Rätsep

Proosa

Rätsepmeister Kiir Paunveres on kuulus oma hea töö ja korralikkuse poolest. Kui tema juba ütleb, et ta riided selleks ja selleks päevaks valmis teeb, siis võib julge olla, et see ka tõesti sünnib. Harilik tõendus, nagu oleksid kõik rätsepad valelikud, ei ole siin, nagu näete, omal kohal. Tähelepanuväärt on tema mõõduvõtmise viis: peale sentimeetri tarvitab ta veel ühte suurt puust vinklit, mille all ta mõõduandjat kõik aeg laseb seista, kuni ta märkused selle pikkuse ja laiuse kohta siniste kaantega mõõduraamatusse üles on tähendanud. Sel teguviisil olla see siht, et mõõduandja end siis ikka ühes ja samas seisakus pidavat hoidma, millel, ehk seda küll paljud teised rätsepad uskuda ei taha, mõõduvõtmise juures määratu suur tähtsus olevat. Juhtub mõnikord et ülikond siiski kuskilt "kisub", siis arvab meister peasüü alati selles seisvat, et tellija end mõõduvõtmise ajal on liigutanud."
Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 137-138

[Joosep Toots:] Õigus, mõnikord leiavad otsijad, aga seejuures peab oskama otsida; kui kellegi silmaring kaugemale ei ulatu kui üle pikerguse laua, siis peab ta rahule jääma kääridega ja niidirolliga nr. 40. Pärleid ei leita pühkmekastist ja palmipuud ei kasva läve kõrval — ennem läheb rätsep läbi nõelasilma — neid leitakse peale pikka ja vaevarikast teekonda. Mõni teine koputab kogu oma eluaja, ja kui talle siis kord enne surma avatakse, siis koputatakse ka temale vastu pealuud ja võetakse vastutusele majarahu rikkumise pärast. Kas pole õigus, mh, ah? Suur suutäis ajab suu lõhki ja iga lind võib laulda ainult nii, nagu talle nokk on kasvanud; kõrgemale kui tiivad kannavad, pole veel keegi lennanud, ja kui keegi arvab, et ta teise eluteed võib roosidega ehtida, siis ei tohi ta pahaks panna, kui teda kästakse sülest maha heita takjad ja karuohakad ja kõrvenõgesed, enne kui ta läheneb sellele, kelle eluteed ta tahtis ehtida. (lk 108)
[Lible:] Kes on Paunveres tänapäev kuulsam mees kui Jorh Kaabriel Kiir! Kes teeb veel lõhkisema sabaga pintsaku kui tema, olgu see linnas või maal?
- Oskar Luts, "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk, lk 220

"Kuule sina, va kalja-rätsep, mis on ära seletatud Taar, sina oled sakste sabarakk," ütles Oru Pearu, kui ta oli oma klaasi tühjaks rüübanud. "Mina sind änam õmblema ei võta, mina sinu riideid änam selga ei pane."

"Sul praegugi minu õmmeldud püksid jalas," ütles rätsep.

Need sõnad ajasid Pearu marru. Juba ammugi andis Hundipalu Tiit Andresele märku, et see rätsepat ja Pearut katsuks taltsutada, sest nemad tegid mõnusast jutust rumala lõõpimise, ja Andres ootas parajat silmapilku, et meestele vahele astuda. Aga nüüd sündis kõik nii äkki ja ruttu, et ükski polnud sellele ette valmistatud. Nimelt kiskus Pearu laua taga endal püksid jalast ja pani need üle laua rätsepale pähe, kuna ta ise karjus:

"Säh, võta oma püksid, aja uadetele jalga, las kõnnivad tões ja õiguses, minul põle neid tarvis, minul põle nii suurt p…etagust, sest minul põle uateid!"

A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" I, XXVII peatükk

Nii sirgus poisikesest pikka kasvu noormees, sõrmedelt osav, aga silmavaatelt vihane ja umbusklik, sõnadelt järsk ja pilkav. Tema polnud nii, nagu kõik rätsepad enne teda olnud, lauludes, elus, muinasjuttudes ja rahvanaljades. Temal polnud küüru ega kõverat jalga, ei pressrauda tuuleankruks taskus. Ei, tema polnud kerge rätsep, teda oleks vabalt võinud raskeks rätsepaks nimetada, sest temaga oli tihti väga raske ümber käia. (lk 10)
Kainena vaikis rätsep Juhan Tuisk, mõõtis, lõikas, traageldas ja õmbles. Kui aga ägestus, viskas nurka kas terve kanga või juba lõigatud riidetükid, iseäranis rikastes peredes, kus rätsep pidi peale nõelatöö olema veel rahvale naljategemiseks. Oh, silmad põlesid peas nagu söed, suu läks mustade vurrude all peaaegu valkjaks! (lk 10)
- Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986

Ma ei taha mingit rahu valgete linadega laudade ääres. Varem armastasin ma mehi, kes on kõvasti oma mundrikuubedesse õmmeldud, kel on näod, kus pole kortse, ja saapad, mis liibuvad kandade ümber nagu kindad. Kuid sõrmus mehe sõrmes on rõngas karu ninas, ütles mu rätsepast vanaisa, kes juhatas mind sisse kangaste maailma. Ta laskis mu käel libiseda üle igat värvi kangarullide ja proovida materjali pöidla ja nimetissõrme vahel. Sestpeale tean ma, milles asi, kui mõni mees mulle pihku satub. Mu vanaisa näitas mulle ka fotosid neist, kes olid lasknud end tema käe all riidesse panna. Nad vaatasid seinalt alla minu peale ülevate kulmudega ja elujooneta otsaesistega, ja ma otsustasin nagu vanaisa, et ei müü end liiga odavalt. (lk 28)
Keegi ei õmble nii nagu minu vanaisa, kes näeb ühe silmaga lauba taha, olles teise silmaga ammugi mõõtu võtnud. Kuningaid, kaupmehi, piiskoppe ja dirigente on ta riidesse pannud, kapteneid, diplomaate ja luuletajaid, kõiki neid lihtsaid abielumehi, kelle naised seisavad käsi murdes töökoja ukse ees vihma käes, sest mu vanaisa ei lase kellelgi oma asjades kaasa rääkida. Vaid tema teab, millisesse paika pehme vesti väikeses sisetaskus tuleb sisse õmmelda vaimuõhatus. (lk 28-29)
- Felicitas Hoppe, "Pikka kasvu mehed" kogumikus "Juuksurite piknik". Tõlkinud Mati Sirkel; LR 33/2001

Luule

Sel ajal, kui meil olid saiad
veel krõbedad ja kopsakad,
kui kapsalehed olid laiad
ja naised hästi lopsakad,
kui mulgid kandsid musta vammust
ja kurni viskas iga naakmann,
kui köstri lehm läks lõhki rammust,
kui juturaamatuid müüs Laakmann,
kui rasvast läikisid veel koid,
pannkoogid, kraed ja kardavoid –
sel ajal palju riiet rikkus
üks väike rätsep. Varaku
ta juba unistama tikkus
teaatrist ... Jumal paraku,
mis imelikke käiseid, õlgu
täis püha põlemist ja põlgu
ta lambivalgel kasinal
küll õmbles kokku masinal!
Siis võites endas argust, häbi
– ja vastuoksa tavale –
läks rätsep nõelasilmast läbi:
ta pääses näitelavale.

Betti Alver, "Mõrane peegel" kogus "Tähetund", lk 194

Välislingid