Nn üleminekuajal rõõmustasin koos teiste lastekirjanikega, et enam pole karta mingeid piiranguid ega tsensoreid. Ent ootamatult selgus, et piiranguid hakkas seadma elutu, aga kõikvõimas tegelane — raha. 1990. aastatel pidid eesti lastekirjanikud oma käsikirjad koos illustratsioonidega "Eesti Raamatu" lasteosakonnast ära tooma — või siis lendasid need kirjastuse prügikasti, sest meile kinnitati, et algupärane lastekirjandus on äärmiselt kahjumlik nähtus: nüüdsest hakatakse avaldama ainult koomikseid ja muud tõlkekirjandust, millest seni on siinmail puudust tuntud.
Eks teoorias ongi tugevad need, kel puudub praktika. Nii kui tuleb praktika, siis hakkab teoreetiline enesekindlus tükk-tüki haaval maha pudenema, ära sulama või siis suure kaarega kokku kortsutatult prügikasti poole lendama.
