Meieisapalve

Meieisapalve ehk issameie ehk paternoster on piiblis, Matteuse evangeeliumi mäejutluse osas 5.-7. peatükis eeskujuks toodud kristlik palve.

Proosa

Villu paneb käed risti ja ütleb ema järel "Issameie", mõtleb aga, millal püksid valmis saavad. "Kes sa oled taevas," ütleb ema, "kes sa oled taevas," ütleb Villu, mõtleb aga, kas pükstele ka tasku tehakse. Püksid, püksid, triibulised püksid on kõik, mis talle meelde jäi.
- Juhan Liiv "Vari" (1894)

Kiir kergitab püksisäärt, laseb enese põlvili ja loeb ruttu ja posinal meieisapalvet, kusjuures ta huuled naljakasti toruli ajab, otsekui tahaks ta jumalale selgeks teha, et asi tema pattudega pole sugugi nii paha, nagu see vahest esialgu näib. Ühe silmanurgaga mõõdab ta enda kõrval seisvat Tootsi ja jõuab otsusele, et kui juba keegi Paunverest igavest piina peab kannatama, siis paharetil ja tema sellidel igatahes pole tarvis seda isikut kaugemalt otsida. Siin tema kõrval seisab igavene koogumees, kelle küljes arvatavasti juba kohtki on valmis vaadatud, kuhu talle kord kahvliga torgatakse.
- Oskar Luts, "Suvi". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 93

"Meie Isa," algas rätsep sosinal ja toetas kuuma otsaesise vastu uksepiita — küll lõhnab see kuusepuu kaua, isegi paksu ookrikorra all, piriseb palvesõnade vahele ninatark mõtteke. Kes sa oled taevas — kes seda just kindlasti teab, küsib sama mõte veel ninatargemalt edasi. Pühitsetud saagu sinu — jälle vuhiseb tuul täie jõuga üle metsa, kostab märgade tiibade laksuv löök, otse pea kohal... oh sa pagan... nemad just leidsid aja ülelendamiseks... Tulgu meile sinu riik... püss on toanurgas, seda ei saa praegu sealt kätte... ja ega's nii kottpimedas saagi külge, kui vahest huupi... (lk 20-21)
- Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986

Tegelikult viis esmalt minu vanaema mu kirikusse jõulude ajal ja teistel kirikupühadel, samuti leerilapsi vaatama. Vanaema arvas, et iga normaalne intelligentne ja haritud inimene peab teadma, mis on piibel ja mis on kirik. Kristliku kasvatuse sain vanavanaemalt, kes elas ligi saja-aastaseni meie juures. Tema õpetas mulle piiblit ja meieisapalve ja kõik hädavajaliku, mida üks kristlane peab teadma, vanavanaema õpetas selgeks ka paljud luterlikud kirikulaulud. Ta laulis veel vanas eas väga hästi.
- Ingrid Rüütel, "Ingrid Rüütel. Sünniaasta 1935", rmt: "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi", Tallinn: TEA Kirjastus, 2010, lk 25

Erakordse võimaluse võimumeestega ebameeldivaid repliike vahetada pakkus Vildele veel üks kroonulik ettevõtmine. Nimelt otsustas valitsus kirjaniku 60. sünnipäeva puhul 1925. a teha žesti ja kinkida talle suvila. Seda otsiti mitu head aastat ja ei leitudki (kõik leitud hooned olid veel elamiskõlblikud, arvas irooniline ajakirjandus). Hiljem asendati see lubatud suvila priikorteriga Kadriorus. Eduard Vilde kirjutas "Minu "Issameie" uueks aastaks 1927", milles palus muuhulgas:

"Ja keela kõigile ära minult küsimast, kus on mu valitsuse poolt kahe aasta eest kingitud uus kodu, sest seda Sa ei tea isegi ning mind hakkab see alaline pärimine juba tüütama. Aamen!" (lk 88)

Harald Peep, "Nii et suled lendavad", 2001

Luule

MEIE ISA, kes sa
istud vahid
aknast halle sügissadusid,
mis sul muret?
Arvasin, et sina
mured inimselga ladusid.

Mari Vallisoo, "MEIE ISA", Looming 11/2007, lk 1606-1607

Välislingid