva tuleaseme juures
ja segab mõtlikult tähtede luitunud süsi.

  • Helgi Muller, "Kes oskaks maalida...", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 16


Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:
mu süda õhetab kui hõõguv ääs
ah, sirelite õitseaeg on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!


Kui kuusirp heidab sädelust öö-uttu,
kus läbipaistvalt kumab põld ning paim,
maailmast võlutust täis muinasjuttu
ja rajatust mu hinges süttib aim.


Veel viimseid lumelaike paistab luhast
öösompude kord-korralt hajudes,
kuid puhkeb sirel, soojust tajudes
ja tärkab piibeleht kui tõustes tuhast.

  • Konstantin Balmont, "Elu sünnitades" (tlk Kalju Kangur, kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 54)


Nii õitseb lill ja puu ja kannab vilja
ning igavesti kestab loomistöö.
Nii laulab üksik ööbik õhtul hilja
Janiculumil läbi kogu öö.


mu lemmikaastaaeg on öö mu lemmiklill on lill
ma istun kinos üleöö sääl linastub Bourville


"Öö, ütle, kas nägid mu südant,
ehk sinagi sõnumi said, -
öö, ütle, kas nägid mu südant?" -
Öö kandis ahelaid.

Öö seisis ja vaatas mu silmi -
ööd hoidsivad tunnetest keed -
öö seisis ja vaatas mu silmi,
ma läksin oma teed.
...
Ma läksin ja vaatasin silmi
siis iseenesele -
ja leidisin, et jäljed kõik viisid
mu oma hingesse.


Nii pehme on valge öö hämaram tund.
Nii pehme ja sügav ta meel -
üks ööbik on siin ja teine on sääl,
ja kolmas on enese südame hääl, -
kel sõnu siin leiaks veel keel.
...
Käi tasa ja laula ja unusta kõik;
las magada udu ja ilm –
üks ööbik on siin ja teine on sääl
ja kolmas on enese südame hääl –
las särada õnnelik silm.


"Cassilda laul"[muuda]

Näen musti tähti veidras öös,
ja veidrad kuud on taevavöös,
kuid veidram veel on kadunud
         Carcosa

  • Robert W. Chambers, "Cassilda laul", tlk Mario Kivistik, kogumikus "Kuningas kollases rüüs", 2001, lk 5. Tekstisisene viide näidendile: ""Kuningas Kollases Rüüs", 1. vaatus, 2. stseen"

Draama[muuda]

  • [Polonius:] Arutada,
    mu kõrge kuningas ja auväärt emand,
    mis olgu majesteet ja mis on kohus,
    miks päev on päev, öö - öö, ning aeg on aeg,
    on päeva, ööd ning aega raisata.

Vanasõnad[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel