Karskus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti



  • Hommikul magusa kaste ajal — see on varjatud lähedus, mis hinge kõigepealt puudutab — ütlevad talle toaneitsid, mis on viis meelt: "Emand, te peaksite riidesse panema!" "Armsad, kuhu ma pean minema?" "Me kuulsime selgesti sosinat: vürst tahab Teile kaste ja kauni linnulauluga vastu tulla. Oh emand, ärge nüüd viivitage!" Siis paneb ta ülle leebe alandlikkuse särgi — nii alandliku, et ta midagi madalamat ei talu; selle peale selge karskuse valge rõiva — nii puhta, et ta mõtteid, sõnu ega puudutusi ei talu, mis võiksid teda rüvetada; siis paneb ta selga püha kuulduse mantli, mille ta kõigi voorustega on ära teeninud. Siis läheb ta pühade inimeste seltskonna metsa; seal laulavad päeval ja ööl Jumalaga harmoonilise ühinemise magusaimad ööbikud, ja seal kuuleb ta püha tunnetuse lindude paljusid magusaid hääli. Veel pole noormees tulnud. Nüüd läkitab ta saadikuid, sest ta tahab tantsida. Ning ta läkitas Aabrahami usu järele ja prohvetite igatsuse järele ja meie emanda püha Maria karske alanduse järele ja Jeesuse Kristuse kõigi pühade vooruste järele ja tema väljavalitute kogu tubliduse järele. Nõnda sünnib kaunis kiidutants.
Siis tuleb noormees ning ütleb talle: "Neitsi, nii tublilt peaksite tantsu jätkama, nagu Te minu väljavalitute ees olete tantsinud!"
Siis ütleb ta: "Ma ei saa tantsida, isand, kui sa mind ei juhi!"
  • Mechthild Magdeburgist, "Armastuse teest üle seitsme asja, mõrsja kolmest rõivast ja tantsust", 1. raamat, LXIV; rmt: Magdeburgi Mechthild, "Jumaluse voogav valgus"; Meister Eckhart, "Eristamise kõned". Keskülemsaksa keelest tõlkinud Kalle Kasemaa. Tartu: Ilmamaa, 2015


  • Siis hakkab Kiire näolt endine kaval naeratus kaduma, ta hallid värvita silmad vaatavad peaaegu kohkunult kaaslaste poole, ja kui ta korra seina juurest laua juurde tuleb, siis on tal imelik viltu käik nagu koeral.
"Ei," ütleb ta viimaks, "mul ei ole rahast ega millestki kahju, aga ma kardan hirmsasti, et ma niisuguseks jäängi, nagu ma praegu olen."
"Kudas?" küsivad koolivennad imestades. "Missugune raha? Missuguseks sa kardad jääda?"
"Vaadake," seletab Kiir kogeldes ja toetab end uuesti seina najale, "vaadake, minu pea käib ringi. Mina olen vist purjus. Mina ei kannata seda... seda... mis ta ongi... õlut. Minu pea... Kui ma nüüd niisuguseks jäängi, mis siis saab?" (lk 50)

Luule[muuda]

Karskuse, kainuse vooruslik vägi
kaljuna kaitsku me rahvast ning maad!
Kannab me lootust kord määratu mägi,
küll siis ka köidavad armsamad a'ad;
laulab siis tuleva põlvede sugu
karskuse kaljudest kaunimat lugu!