Maarja Merivoo-Parro

Maarja Merivoo-Parro (sündinud 25. märtsil 1986 Tallinnas) on eesti ajaloolane ja ajakirjanik.

Intervjuud

Raadiopäeviku pidamise aasta osutus veidraks üleminekuajaks. Nüüd tekste üle lugedes imestasin, kui äsja meil oli see kadunud eilne päev ja kui teistmoodi kõik oli.
Ajaloolasena olen alati väga tänulik, kui leian mingit perioodi uurides võimaluse piiluda toonase mentaliteedi telgitagustesse.
Palju on valehäbi, haiguse kui probleemi vähendamist ja juttu sellest, et maskiga pole olla nii hea kui ilma. Täpselt samad teemad olid üleval siis, kui kondoomide kasutamist juurutati. Maskid ongi justkui 21. sajandi kondoomid, kuna seovad individuaalse vastutuse rahvatervisega.
Näis, et paljud valivad probleemi eitamise või vähendamise tee, kuna tõde oleks liiga raske ja masendav kanda. Parafraseerides klassikuid: olukord on sitt ja see ei pruugi seekord olla meie tuleviku väetis.
- Maarja Merivoo-Parro, intervjuu: Mariliis Mõttus, "Kiirkohting: Maarja Merivoo-Parro", Müürileht, 30.11.2020

Maarja varia

Maarja Merivoo-Parro, "Maarja varia", ERR 2020 (tekstid Maarja Merivoo-Parro raadiopäevikust 2019-2020)

Olete kindlasti kuulnud: Adam Smith oli 18. sajandi šoti valgustaja, kes oli veendunud, et nõudluse ja pakkumise vahekorraga ei pea ükski inimene eraldi tegelema juhul, kui on vaba turumajandus, sest siis tekib nõudluse ja pakkumise vahel tasakaal täitsa iseenesest. Või siis kujundlikult öeldes: seda kõike juhib justkui üks nähtamatu käsi.

Mulle tundub, et meil siin Eestis on lisaks nähtamatule käele müttamas ka Adam Smithi nähtamatu jalg, mis annab maarahvale udupeenelt jalaga tagumikku iga kord, kui peame asju ajama suurte korporatsioonidega, keda väikesed turud lihtsalt ei eruta. (lk 12, 03.09.2019, "Ikea tuli õuele")

Muidugi, nagu mitmel pool mujal, kehtib ka ropendamise puhul kopsakas topeltstandard ja ajalooliseIt pole naised ropendamisega kaasnevat energiasäästu kuigi palju kogeda saanud. Lääne kultuuriruumis otsustati aastasadu tagasi, et verbaalne võim on meeste valdkond, naiste suu peaks jääma puhtaks. Ja nii olemegi kultuuriliselt ära õppinud, et meeste suust on sellist jõulist kõnet lihtsam kuulda kui naiste suust, kellele juba iidamast-aadamast on seatud ülesandeks tegelikult paljudel erinevatel tasanditel — sealhulgas ka kõnes — puhtaks jääda. Kuna samal ajal puhtaks jäämisega tuli tegeleda võimsate kehaliste sündmustega nagu laste sünnitamine ja hooldamine ning tegeleda ka perekonna vanimate liikmete kehade hooldamisega, õppisid naised oma argipäeva sisustavatest tabudest ümber nurga rääkima. (lk 18, 09.09.2019, "Ropp voorus")

Ajal, mil eestlased on endiselt valmis andma põdrasamblale võimalust, toppima küüslauku ninna ja küpsetama ahjus soola, et sellega täidetud sokki näos hoida, näib Ameerikas valitsevat konsensus, et rohi peab nui neljaks kohe mõjuma. Oma rolli mängib kindlasti ka see, et neil pole võimalust haigekassa toel iga väikese asja pärast kodus teki all olla, vaid ka üsna haigena peab ikkagi tööpostil olema. Ameeriklaste tervisekäitumise puhul tuuakse välja ka see, et neil oleks justkui ühiskondlik kokkulepe, et valu ei ole okei ja et sellega ei pea elama. (lk 27, 23.09.2019, "Rögaraadio")

Eesti aastaaegade puhul ma olen ka täheldanud, et kogu ühiskond on justkui üheksa kuud kollektiivselt rase ja mingi hea ning ilusa ootuses ja see kolm kuud suve tõesti lähebki igasuguste naudingute ja seikluste ja magamatuse tähe all ja siis algab uus ootus. Aga tegelikult neid naudinguid ja seiklusi saab teistel aastaaegadel ka endale korraldada. (lk 41, 14.10.2019, "Ei pea üheksa kuud ootama")

Kui inglise kultuuris omavad salaaiad märgilist tähtsust, siis meil hakkab kuju võtma salasalude austamine. Nende otsinguil tuleb siblida võpsikus ja trotsida puugihirmu ning kõndida üle rohkemate raielankide, kui arvasid, et metsa üldse mahub. Eriti lastele oleks padriku kogemine vajalik, enne kui termin "mets" muutub nende jaoks abstraktseks filosoofiliseks kontseptsiooniks, mis võib tähistada ka koosluse kaotanud tühermaad, ja ainus lugu, millega nad seda seostada oskavad, on see, kus mitte mõmmi, vaid kass lapsi lugema õpetas. Seal istus peategelane mäletatavasti kännu otsas. (lk 78, 09.03.2020, "Metsas või kännu otsas")

Kirjutised ja esinemised

Keskmiselt vanades Hollywoodi filmides kohtab ikka ütlust plant-pet-baby, mis markeerib noore täiskasvanu vastutustunde kasvamise ja kasvatamise arengufaase. Ehk et kõigepealt tuleb õppida elus hoidma taime, seejärel lemmiklooma ja alles siis saab lapse peale mõtlema hakata. Sotsioloogid väidavad, et meist ikka sammukese ees olevas läänemaailmas on see mudel pisut muutunud ja väga levinuks on saanud skeem plant-plant-plant, ehk taim, siis teine taim ja siis veel taimi.
Juba ammuilma pole inimeste bioloogiline küpsus järglasi saada ja sotsiaalne küpsus sellega päriselt pihta hakata käinud käsikäes. Koolikohustus ja -privileeg on tõeline lapsepõlve pikendus ja on riike, kus ka tudengeid ja noori täiskasvanuid käsitletakse mitte omaette üksuste, vaid tuumikperekonna osana.
Enda sisse vaatamine polegi aga nii lihtne, eriti kui vilkuvad ekraanid pidevalt persona peegeldusi otsimas ja nii pole haruldane, et Bali saare palmi all võib vastust küsimusele "kelleks sina suurena saada tahad?" küsida üks keskealine inimene teiselt.
Eestiski on tõmbekeskustes hinnatase muutumas üha utoopilisemaks ja nagu reedeses Sirbis juttu oli, on normaalsusest saanud luksus ja üha enam elavneb mikrokorterite turg, kus laste jaoks ruumi pole. Küll aga on seal ruumi taimedele. Neid on igas suuruses ja igas nõudlikkuseastmes, nad teevad õhu paremaks, nad lasevad silmal puhata, neid saab pikaks ajaks üksi jätta ja nad tekitavad tunde, et kodu pole ainult neli seina.
Puukallistamine pole enam naljakas diagnoos, vaid normaalne poseerimisviis: rohelus kui selline tundub fotogeeniline nii lennuki illuminaatorist kui autoaknast vaadates.
Sõjajärgse Ameerika elustandardi juurde käis oma maja koos aiaga. Nüüd on isiklik õueala väga vähestel ja loodus on kolitud tuppa. Suured lille-eksportijad – nagu näiteks Holland – on juba aastaid nautinud käibe kasvu. Taimepidamise laienemine on teinud sellest ka turvalise ja laigiküllase Instagrami-trendi, mis aitab üle suunamudijatel elada need päevad, mil justkui midagi erilist oma elus ei juhtugi, aga postitama ju tingimata peab.
Ega taimed ka lollikindlad pole ja kogenematu rohenäpp võib oma nunnudest üsna lihtsasti ka ilma jääda. Katsetamine on aga endiselt väga turvaline: pole olemas taimekaitse organisatsioone, kes inimeste kodudes reide teeks ja halvasti hooldatud, üle- või alakastetud lehelised omanikelt võõrandaks ja omanikud endid politseile üle annaks.
Mis seal salata – kõigil mu enda taimedel on ka ristinimed olemas. On silmatorkavad Hafez ja Rumi, on laialeheline Leelo, kes on sama positiivne kui üks samanimeline Stanfordi eestlane ja on ka natuke kapriisne Mimmu, kes laotab oksi võluvalt üle mu riiulite.
Minu mõlemad vanaisad panid samuti taimedele nimesid ja jälgisid nende kasvu hoole ja armastusega. Vahe oli selles, et need nimed ei kuulunud surnud pärsia poeetidele, vaid nende oma ihuviljade ihuviljadele, ehk lapselastele. Minu, mu venna ja nõbude nimelised kuused kasvavad nii Põhja-Eesti rannakülas kui Kirde-Eesti põlevkivi maastikul ning nende käekäigule elab endiselt kaasa kogu suguvõsa.
Vanade eestlaste jaoks olid teatud puud ja nende kooslused pühad paigad, kus esivanemate hingi teenida. Ehk ongi sellepärast nii valus iga kord, kui keegi kuskil sae käima tõmbab.
- Maarja Merivoo-Parro, "Rohelised lapsed", ERR, 16.12.2019 (Raadio 2 saate "Maarja varia" tekst)

Kui hakkasime koera võtma, siis öeldi, et need karvad hakkavad olema igal pool. Elujulgust täis noorte inimestena olime veendunud, et meil ei hakka, sest meie kavatseme need lihtsalt ära koristada. Meile ei jõudnud kohale, et isegi kui me koristame kõik ära, ma mõtlen absoluutselt kõik ära, lapiga, harjaga, luuaga, tolmuimejaga, kleeprulliga, siis 15 minutit hiljem pole seda tööd ja vaeva enam näha. Küll aga valget ja pehmet DNA-d. Kõikjal, kus meie tondike on otsustanud istuda, lamada, kõndida või kasvõi lihtsalt seista ja hingata.
Öeldakse, et see kasvatuse värk ei ole lineaarne ja et see kõik on üks tohutu kompromissi kunst. Inimene aga mõtleb ikka, et temal mitte, temal läheb vot nii ja nii ning kasvatamine on lihtne, tuleb ainult… Ja siia siis kõik need klišeed inimestelt, kellel lapsi pole ja kes on seetõttu teoorias väga tugevad.
Eks teoorias ongi tugevad need, kel puudub praktika. Nii kui tuleb praktika, siis hakkab teoreetiline enesekindlus tükk-tüki haaval maha pudenema, ära sulama või siis suure kaarega kokku kortsutatult prügikasti poole lendama.
Kuni elu on sind läbi nätsutanud ja mitte miski enam kulmu ei kergita, vot siis koorub sellest praktikast elutarkus. Umbes nagu munast koorub lind, kes natuke kuivab ja kosub, avab siis tiivad ja lendab kõrgel kultuurmaastiku kohal ja leiab sellise perspektiivi, mida ei olegi võimalik ette kujutada, ainult kogeda.
- Maarja Merivoo-Parro, "Omad loorberid peksavad", ERR, 11.05.2020 (Raadio 2 saate "Maarja varia" tekst)

Välislingid