Koer

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Anna af Forselles-Schybergson, "Koer" (1899)
Krahv Esterházy jahikoer (Ferdinand Georg Waldmüller, 1823)
Elisabeth Modell, "Paruness Trent-Turcati koeraga" (1856)
Niels Pedersen Mols, "Koer rannas" (1887)
Hermine Biedermann-Arendts, "Kaks taksi kondiga"
Clara von Wille, "Konn" (1881)
Otto Bache, "Taksikutsikad" (1866)
Sigrid Granfelt, "Magav koer" (1894)
Lilian Cheviot, "In the slips for the Waterloo Cup" (1914)
Marie Yvonne Laur, "Koerad ja kassid"
Maud Earl, tšau-tšaud. Illustratsioon raamatule The new book of the dog (1911)
Sophie Pir, "Prints ja kerjus"

Koer ehk kodukoer, lõunapoolses keelepruugis peni või pini on hundi alamliik (Canis lupus familiaris) või koera perekonna liik (Canis familiaris), mille inimesed on kodustanud.

Piibel[muuda]

Proosa[muuda]


  • "Vahi kultuurilise inimese silmaga, prill ees, ja ei näe õieti, kas koer või hunt, aga koer tunneb koera kohe. Olime kord hundijahil, mitte siin, sest siin pole midagi…"
"Jumala eest, mitte midagi," kiitis Voitinski kaasa ja matsutas suud, nagu katsudes, kas tõesti ei ole midagi.
"No siis — ajasime, ajasime, ajasime — seal ta ongi, tuleb otse minu pihta. Esiti lõi silmis nagu virvendama, sest ikkagi hunt, mõistate, aga siis surusin püssi palge ja, niipea kui võserikus välgatas — põmm! Pihta! Maas! Jooksen juurde ja kas võite arvata, mis oli?"
"Jänes," naeris Voitinski.
"Ei, vaid koer, oma koer. Tähendab, ei suutnud koera hundist eraldada, niisugune on kultuurilise inimese silm. Aga mis te arvate, kui koer oleks minu asemel seal seisnud, püss käes, ja kui mina oleksin võserikus roomanud, kas ta oleks tundnud, et see olen mina, mitte hunt. Või oleks ta ka minu maha põmmutanud, nagu mina koera?"
"Jumala eest, ei oleks," arvas Voitinski.
"Koer oleks mu kas või versta maa tagant tundnud."
"Jumala eest, versta maa tagant!" kinnitas Voitinski.
"Näete siis, milline vahe on kultuurilise inimese ja koera vahel," lõpetas Slopašev oma seletuse.


  • Tupsi silmad ja nina läksid omavahel riidu.
Silmad ütlesid: "Siin pole mitte kedagi!"
Nina aga ütles: "On küll!"
Ja nüüd ei mõistnud Tups muud teha, kui sõbralikult saba liputada ja samal ajal hoiatavalt lõriseda. (lk 13)
  • "Koeral peab pilet olema," ütles onu. "Ka siis, kui ta sõidab oma peremehega. Minu teada koerad üksi trammis ei sõidagi. Või oled sa näinud trammi, milles sõidaksid ainult koerad?"
Ei, seda Mati küll polnud. Aga ta kujutles, kui vahva selline tramm oleks — koeri täis ja kõik istuvad pinkidel ja vahivad aknast välja ja koer-trammijuht teatab haukudes järgmist peatust! (lk 14)
  • "Kallis laps!" ütles vana heasüdamlik valvuritädi. "Koeraga raamatukogusse ei tulda! Siin on vaikuse riik! Siin on raamatute riik!" (lk 30-31)
  • "Jänesesõit oli ju üsnagi lõbus," jätkas peenike kare hääl.
"Joosta jänesed oskavad. Kuid isa ja ema otsimisel pole neist küll mitte mingit kasu. Siin läheb ühte tublit koeranina tarvis."
"See on Tups!" taipas Mati. "Tups räägib! Ma ei teadnudki, et Tups oskab rääkida!"
"Muidugi oskan!" kinnitas kutsikas.
"Sa pole ju kunagi varem rääkinud!" imestas Mati.
"Varem polnud selleks mingit vajadust," lausus Tups ja hüppas põrandale. (lk 31)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979


  • Kui ma räägin issile koerast, siis ütleb ta nii:
"Koerad ajavad karva."
"Koerad närivad kingad puruks."
"Nad kasutavad iga võimalust, et jalga lasta."
"Nad ilastavad ja kerjavad söögilauast toitu."
"Nad hauguvad ja niutsuvad, kui nad terveks päevaks üksi koju jätta."
"Nad uluvad öösel magamistoa ukse taga, kui tahavad sinu voodis magada, aga see on keelatud."
"Nendega peab mitu korda päevas väljas käima, või muidu hakkavad nad pissima vaipade ja diivanite peale. Ja seda ma sulle ütlen, et pole midagi hirmsamat, kui koerapissi järele haisev vaip!" (lk 21-22)
  • Kristiina Kass, "Kassid, koerad ja muud loomad", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, 2013


  • "Siis ma tean, mida mina teeksin," sõnas Charlotte. "Jookseksin koolist ära - nagu mõni raamatukangelane, elaksin läbi mõned seiklused ja läheksin siis koju omaste juurde."
"Selles see asi seisabki," vastas Rupert. "Mul ei ole kuskile põgeneda. Minu omaksed on Indias. Seepärast peangi ma niisuguses vastikus koolis käima. Meelsamini oleksin koer kuudis - palju meelsamini."
"Oh, mina samuti," ütles Charlotte. "Ja üldse oleksin peaaegu meelsamini koer kui midagi muud. Nad on nii armsad. Loodan tõsiselt, et seal, kuhu me läheme, on koeri." (lk 12)


  • Korraga hakkas Muri õuel hirmsa kärinaga haukuma ja Kulla jooksis hirmunult aeda.
— Õie! Tule! Mustlased!
Nüüd oli Õie päris kohkunud. Mustlased! See oli kardetav ja halb rahvas! Varastasid mis aga kätte said, isegi siis, kui kõik pererahvas kodus oli. Mis siis veel nüüd, kui kaks last talus ainsaiks hingelisteks! Ei, seda ei tohtinud mustlased teada, et talu praegu nii inimlage oli.
— Kulla, ega sa ei öelnud neile, et meie üksi kodus oleme? küsis Õie ruttu.
— Ei, vastas Kulla, — ma ei rääkinudki nendega, jooksin kohe sinu juurde.
— Mine sina nüüd Kaljukesega mängima, küll mina räägin nendega, ütles Õie pealtnäha rahulikult, aga ise oli nii ärevil, et käed värisesid. Et mustlased seda ei märkaks, peitis ta käed selja taha.
Õuel seisis lohakalt riietatud mustlasnaine. Kaks väikest kasimata poissi hoidsid tal üks ühelt, teine teiselt poolt seelikusabast. Vana mustlane ise vahtis rinnuli üle värava õue ja kõpsutas aegajalt piitsavarrega vastu väravat. Hobust ja vankrit polnud näha, see oli vist eemale jäetud. Muri oli koledasti ärritatud. Nagu iga korralik koer vihkas ta niikuinii igasuguseid pambumehi ja nüüd veel mustlased, kellele kõik maailma koerad hullumoodi viha kannavad! Sellepärast siis Muri ka ragistas mis hääl võttis. (lk 40)
  • — Tere! Mida te tahate? küsis ta julgelt, sest Muri kange sõjakus andis tüdrukulegi hoogu. — Mis te kolate ringi tööpäeval ja hirmutate lapsi!
— Pai ilus preilike, meelitas mustlasnaine libedalt, — ega mina ei hirmuta, see koer käratseb. Laps kartis ju koera. Ega siis mina midagi... ja mustlane tahtis uuesti lähemale astuda.
— Ei teil ole siin midagi tegemist, minge aga kohe minema! ütles Õie valjusti ja astus koos vihase Muriga mustlasnaise poole.
— Oi — oi — oi, preilike, ära koera kallale lase! kohkus mustlane ja ta mõlemad pigipäised poisid kadusid kähku teiselepoole väravat.
— Kui teie kohe ära ei lähe, ässitan teile koera peale! hüüdis Õie heleda häälega ja lõi sõjakalt käed puusa. (lk 43)
  • Muri oli toa tagant, põllukraavi kaldalt siili leidnud ja haukus selle ümber kui pöörane. Ott ja Ants jooksid siili päästma.
Kraavi kaldal kasvas paju, millel olid hallid, pehmed, nagu villased lehed. Läinud suvel oli pajupõõsas lepalinnu pesa olnud. Praegu oli pajujuurtel suur pruunikashall siil enda kerra tõmmanud. Ta sarnanes väga ema nõelapadjaga. Muri kargles siili ümber ja haukus kilades. Igakord, kui ta usaldas siili ninaga puudutada, kargas nõelakera popsudes koerale valusasti vastu nina. Sellest läks Muri aina vihasemaks ja haukumine ikka suuremaks. Kui Ants ja Ott sinna jõudsid, oli Muri nina juba verinegi.
Koer vaatas kaebavalt poistele otsa ja kui ta rääkida oleks saanud, siis oleks ta öelnud:— Näete, noh, näete nüüd ometi, mis ta teeb! Kui mu koerauhkus ja koeraau lubaksid, ma jätaksin ta siia paika, aga üks korralik koer ei tohi kunagi kergesti taganeda.
Ja haukus ning kargles edasi, sellest hoolimata, et poisid püüdsid teda eemale meelitada.
Siis kostis aga maja poolt nagu vankrimürinat ja võõrast häält.
Muri kuulatas. Ta kõhkles veidi aega oma koerakohuse ja siilivihkamise vahel. Kuid ta oli tubli koer ja kohusetunne võitis — haukudes tormas ta maja poole, et võõra hääle omanikku eemale peletada. (lk 51-52)

Luule[muuda]

Välja serval, kus rukis kord õitses
ja kus lumi nüüd lasub kui vatt,
hommikul emakoer sünnitas seitse
valkja karvaga kutsikat.
/---/
Õhtul, kui õrrele läinud kanad,
ladus kutsikad kotti ja viis
kaenlas minema peremees vana.
Rühkis ema ta kannul siis.

Läbi sügava hangede haua
püüdis joosta nii ruttu kui sai,
ja ta pilgu ees värises kaua
lahvavee lõhandik lõpmata lai.
/---/
Just nagu siis, kui leiva pähe
antakse kivi — kesk hangesid
koera silmadest kuldsed tähed
lumme hääletult langesid.


Koer lakkus kutsikaid õrnasti
ja seadis neid kõikepidi...
Ei olnud neid vaja kellelgi -
nad ära uputati.

Ja vana koer, kui ennegi, sõi,
kaitses lukku ja taba
ja haukus just nagu ennegi
ja mängis ja liputas saba.

  • Juhan Liiv, "Koer" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 122

Allikata[muuda]

  • Uks on midagi, millest koer pidevalt valel pool seisab.

Vanasõnad[muuda]

  • Arg koer hoiab nahka.
  • Arg koer nahka ei müü.
  • Arg koer, terve nahk.
  • Hunt unustab, koer unustab, mees mäletab.
  • Julge koer müüb vahel naha.
  • Kass ja koer ei lepi iial kokku.
  • Kassi keeles 8 tõugu surmarohtu, koera keelel 9 tõugu ohtu.
  • Kaua seisab koera kaelas vorst ehk narril hea asi.
  • Kiida koerale lihasööki!
  • Koerad aga - kolkida.
  • Lobasuul koera suu, jänese süda.
  • Magaja koer ei taba varast.
  • Magaja silmi ja koera hambaid ei või uskuda.
  • Magajal koeral suur pea, jooksjal koeral lai selg.
  • Maja ilma meheta kui õu ilma koerata.
  • Näljane koer (täi, kirp) hammustab valusasti.
  • Oma kodu koeradki tunnevad.
  • Saks saadab koera, koer ajab saba, saba ajab sabaotsa, ots ütleb: karvad, karake ise!
  • Suvel hauguvad suured koerad, sügisel pole kutsikaidki kuulda.
  • Sõna siit, teine säält, kolmas koera hänna alt.
  • Sööb koer paljugi, elab vähemaga ka.
  • Teine koer tunneb teist.
  • Vana koer valet ei haugu.
  • Üks räägib aita, teine aida auku, üks räägib koera, teine koera hända.
  • Ükskord petad koera luuga, teine kord ei peta lihagagi.
  • Ära katsu koera karvust, vaid hambust!
  • Ära poo vana koera enne üles, kui noor hakkab haukuma!
  • Ära sööda siis enam koera, kui hunt õues (karjas)!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel