Joseph Bédier

Joseph Bédier (28. jaanuar 1864, Pariis - 29. august 1938, Le Grand-Serre, Prantsusmaa) oli Prantsusmaa filoloog ja kirjanik.

"Tristani ja Isolde lugu"

Joseph Bédier, "Tristani ja Isolde lugu", tlk Sirje Keevallik, 2006.

Aga kui paat lähemale jõudis ja laineharjale tõusis, nähti selle ninas rüütlit, kes hoidis mõlemas käes mõõka - see oli Tristan. Kohe sööstis kakskümmend paati talle vastu ja noormehed viskusid ujudes lainetesse. Sangar astus rannaliivale, ja sellal kui emad põlvili tema terasest säärekaitseid suudlesid, hüüdis ta Morholti meestele:

"Iirimaa härrased, Morholt võitles vapralt. Vaadake, mu mõõk on sälke täis, üks tükike sellest jäi tema kolpa. Võtke see terasetükk, aulised, see on Cornouailles' andam!" (lk 26)

[Heledapäine Isolde:] Ta võttis mõõga käepidemest: "See on hea mõõk, mis sobib tublile parunile."

Ta tõmbab verise mõõga rikkalikult kaunistatud tupest ja näeb, et see on sälke täis. Ta uurib ühe sälgu kuju: kas see pole mitte mõõk, mis purustas Morholti kolba? Ta kõhkleb, vaatab veel kord, et oma kahtlusi kinnitada. Ta jookseb tuppa, kus hoiab Morholti kolbast välja tõmmatud terasetükki. Ta sobitab tüki sälgu sisse; murdekohta on vaevu näha.

Ta tormas Tristani juurde, keerutas selle pea kohal mõõka ja karjus:

"Sa oled Loonnois' Tristan, minu kalli onu Morholti mõrtsukas. Sure nüüd omakorda!" (lk 33)

Isolde heitis esimesena rohelistest okstest varikatuse alla värskele rohule. Tristan heitis tema kõrvale ja asetas paljastatud mõõga nende vahele. (lk 91)
Kuningas päästab lahti oma mantli kuldkinnised ja laseb selle õlgadelt kukkuda, nii et ta kaunis keha tuleb nähtavale. Ta tõmbab mõõga tupest ja tõotab endale, et sureb, kui ei tapa neid. Metsnik järgneb talle, ent kuningas annab talle märku tagasi minna.

Ta astub ihuüksi onni, paljastatud mõõk käes; ta tõstab selle... Ah, milline lein on tulemas, kui ta selle hoobi langetab! Aga äkki märkab ta, et magajate huuled ei puutu kokku ja nende kehade vahel lebab paljastatud mõõk.

"Mu Jumal," mõtleb ta. "Mida ma näen? Kas pean nad tapma? Nad elavad nii kaua siin metsas, ja kui nende vahel oleks patune armastus, poleks nad pannud endi vahele paljastatud mõõka. Igaüks ju teab, et paljas terariist kahe keha vahel on karskuse märk ja kaitse. Kas nad suudaksid nii rahulikult magada, kui elaksid patuses armastuses? Ei, ma ei tapa neid, see oleks suur patt; ja kui ma magava õepoja ärataksin ja üks meist saaks surma, räägitaks sellest kaua ja ma satuksin häbisse. Aga ma korraldan asjad nii, et nad ärgates märkaksid, et ma olen neid magamas näinud, aga ei tahtnud nende surma ja Jumal on nende peale halastanud."

Päike paistis läbi onni katuse ja valgustas Isolde kahvatut nägu. Kuningas võttis oma hermeliiniga kaunistatud kindad. "Need on needsamad, mis ta mulle kunagi Iirimaalt tõi," mõtles ta. Ta kattis kinnastega kinni augu onni katuses, millest päike läbi paistis: siis võttis ta ettevaatlikult kuninganna sõrmest ära smaragdidega sõrmuse, mille oli talle kinkinud; kunagi oli see talle vaevu sõrme mahtunud, nüüd aga olid kuninganna sõrmed nii kõhnad. et sõrmus tuli kergesti ära. Selle asemele pani kuningas sõrmuse, mille Isolde oli talle omal ajal kinkinud. Siis võttis ta mõõga, mis armastajaid lahutas. Ta tundis selle ära — selles oli sälk, mis tekkis hoobist vastu Morholti kolpa. Ta pani selle asemele oma mõõga [---]. (lk 93-94)

[Tristan:] "Isolde, mis see siis on, mida te nüüd teate? Mis teid vaevab?"

"Oh, mind vaevab see kõik, mida ma tean, ja see kõik, mida näen. See taevas vaevab mind, ja see meri, ja mu keha ja kogu mu elu!"

Ta pani oma käe Tristani õlale; pisarad tuhmistasid tema silmade sära, ta huuled värisesid. Tristan kordas:

"Sõbrake, mis teid ikka vaevab?"

Isolde vastas:

"Armastus teie vastu."

Nüüd surus Tristan oma huuled Isolde omadele. (lk 43)

Ühel päeval, kui ta istus noore hertsogi kõrval, oli ta hing nii haige, et ta ohkas ise seda tähele panemata. Et tema tuju tõsta, käskis hertsog tuppa tuua oma lemmiklõbustuse, mis otsekui võluväega köitis kurbadel tundidel tema silmi ja südant. Hinnalise ja uhke purpurkangaga kaetud lauale pandi tema koer Petit-Crû. See oli imeline koer; üks haldjas Avalloni saarelt oli selle saatnud hertsogile armastuse märgiks. Mitte keegi ei oleks suutnud ka kõige osavamate sõnadega kirjeldada selle eripära ja ilu. Looma karv veikles nii imelistes toonides, et polnud võimalik öelda, mis värvi see on; tema kael näis olevat valgem kui lumi, tema turi oli rohelisem kui ristikheinaleht; üks külg oli sarlakpunane, teine safrankollane; tema kõht oli sinine nagu lasuriit ja selg roosa; aga pikemal vaatamisel hakkasid kõik värvid silme ees tantsima ja sulasid kokku kord valgeks ja roheliseks, kord kollaseks, siniseks ja punaseks, kord tumedateks, kord heledateks toonideks. Ta kaelas kuldketi otsas rippus kelluke, mis helises nii rõõmsalt, nii heledalt, nii õrnalt, et seda kuulates Tristani hing rahunes ja valu andis järele. Talle ei meenunud enam kuningannaga seotud mured, sest selline oli kellukese võluvõim: selle õrna, rõõmsat, selget helinat kuulates unustas süda kogu vaeva. (lk 128-129)