Vanaisa

Proosa[muuda]

"Huvitav küll," arvas Jim. "Kas sa ei öelnud, et siin leidub haisid?"

"Jaa, seda ma ütlesin. Aga et siin ohtlik oleks - ei, seda ma küll ei väidaks. Mu vanaisa ise käis siin mullu suplemas."

"Või nõnda siis," ütles Buck.

"Vanaisa tuli juba reedel haiglast välja," jätkas Pipi. "Kõige ilusamate puujalgadega, mida ükski vanamees kunagi on kandnud." /---/ "Minu vanaisa on pealegi oma puujalgadest lapse kombel vaimustatud. Ta ütleb, et nad on täitsa hindamatud, kui asi kakluseks läheb."

"Tead sa, mis ma arvan," ütles Buck. "Ma arvan, et sa valetad. Sinu vanaisa peab ju olema vana mees. Tema n ü ü d küll enam kuhugi kaklema ei kipu."

"Või e i k i p u ! " karjatas Pipi kiledalt. "Ta on kõige õelam vanamees, kes kunagi oma vastasele puujalaga vastu pead on koputanud. Ta tunneb ennast halvasti, kui ei saa hommikust õhtuni kakelda. Muidu hammustab ta paljast tigedusest iseennast ninast."

"Sa lorised," tähendas Buck. "Iseennast ei saa ometi ninast hammustada."

"Saab küll," kinnitas Pipi. "Ta ronib toolile."

Astrid Lindgren, "Pipi läheb laevale", rmt: "Pipi Pikksuka lood", tlk Vladimir Beekman, 1999, 4. trükk, lk 266-267

"Aga minu vanaisa peas käivad lepatriinud uisutamas," teatas Mati.

"Ei või olla!" imestas Une-Mati.

"Käivad küll!" kinnitas Mati. "Vanaisa ise rääkis mulle, kui ma küsisin, miks ta oma pea täitsa paljaks ajab. "See on lepatriinude pärast,» ütles vanaisa. "Et neil rohkem ruumi oleks liuelda. Lepatriinudele meeldib väga iluuisutamine."

Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", 1979, lk 26

Ole vanade inimeste vastu lahke, isegi kui nad on vastikud. Kui vanaks jääd, ole noorte inimeste vastu lahke. Ära viska neid kepiga, kui nad kutsuvad sind vanaisaks. Nad on sinu lapselapsed! (lk 2202)
- Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206

"Ma kolin minema ja ehitan endale metsa äärde onni!" hüüdis vanaisa ja ronis rattale.

"Papikene, mõtle ikka veel järele," astus vanaema lähemale. "Talve tulles hakkab sul seal ju kole külm ja kuidas sa seal niiviisi üksi oled. Kes sulle süüa keedab ja ..." Vanaema murdis käsi.

Vanaisa lõi neelatades pilgu maha. "Sina mind ju enam ei taha."

"Tobu," sosistas vanaema ja kallistas meest. "Sa oled mulle kõige kallim! Ma ei saa lihtsalt nii, kui sa igal nädalal motikaga mu porgandipeenrasse kütad." Vanaisa noogutas, pea vanaema õlal, ja nuuskas ta varrukasse. "Ma enam ei tee," sosistas ta.

Kairi Look, "Piia Präänik kolib sisse", 2015, lk 61

Minu mõlemad vanaisad panid samuti taimedele nimesid ja jälgisid nende kasvu hoole ja armastusega. Vahe oli selles, et need nimed ei kuulunud surnud pärsia poeetidele, vaid nende oma ihuviljade ihuviljadele, ehk lapselastele. Minu, mu venna ja nõbude nimelised kuused kasvavad nii Põhja-Eesti rannakülas kui Kirde-Eesti põlevkivi maastikul ning nende käekäigule elab endiselt kaasa kogu suguvõsa.
- Maarja Merivoo-Parro, "Rohelised lapsed" ERR, 16.12.2019 (Raadio 2 saate "Maarja varia" tekst)

Välislingid[muuda]