Karskus

Karskus on hoidumine kahtlaseks peetavatest tegevustest nagu alkoholi või muude mõnuainete (tubakas, kanep, kohv jms) pruukimine, suguelu (väljaspool abielu või ka selles) ja sellega seonduv (porno, striptiis jms), lõbustused (vandumine, tants, teater, naer) jne. Karskusseltsid keskenduvad traditsiooniliselt ennekõike alkoholile.

Proosa

Hommikul magusa kaste ajal — see on varjatud lähedus, mis hinge kõigepealt puudutab — ütlevad talle toaneitsid, mis on viis meelt: "Emand, te peaksite riidesse panema!" "Armsad, kuhu ma pean minema?" "Me kuulsime selgesti sosinat: vürst tahab Teile kaste ja kauni linnulauluga vastu tulla. Oh emand, ärge nüüd viivitage!" Siis paneb ta ülle leebe alandlikkuse särgi — nii alandliku, et ta midagi madalamat ei talu; selle peale selge karskuse valge rõiva — nii puhta, et ta mõtteid, sõnu ega puudutusi ei talu, mis võiksid teda rüvetada; siis paneb ta selga püha kuulduse mantli, mille ta kõigi voorustega on ära teeninud. Siis läheb ta pühade inimeste seltskonna metsa; seal laulavad päeval ja ööl Jumalaga harmoonilise ühinemise magusaimad ööbikud, ja seal kuuleb ta püha tunnetuse lindude paljusid magusaid hääli. Veel pole noormees tulnud. Nüüd läkitab ta saadikuid, sest ta tahab tantsida. Ning ta läkitas Aabrahami usu järele ja prohvetite igatsuse järele ja meie emanda püha Maria karske alanduse järele ja Jeesuse Kristuse kõigi pühade vooruste järele ja tema väljavalitute kogu tubliduse järele. Nõnda sünnib kaunis kiidutants.

Siis tuleb noormees ning ütleb talle: "Neitsi, nii tublilt peaksite tantsu jätkama, nagu Te minu väljavalitute ees olete tantsinud!"

Siis ütleb ta: "Ma ei saa tantsida, isand, kui sa mind ei juhi!"

Mechthild Magdeburgist, "Armastuse teest üle seitsme asja, mõrsja kolmest rõivast ja tantsust", 1. raamat, LXIV; rmt: Magdeburgi Mechthild, "Jumaluse voogav valgus"; Meister Eckhart, "Eristamise kõned". Keskülemsaksa keelest tõlkinud Kalle Kasemaa. Tartu: Ilmamaa, 2015

Siis hakkab Kiire näolt endine kaval naeratus kaduma, ta hallid värvita silmad vaatavad peaaegu kohkunult kaaslaste poole, ja kui ta korra seina juurest laua juurde tuleb, siis on tal imelik viltu käik nagu koeral.

"Ei," ütleb ta viimaks, "mul ei ole rahast ega millestki kahju, aga ma kardan hirmsasti, et ma niisuguseks jäängi, nagu ma praegu olen."

"Kudas?" küsivad koolivennad imestades. "Missugune raha? Missuguseks sa kardad jääda?"

"Vaadake," seletab Kiir kogeldes ja toetab end uuesti seina najale, "vaadake, minu pea käib ringi. Mina olen vist purjus. Mina ei kannata seda... seda... mis ta ongi... õlut. Minu pea... Kui ma nüüd niisuguseks jäängi, mis siis saab?"

Oskar Luts, "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest", 1987, 8. trükk, lk 50

Kaplan oli jumaliku intuitsiooni hetkel suutnud omandada kasuliku kaitsva ratsionaliseerimise oskuse ning see avastus vaimustas teda. See oli imepärane. Ta nägi, et pole peaaegu üldse mingi raskus muuta pahe vooruseks ja vale tõeks, impotentsus karskuseks, ülbus alandlikkuseks, rüüstamine filantroopiaks, vargus auks, jumalateotus tarkuseks, jõhkrus patriotismiks ja sadism õigluseks. Seda suudab igaüks; selleks polnud üldse arukust tarvis. See nõudis lihtsalt iseloomu puudumist.
- Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020, lk 467

"Noh," lausus Oop, "nüüd, kus me oleme omavahel tuttavaks saanud, asugem asja juurde. Hakkame jooma. Üksi on kurb juua. Ma muidugi armastan vaimu tema paljude tublide omaduste pärast, aga ma ei kannata inimesi, kes ei joo."

"Sa ju tead, et ma ei saa juua," lausus vaim. "Süüa ka mitte. Ega suitsetada. Vaim ei saa üldse paljutki teha. Aga parem, kui sa seda igale uuele tuttavale ei seletaks."

Clifford D. Simak, "Härjapõlvlaste kaitseala", tlk Krista Kaer, rmt: "Libainimesed; Härjapõlvlaste kaitseala", Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 198

[Soomukatest:] Kopulatsiooni ei toimu: isane kinnitab võrgendiniidikeste abil maapinnale vastaspoolt ligi meelitava lõhnastatud spermatofoori, mille emane hiljem üles korjab.
- Mati Martin, "Majasoomukas ja kodusoomukas", Eesti Loodus, 6/2007

Luule

Karskuse, kainuse vooruslik vägi
kaljuna kaitsku me rahvast ning maad!
Kannab me lootust kord määratu mägi,
küll siis ka köidavad armsamad a'ad;
laulab siis tuleva põlvede sugu
karskuse kaljudest kaunimat lugu!

Friedrich Kuhlbars, "Karskuse kalju"