Pühaduseteotus

Ingel Gabriel (vasakul) annab prohvet Muhamedile (paremal) edasi ilmutuse. Miniatuur Rašid al-Dini raamatust "Jami' al-Tawarikh" ("Kroonikate kogu"; Tabriz, Pärsia, 1307). Mõnes islami harus taunitakse inimeste, eriti Muhamedi kujutamist, teisal tehakse seda suure andumuse ja hoolega.

Proosa

• Kui vaadata, kuidas elu ilmas käib, on oht muutuda jumalateotajaks ja mõistusesalgajaks, ning ometi on see mõte Jumalast ja mõistusest ainus püha ning üllas asi, mis meil on. Kõik ülejäänu on muda ning sooõhk.
  • Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2005, nr 13-14, lk 58

• Kõik majamuuseumid on Pettuse Majad. Sest inimese hingeõhk hajub. [---] Sest [asjade] alleshoidmine ja eriti veel nende näitamine luuletaja asjadena, reliikviatena, mida peaks kummardama, on läbini vale. On blasfeemia. Luuletaja pole iial neis ega seal. Ta on mujal. (lk 63-64)
  • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019

• Mulle meenus, et isa oli kunagi kõnelenud, et maa peal elavad mehed, keda kutsutakse astronoomideks, kelle ülesanne on isa tõusmise ja laskumise üle arvet pidada. Neile langes osaks surelike suur lugupidamine, nad töötasid paleedes kuningate nõuandjatena, kuid mõnikord viivitas isa ühe või teise asja pärast ning paiskas arvutused lootusetult segamini. Siis tariti astronoomid selle kuninga ette, keda nad teenisid, ja hukati petistena. Isa oli sellest kõneledes naeratanud. See oli neile paras palk, ütles isa. Päike Helios kuuletus ainult iseenda tahtele, ei olnud kellegi asi öelda, mida ta teha võtab.

"Isa," pärisin ma tol päeval, "kas me oleme parasjagu hiljaks jäänud, et astronoomid surma saata?"

"Oleme küll," vastas ta kõlisevaid ohje rapsates. Hobused sööstsid edasi, maapind meie all muutus virvarriks, veepiiril kõrgusid öö suitsused varjud. Ma ei vaadanud. Rinnus kiskus, nagu oleks keegi pesu kuivaks väänanud. Ma mõtlesin astronoomide peale. Ma kujutasin neid ette pisikeste ussikestena, vedelatena ja kõveras. Armu! kisendasid nad oma luistel põlvedel, see ei olnud meie süü, päike ise jäi hiljaks.

Päike ei jää kunagi hiljaks, vastasid kuningad oma troonidelt. Nõnda öelda on jumalateotus, seepärast peate surema! Ja nii langesid kirved ning raiusid halastust anuvad mehed pooleks. (lk 15-16)

• Madeline Miller, "Kirke", tlk Hedda Maurer, 2021