Luksus

Proosa

• Teistes Euroopa pealinnades on rikkus ja vaesus, elegantsed linnaosad ja tööliskvartalid rangelt üksteisest eraldatud, Peterburis seevastu oli kõik läbisegi. Uhke palee kõrval seisis väike, armetu ja madal puulobudik, luksusrestorani kõrval räpane kõrts. Suvi polnud Peterburi jaoks õige aeg, "seltskond" viibis suuremalt jaolt oma mõisates või suvituskohtades. Sellegipärast pani "saartel" asuvate suurte restoranide õhtune luksus imestama: naiste dekolteed ulatusid peaaegu nabani ning väärtuslikke ehteid võis näha tohutul hulgal. Oli ka kaupmehi Nižni Novgorodist ja teistest sisemaa linnadest. Need olid suurt kasvu kandilised räpased habemikud, kes tulid restorani, säärsaapad ja ratsapüksid jalas, jõid palju, lärmasid, möirgasid, sülitasid avalikult põrandale ning jätsid kelnerile sada rubla jootraha. Õhtuti mängisid "saartel" vene mustlased, kelle muusika erutas veel rohkem kui ungari mustlaste oma. Ka siin vajutasid valged ööd kõigele ebamaisuse pitseri, kõik mõjus peaproovina päevavalgusega täidetud teatris, mitte aga tragöödia viimase vaatusena, mis aeglaselt, ent kindlalt lõpule lähenes.
  • Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 98-99

• Ja isegi kurbus oli mõeldud rikastele, see oli neile, kes said seda endale lubada, neile, kellel ei olnud targemat teha. Kurbus oli luksus.
  • Clarice Lispector, "Tähetund". Tõlkinud Leenu Nigu. Loomingu Raamatukogu 35/2017, lk 46

• Päike paistab ainult Tema naha poleerimiseks ja juuste kuldamiseks, tuul puhub vaid Tema põskede jume suurendamiseks, meri pingutab, et Teda vannitada, lilled surevad rõõmuga, et vaid Tema nahk võiks luksuslikult nende lõhnas mõnuleda. Ta on loodu kroon, meistritöö. Rüüstatakse meresügavusi, et vaid Teda katta pärlite ja korallidega; maapõu kistakse lahti, et Ta võiks kanda kulda, safiire, teemante ja rubiine. Hülgepoegi pekstakse keppidega surnuks, sündimata talled kistakse uttede emakaist, miljonid mutid, piisamrotid, oravad, naaritsad, kärbid, rebased, koprad, tšintšiljad, ilvesed ja teised armsad väikesed olevused surevad varajast surma selle nimel, et Temal oleks karusnahku. Jaana- ja paabulinnud loovutavad Talle oma suled. Mehed jahivad oma eludega riskides leoparde Tema kasukate ja krokodille tema kingade ning kottide tarvis. Miljonid siidiussikesed pakuvad Talle oma kollast tööd, õmblejannad mässavad õmblustega ja teevad pitsi käsitsi, et Tema võiks olla riietunud parimasse, mida raha eest saab. Meie tsivilisatsiooni mehed jätavad pigem ennast uhketest rõivastest ilma, et vaid saaks vabalt röövida universumi varandusi minu daami katmiseks. Uued toormaterjalid, uued tehnoloogiad, uued masinad tuuakse Tema teenimiseks mängu. Minu daam peab seega olema nii peamine kulutaja kui ka peamine kulutusvõime ja majandusliku edukuse sümbol. Sellal, kui Tema kaaslane näeb oma tehases ränka vaeva, jalutab Tema peenimatel tänavatel ja viibib luksuslikemais hotellides, mehe varandus seljas ja rinnal, sõrmedes ja randmeil, teeb põhjalikke kulutusi oma mehe majas, kus on Tema koht ja piirid, nautides seda siidist jõudeolekut, mis on vajalik, et säilitada Tema kaaslase prestiiži ja Tema enda oskust seda demonstreerida.
  • Germaine Greer, "Stereotüüp", tlk Maris Müürsepp, rmt: "VTK-raamat", Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1999-2004 (artikkel raamatust "A Cultural Studies Reader. History, Theory, Practice", London, 1995; katkendid Greeri teosest "The Female Eunuch", 1970)

• Mehed pole ikka veel aru saanud, et kui naistel lastakse teha nii palju tööd nii vähese tasu eest, muutub mees majapidamises mitte vajalikuks, vaid kulukaks luksusesemeks.
  • Germaine Greer, "The Whole Woman", Doubleday, 1999, lk 136

• Elamine on ka kõige kasinama olevuse jaoks luksus, aga elusa tunnuseks on, et ta ei teadvusta enesele seda.
• Loomulik olemine on enesele võetud privileeg. Seda luksust ei saa tavaline inimene igapäevases elus enesele lubada.
  • Arvo Valton, "Vabaduse kütkes", 1993, lk 8

• Veel ühed mittenakkuva pinnaga hädavajalikud asjad minu köögis on mittenakkuvad ahjuplaadid, üks kurrulise põhjaga (liha jaoks) ja teine sile (kookide tarvis). Aga kui ma ütlen "hädavajalikud", siis ütlen ma seda moodsa tarbimisühiskonna vaimus. Ükski ülalmainitud riistadest ei ole hädavajalik, need on vaid ahned tänapäeva leiutised, argised luksusesemed.
  • Nigella Lawson, "Köök", tlk Sash Uusjärv, 2011, lk 4

• Võõrastele võibki meie kultuur mõjuda glamuurselt. Aga ise võiksime võtta ette luksusliku eesmärgi ja püüda sinnapoole, et meie endi rahvuse, sõpruskonna ja perekonna muusikakultuur oleks kõike muud kui glamuurne meie praegustele ja tulevastele põlvkondadele ja väga heas mõttes südamlikult oma.
  • Sofia Joons, "Glamuur ja pärimusmuusika" Sirp, 10. jaanuar 2013

• Minu jaoks on suur privileeg, kui ma saan valida, kas tulen koju Kloostri või Kroonuaia tänava kaudu või hoopis läbi botaanikaaia. Kui paljud inimesed saavad minna koju läbi botaanikaaia? See on puhas luksus!
  • Heidi Iivari, intervjuu: Margit Veromann, "Soomlanna Heidi Iivari tõid Tartusse sisetunne ja maagia" Supilinna Tirin, nr 13, 20. aprill 2015, lk 4-5

• Varjupaigas valvavad Rebeca ja Soledad kordamööda pesuruumi ukse taga, kui teine sees on. Milline luksus on maanteetolm ihult maha loputada, end sisse seebitada ja sooja veejoa all seista, vaadata, kuidas see räpase ja pruunina su jalge ette koguneb, enne kui äravoolu ümber keerlema hakkab ja igaveseks kaob. Soledadile meeldib kujudeda, kuidas veemolekulid kihutavad äravoolutorudest alla, segunevad ja valguvad laiali, liituvad teiste torudega linnatänavate all, muutuvad mingi salajase sihtpunkti poole sööstes ja kukerpallitades suuremaks ja kiiremaks. Talle meeldib mõelda mustusest, mille ta oma ihult maha uhub, mis muutub aina lahjemaks, kuni see lõpuks polegi enam mustus.
  • Jeanine Cummins, "Ameerika pind", tlk Evelin Banhard, 2021, lk 252

Luule

Kumaks aastaid neist
antiikesemeist,
mis oleksid ehteks toale;
imeõite suul
käiks otsimas tuul
lisa ambrahõngu joale;
lae rikkalik kaas,
sügav peegliklaas
ja kiirg igas uksepeeles
vahel sosistaks
kas sõna või kaks
seal sulnis idamaa keeles.

Kõik on seal ilu ja rõõm,
kord, luksus ja meeltelõõm.

• Charles Baudelaire, "Kutse teele", tlk Ain Kaalep, rmt: "Kurja lilled", LR 35/36 1967, lk 42