Muuseum
Mine navigeerimisribale
Mine otsikasti

Muuseum on koht, kus on asjad rahvale näitamiseks. Vahel neid ka uuritakse.
Muuseumi ladestatud vanu esemeid nimetakse museaalideks.
Proosa[muuda]
- Oxfordi ülikooli muuseum polnud tollal eriti kütkestav ega hästi korraldatud muuseum. Ülikooli traditsiooni kohaselt oli muuseum selleks, et teenida tõsiseid tudengeid, ja seal ei tahetud kuuldagi litsakatest ameerika ideedest, kuidas avalikkust ligi tõmmata ja üldsuses huvi äratada. Kas polnud see lõppeks üks Vana Maailma vanimaid muuseume? (lk 233)
- Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999
- Mind tõmbavad ligi ellipsis, ütlemata jäetu, vihje, sõnaosav tahtlik vaikimine. Minu silmis on ütlematajäetul suur vägi: tihti soovin ma, et terve luuletus piirduks selle sõnavaraga. See sarnaneb nägematule: näiteks varemete väele, kahjustatud või lõpetamata kunstiteostele. Sellised teosed viitavad paratamatult laiemale kontekstile; nad jäävad kummitama, sest nad pole tervikud, ehkki terviklikkusele on vihjatud: vihjatakse teisele ajale, maailmale, milles nad olid terved või oleksid terved olnud. Pole olemas hetke, mil nende esimene kodu tunduks olevat muuseum.
- Louise Glück, "Disruption, Hesitation, Silence", American Poetry Review, XXII köide, 5/1993, lk 30
- Autor kaitseb "professionaalsust", viidates spetsiifilistele oskustele "puhta kunsti" ainesega ümberkäimisel. Rosalind Krauss aga viitab Washingtonis National Gallerys toimunud Rodini kõigi aegade suurimale näitusele, kus oli teostatud tema hiigelkavand "Põrguväravad". Rodin pärandas kõik oma loominguga seotud õigused Prantsuse riigile. "Põrguväravad" jäid 1918. aastal surnud skulptori ateljeesse sadade laialipillatud kipskavanditena, millest näituse korraldajad tegid pronksivalu ning ehitasid väravad üles oma suva järgi. Kes on autor? Tartu muuseum leidis üles Vabbe puulõikeklotsid ning tegi nendest tõmmised. Raivo Kelomehe ja Jaan Maliniga teostasime pärast Ilmar Malini surma jooniste põhjal tema installatsiooni "Organon". Rotermanni soolalaos on väljas sajandialguse klaasnegatiividest praegu tehtud suurendused. Maailmas on pärast arhitekti surma projekti järgi valmis ehitatud terveid maju. Kes ja kus on autor?
- Ants Juske, "Surnud Autor ja tema õigused", Sirp, 8. mai 1998
- Palju vaidlusi on esile kutsunud Läti punaste küttide muuseum, kus juba kümme aastat eksponeeritakse ka rahva kannatustete dokumente. Nimelt leidis seal koha ka Okupatsioonide Muuseum. Nüüd, kus on alustatud Raekoja taasehitust, on küsimus, kas küttide muuseum lammutada või alles jätta. Selle asukoht Mustpeade maja lähedal tekitab suure kontrasti. Nagu päev ja öö, nagu valgus ja vari. Nagu rõõm ja mure.
- Anna Žīgure, "Läti maa ja taevas". %õlkinud Kalev Kalkun; LR 29/30, 2001, lk 45
- Tänapäeva kunstimaailm, kunstiajalugu kui teadus ja tänapäeva muuseum ei ole enam nii šedöövrikesksed kui varem. Küllap koguneb külastajaid endiselt "Mona Lisa" ette Louvre’is ja "Sixtuse madonna" ette Dresdenis, ent sellist massilist vaimustumist ühtedest ja samadest iidolitest nagu 19. sajandil, enam pole.
- Mai Levin, "Mis on šedööver?" Kunst.ee, 1/2000
- Mingis mõttes on see sama asi, mis alati võlub ja haarab teatri puhul: et see kõik toimub füüsiliselt siin koha peal ja et põhimõtteliselt on võimalik alati etendus hävitada, sellesse sekkuda, aga ometi mingi imeliku kokkuleppe tõttu hoiavad näitlejad ja vaatajad etendust ülal, nii nagu mitme tuhande aasta taguseid vormitud mateeria tükke hoitakse muuseumis alal. Kohtumine mosaiigiga muuseumis on nagu osasaamine mingist põlvkondade eluiga ületavast etendusest, mis on tähelepanuväärne juba ainuüksi oma kestuse poolest, st selle aja poolest, mille jooksul on suudetud etendust tavaelust lahus hoida, ehk siis - kunagi väga vanasti kokku säetud mosaiiki hoida lagunemast suvalisteks ainetükikesteks. Ülev püüe füüsilist kaduvat olemasolu kadumatusesfääris hoida - see on ühine nii heale teatrietendusele kui ka kohtumisele iidse mosaiigiga kuskil muuseumis. Ilma selle kaduvuse-teadvuseta kaotaks nii üks kui teine oma olemusliku mõtte.
- Aare Pilv, "Ramadaan". Tuum, 2010, lk 36-37
- Teatud mõttes on mets ainus tõeline Eesti Rahva Muuseum - püha kiri, milles on kõik sees. Mets võiks olla eestlase kolmas kirjaoskus, mitmiktaju kiirendi. Meie vana kultuur on puust ette tehtud ja niivõrd massiivne, et võib-olla just seetõttu pole me osanud seda lihtsalt tähele panna. (lk 35)
- Valdur Mikita, "Lingvistiline mets". Välgi metsad, 2013
- Väikeses muuseumis töötamine eeldab laiemat profiili ning mitmete tegevussuundade ühitamist: seal on koguhoidja ka kuraator, kunsti populariseerija ja uurija ühes isikus. See põhjustab kohati siiski ka stressi, kuna ootused muuseumile on suured nii külastajatel, sama valdkonna spetsialistidel kui ka ametnikel ning piiratud inimressursiga, mis pigem näitab kahanemise kui kasvamise tendentsi, on raske kõigi nõudmistega toime tulla. Kahjuks vilksatab siin-seal ikka veel arusaam alakoormatud muuseumitöötajast, kelle turjale peaks panema üha rohkem ülesandeid. Seejuures eeldatakse tema ametikoha n-ö vabatahtlikkuse alusel täitmist, kuna palk ei näita antud vallas kasvutendentsi, vähemalt mitte igas muuseumis, boonuseks peetakse ju haigekassakaardi olemasolu ja sooje tööruume.
- Tiiu Talvistu, "Tartu viltusest majast ja kunstimuuseumist", Sirp, 12.09.2013
- Millegipärast ei saa ma lahti kujutluspildist, et praegune kaldus maja on uue kunstimuuseumi makett. Arhitektid ja skulptorid teevad makette enamasti ettepaneku peale või proovitööna. Makett on suurema idee vähendatud teostus: see ei ole nii kallis ja peenelt viimistletud kui valmishoone, selle tugevus seisneb pigem idees kui teostuses.
- Võib-olla on Tartu kunstimuuseum üks esimesi Eesti riiklikke muuseume, kus kitsas eelarveolukord on pööratud nagu auguline vooder uhkelt väljapoole ja loodud sellega omalaadne, kriitiline esteetika.
- Liisa Kaljula, "Tartu uue kunstimuuseumi makett" Sirp, 15.05.2014
- Ning ikkagi jääb kogu komplekti vaadates mulje, et võistluse formaadis on ekstravertsematel kunstnikupositsioonidel introvertsemate ees eelis. Ei ole midagi teha, kui Jass Kaselaan prantsatab oma mõjuvate monumentaalsete teostega keset Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi, nii et ümberringi väriseb ja langeb krohvi. Peale sellist prantsatust on praktiliselt võimatu olla tundlik sealsamas kõrval asuva Kärt Ojavee minimalistliku ekspositsiooni suhtes, kus vaataja saab pooltaktiilselt, poolvirtuaalselt hoolitseda loodusesse viidud tehiskivi või muuseumisse toodud sammaldunud kivi eest.
- Liisa Kaljula, "Köler Prize, igakevadine hobukaarikute võiduajamine" KUNST.EE, 2014
- Sõda ja selle tagajärjed Lääne-Aasia arheoloogia jaoks on olnud viimase 25 aasta jooksul praktiliselt kõikjal. Iraagi sissetungile Kuveiti 1990. aastal ja Kuveidi Muuseumi eksponaatide rüüstamisele järgnes kahju ja rüüstamine Iraagi arheoloogilistes leiukohtades, mis toimus pärast USA juhitud maismaasissetungi, ja sissetungi järel Buddhade dünamiidiga õhkimine Afganistanis Bamiyanis Talibani poolt 2001. aasta kevadel ja inimesekujutiste purustamine Kabuli Muuseumis, kahju USA juhitud sissetungi ja okupatsiooni ajal Iraagis 2003. aastal, kõige kurikuulsamalt Iraagi Muuseumis, kuid ka järgneva leiukohtade rüüstamise jooksul, Süüria ja Põhja-Iraagi mälestusmärkide ja leiukohtade hävitamine Islamiriigi poolt alates 2014. aastast, mis leidis intensiivset meediakajastust, samuti kui sõdivate osapoolte rüüstetegevus ja muististe müük, kahju Sanaa vanalinnale Jeemenis Saudi pommitamise tulemusel ning jätkuvad konfliktid Jordani läänekaldal ja Gazas, mille tagajärjel on lakanud hool leiukohtade eest.
- Susan Pollock, "Archaeology and Contemporary Warfare", Annu. Rev. Anthropol. 2016. 45:215–31, lk 216
- Muuseumide panus DIY esteetikas valmistatud tööde päästmisel on erakordne, paljud tööd, mida ei ole muuseumikogus, on hävinud või kasutamiskõlbmatuks muutunud. Möödas on ajad, kui kuraatorid pööningutelt-kuuridest ise tööd kokku otsisid. Kaasaegne kunst, vähemalt selle otsingulisem osa, läheb kas muuseumisse või taaskasutusse. Nii lihtne see ongi, sest vähesed erakogujad, kes meil on, eelistavad valdavalt traditsioonilisi ja turvalisi formaate.
- Eha Komissarov, "Minevik on arhiiv", Sirp, 25.11.2016
- Kõik majamuuseumid on Pettuse Majad. Sest inimese hingeõhk hajub. [---] Sest [asjade] alleshoidmine ja eriti veel nende näitamine luuletaja asjadena, reliikviatena, mida peaks kummardama, on läbini vale. On blasfeemia. Luuletaja pole iial neis ega seal. Ta on mujal. (lk 63-64)
- Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019
- Avalikkusele tuli üllatusena, et tegelikult on pealkirjastamine suuresti olnud koguhoidjate tavapraktika. Muuseumikogud on täis kunstiteoseid, millele autorid pole pidanud vajalikuks nime panna, sest need pole algselt olnud ehk mõeldudki väljapanemiseks – nagu Marge Monko esile tõstis, polnud 20. sajandi alguses neid institutsioonegi, mis tänapäeval meie iseenesestmõistetava kunstimaastiku moodustavad. Kogutud materjalide pealkirju ja kirjeldusi uuendatakse pidevalt, sedamööda, kuidas üht-teist nende kohta välja uuritakse (nt kui saadakse kinnitust, et varasem "järvevaade" kujutab konkreetset järve). "Erinevuste esteetika" oli esimene Kumu näitus, mis selle protsessi kulisside tagant lavale tõi – ehk andis märku, et ka muuseumi roll selgete narratiivide esitajana on illusoorne.
- Maria Muuk, "Kolonialismikeskustelu jätkuks", ERR, 08.12.2021
- Muuseumi olemust kirjeldatakse kui templit, haridusasutust, kogukonnakeskust või mausoleumi, aga neid on võrreldud ka kaupluse ja laadaga. Muuseumid on piiritlemata, need moodustavad eriilmelistest üksustest koosneva ülemaailmse võrgustiku. Muuseumid ei ole ainult hooned, mille sees on esemed, vaid muuseumi näo kujundavad inimesed – väljaõppinud töötajad, külastajad, annetajad, vabatahtlikud ja muuseumipidajad. Muuseumide arengule on kaasa aidanud nii mehed kui naised, kuid naiste osa on suurenenud samm-sammult, kuni võime juba rääkida teatud ametite feminiseerumisest.
- Euroopas oli XIX sajandi keskpaigas muuseumide külastamine uudne tegevus ja seetõttu tekitas naistele sissepääsu võimaldamine väitlusi. Kuigi juba XVIII sajandil tundsid nii mehed kui naised huvi teadusajaloo ja kogumise vastu, põrkuti ometi küsimusele, kas muuseumid peaksid olema naistele avatud. Mitte kõik muuseumid ja galeriid ei avanud naistele ust, ja kui nad seda tegid, siis mitte samadel tingimustel. Kate Hill on uurinud naiste ja muuseumide suhteid aastatel 1850–1914. Naiste ligipääsu ja osalemist püüdis algul kontrollida meestest koosnev juhtkond. Mida "tõsisem" muuseum, seda vähem tõenäoliselt koheldi naisi teretulnud külastajana. Naiskülastajad olid kui märguanne, et seal ei tutvustata džentelmenide teadmisi, ja naiste muuseumi lubamist võis pidada märgiks, et pakutakse kergemat meelelahutust. Välja oli kujunenud arusaam, et mehed on tõsiteadlased ja eestseisjad-muuseumipidajad, naised aga kergemeelsed ja moekad külastajad.
- Erinevalt eliidist olid töölisklassist pärit naiskülastajad muuseumipidajate mureallikas kogu XIX sajandi vältel. Neisse suhtuti eelarvamusega. Kardeti, et tegemist võib olla prostituutidega, kes kasutavad muuseumi oma äri ajamiseks. Muuseumis ei soovitud näha ka rinnalapsega emasid, kel võis pähe tulla oma last varjamatult imetada. Tööinimeste räpasust ning galeriis piknike pidamist peeti ohtlikuks kunstiteostele, selles nähti galerii saastumise ohtu. Iseäranis aktuaalsed olid need probleemid Londoni kesklinnas asuvas Rahvusgaleriis (avati 1824), kuna sinna oli lihtne tänavalt sisse astuda.
- Suurt muret põhjustasid ka väikelastega naised. Arutleti, kas lapsed üldse peaksid muuseumis käima. Alla kaheksa-aastased ei olnud Briti Muuseumi (avati 1759) lubatud kuni 1879. aastani. Ka Rahvusgalerii ei lubanud väikesi lapsi muuseumi, kus võis juhtuda "väikesi õnnetusi".
- Jaanika Anderson, "Naised tungivad muuseumi", Sirp, 26.03.2021
- Muuseum. Muuseum pole kolikamber, muuseum on elav asutus keset pulbitsevat tänapäeva. Kaitseväe orkester leidis varjupaiga Sõjamuuseumis. Kui vabariigile otsiti uut presidenti, kes poleks Kersti, Jüri ega Tarmo, leiti sobiv eksponaat Eesti Rahva Muuseumist. Eesti tänab!
- Mart Juur, "Eesti tänab 2022", Postimees, 18. veebruar 2022
- "Tohutult palju on vanaaegseid asju," leidis Sammalhabe. "Nähtavasti on siin koos päris mitme harakapõlvkonna saak."
- "Igatahes," noogutas Kingpool. "Ja vanaaegsete asjade omanikud pole arvatavasti üldse enam elus. Mina küll ette ei kujuta, kuidas Muhv kogu selle kraami mõtleb õigetele omanikkudele kätte toimetada."
- "Kerge see muidugi ei ole," nõustus Muhv.
- Ning seepeale ütles Sammalhabe:
- "Aga kuidas oleks muuseumiga, mu sõbrad? Kui me varanduse mõnele muuseumile üle annaksime?"
- "Oh taevas!" hüüatas Muhv. "See on ju minu ammune unistus - mõnele muuseumile omanimeline annetus teha!"
- "Ka mina pole muuseumi vastu," ütles Kingpool. "Ainult et meil tuleks vist ajaloolise väärtusega asjad teiste hulgast välja valida. Me ei hakka ju ometi nööpe või kompvekipabereid muuseumile pakkuma."
- Kuid Sammalhabe oli teistsugusel arvamusel.
- "Muuseumile tuleb siiski üle anda kogu tervik," ütles ta. "Ja mitte ajaloo-, vaid hoopiski loodusteaduse muuseumile. Ajaloomuuseumides on igasugust vana kraami nagunii küll ja küll. Aga loodusteaduse muuseumis oleks see haruldane ja väga väärtuslik väljapanek - ühe harakasuguvõsa poolt varastatud asjad." (lk 146)
- Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984
Luule[muuda]
- Mina Loy, "Kuupealne reisijuht" ("Lunar Baedeker"), Poetry Foundation
Kui palju jääb aega,
enne kui rahvahulk
asub ründama muuseumiuksi,
et kätte saada puust hapupiimapütsik
ja kasetohust leivakarp —
me reliikviad?
- Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11