Mari Vallisoo

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Mari Vallisoo (12. november 1950 – 4. august 2013) oli eesti luuletaja.

"Mälestusi maailmast"[muuda]

Tsitaadid koondkogust "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015.


Anna andeks, et sa, minnes mööda,
tulid minu maja tervitama.
Nuuskis penikene õue mööda,
ajaviiteks haukus nõndasama

uksi, lukku, aiaväravatki.
Kiskus sinu uhke kuue katki.
Enne veel, kui suu said lahti vandeks,
päriselt sind pures. Anna andeks.

  • "Anna andeks", lk 80


Veel jätkub hullumeelsust,
veel hingeõhk ei väsi,
kui mäkkeviival teel sust
lähen mööda paljakäsi
ja palja tuule-peaga
ja päris paljajalu.
Mitte kopikat sulle ei viska,
sina palu või ära palu.
Sinu tühja kerjakotti
võivad varblased pesa teha,
ja kunagi pärastpoole
varesed saavad su keha.

  • "Sõber", lk 91


Mis moodsat halli te pääs on!
Mis kauni lõikega kleit!
Mis läbilõikaval kõlal
karjub kunstlill te vasakul õlal,
ah temal on teada kõik!
Ma kardan, et lõhute peegli.
Teid on palju ja rohkem veelgi.
Tõsiolemist varjab sirm
lillekirjane nii nagu muudel.
Aga umbrohi kasvab te luudel.
Teie suudel on surmahirm.

  • "Kõnelus peegli ees", lk 94-95


Suurest kurbusest kasvasid kohvikannule tiivad.
Läkski lendu, ta minekust jäi üks katkine ruut.
Tassid jäid kurbusse maha, ütlesid nii nad:
meie oleme sinule alati truud.

Kann aga lendas ja lendas ja otsis kohta.
Kohvipoes kolistas, lahketel laudadel käis.
Prügimäel peatus ja sinna puhkama jäigi.
Suurest kurbusest raudrohtu kasvas täis.

  • "Suur kurbus", lk 104


Tere. Mul ei ole pikka juttu.
Teised kõnelevad minu eest.
Kellel kõvad hääled, kurvad kõned.
Ainult seda ütlen: ühte meest

armastasin. Nüüd saab seitse aastat,
kui ta suri. Aga mis teil sest.
Las ma tulen lähemale. Ainult
teile räägin. Ainult enesest.

Ja ma ütlen otse. Valimata
aega ruumi kehahoiakut.
Sõnu hoopis mitte. Ütlen praegu.
Mul on surmahirm. Ja mul on rutt.

  • "Kõne", lk 113


- Mis võim on su huultel, et kõrvale
astuda puudub mul paik?
- Mu suul on jah ühe metsiku
nõiutud pirnipuu maik.
- Kas ta külmal talvel ei hukkunud,
siis, kui otsa sai loomgi ja lind?
- Ei ei, oma hingeõhuga teda hoidsin,
nagu nüüd sind.

  • "* Mis võim on su huultel", lk 147


Siis tundsin ma surma saabuvat.
Panin käedki rinnale risti.
Ta tuli, ta tumeda kaabu alt
must pea paistis tervenisti.

Kui istus, siis ragises tool tema all,
krohv pudenes ühtesoodu,
ja ohates kildudeks kukkus kristall
veel enne, kui janu joodud.

  • "Oodates", lk 171


Siis ta tuligi. Sätendas sõrmuste kuld.
Tuli laenama tikke või suitsule tuld.
- Kust oled pärit, kas kaugelt maalt?
Eks puhka, eks maitse me õhturoast!

- Ma olen siit kõrvaltoast.

- Kas su kodus on valgust ja sooja, et
luuderohi potis ei kängu?

- On küll. Ja seal õitseb ka kaktus.

- Kas sealt
kuuldub kurblikku orelimängu?

- Ei tea, ma ei kuule.

  • "Sügis eeskojas", lk 173


Kui pööras pead, siis ehted pudenesid,
kui võpatas, siis õlult langes sall.
Ja meie saime teada - tõsi tõsi -
et valged tiivad kasvavad seal all.

Kui kummardus, siis päikses läigatasid
mustmiljon sulge - vikerkaared reas.
Siis tõstis ehted, haaras salli ümber,
nii jälle tavaline teiste seas.

  • "Üle mere", lk 245


Joob valgeid lilli punasest pokaalist.
Nartsissid? Piibeleht?
Jah piibeleht.
Nii kikivarvul, kergel, kergel kõnnil
tast vari lahkub, kumb
on eht?

  • "Pidu", lk 245


Me läksime justkui koos,
temal lohakil lahti särk,
siis ta ütles midagi - see
on täiesti kindel märk.

Ei teeks lahti ühtegi ust,
aga peab, keegi Kõrgem käsib.
Suur rõõm haarab neid, kelle käest
ta suhkrut ja leiba küsib.

  • "Tuleb kerjus", lk 253


Imelikke asju sünnib pildil.
Pärisilmas looja kisub päev.
Nii me kahekesi, sõnatuna.
Tunne on, et seda taevapuna
meie enam elu sees ei näe.

Pikad riided, inimese kuju.
Kust ta võtab selle jõu ja väe.
Tõuseb piiblipildilt, läbi klaasi
paneb läänetaeva sisse käe.

  • "* Vana valge raamat, piiblilugu", lk 281-282


Ärgake, valvajad! Uned silmilt
äiake ära käisega!
Nüüd on see käes -
vaja vahtida tõtt
lohega üheksapäisega.

Tahab me õue, tükib me tuppa,
jumal, kes jõuab keelata.
Juua me joogid, üheksa suuga
ihkab me lapsed neelata.

  • "Üheksapäisega", lk 289


Just mõtlesin, et puhastusse viin.
Su mantel oli ropp ju hullumoodi!
Eks selges eesti keeles ka Zelnin
ju ütelnud, et soojailma moodi

kõik märgid näitavad - see põrn, see pea,
ja linnukesed teevad julgelt pesi.
(Eks oma elukohustusi tea
nad paremini kui me kahekesi.)

  • "Kaks kallimat" 1, lk 314


Ei mina see ei ole, aga arvan,
see olla võib mu ammukadund kleit.
Veel valge pits tal keerles kaela ümber.
Mis enam tast. Ei ma, iidvana eit,
nüüd kanna nooreaja pulmarüüd.

Ehk iseasi, kui viiks komisjooni.
Jah praegusmoes on tolleaegseid jooni.
Head hinda saad, kui müüd.

  • "Kaks kallimat" 2, lk 315


Käib kontsert. Taldrikud sääl sätendavad
ja viiul vilgatab, kui tõuseb poogen
ja kontrabass küll kordab küsimust.
Trumm punast lisab, tšello pruuni tooni.
Mis mõtleb metsasarv, kas tuulehooni
jääb vait?
          Ja keskel klaver süsimust.
Kiir valgust, peen kui pianisti ranne.
Nii kestab kontsert.

  • "Kontsert", lk 357


Põle eli! Otsan.
Lähän aetass tuun.
Mua ja taevas kokko
nigu pime luum.
Õles - nigu ennemält
viil kui jumal lei.
Põle tiädä meele,
kas valgus suab vai ei.

  • "Õhta", lk 384


Vana siatapja Juks ei tiä,
kuda assu vai olla.
Ike viil nuga teritäs.
Siis pani - in vino veritas -
puul pudelid inge alla.
Tõus üles ja egä muud, et
pange te, poosid, patta vett
ja tehkä tuli alla.

  • "Tapupääv", lk 398


Siis ütlesin ma üht-teist eesti keeli.
Nii nagu Otto Wilhelm - rõõm ja õnn.
Õrn ööbik tõttas, hõiskad õhtu eeli -
küll leidus mõistjaid - kus nad jäänud on?

Nüüd räägime kõik üleilmset slängi.
Ei taipa ise me - mis salata -
ei ühtki sõna.
Täna
on meid kolm - mu laul ja ma
ja kosmiline tolm.

Ja sel on mõttes otsast alata.

  • "* Kord kõnelesin kaunis idamurdes", lk 436


Juba poed tegid uksi lahti,
juba hakkasid askeldama.
Kesk pankade räga ja raha
me Jumalat uskusime.
Ja tema meid nõndasama.

  • "Maihommik", lk 439


Aga lahke laas oli lahkunud
ja tammik teabkus tammunud
ja püha hiis oli pagenud
ja sukapaela siduma
ei jäänud mitte keegi.
Vaid Vanemuine vehkis sääl
veel kannelt viimse keele pääl...
No nüüd on katki seegi.

  • "Kungla rahvas", lk 454


Kui leiad pealuust miskid vaateavad,
võid pilgu vabalt välisilma heita.
Siis märkad - oled täpselt Ilma Naba.
Kuid ära pelga, ega sind ei leita
enne, kui mädanenud tapalavad
ja õhku lennand püssirohuvaat.
Siis hauakaevja kõnetab su kolpa.
Ja talle vastab kaltsiumfosfaat.

  • "CV", lk 479

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel