Ain Kaalep
|
Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama. |
Ain Kaalep (4. juunil 1926 - 10. juuni 2020) oli eesti luuletaja, näitekirjanik, kriitik ja tõlkija.
Proosa
[muuda]- E. T. A. Hoffmannil on lugu "Rüütel Gluck", mille alapealkirjaks "Mälestus aastast 1809". Selles räägitakse kohtumisest eriskummalise muusikamehega, kes näiteks kõneleb oma noorest sõbrast Mozartist ja lahkumisel ütleb iseäralikult naeratades "Mina olen rüütel Gluck!" Mozart elas aastail 1756—1791, Gluck aga 1714—1787. Mingit seletust ega vihjetki sinnapoole Hoffmann oma jutu puändile ei anna. Meie sajandi saksa kirjanik Werner Bergengruen, Eestimaa mees, kelle õige fantaasiarikkad Tallinna-lood meilegi tundmatud pole ("Surm Tallinnas", ""Loomingu" Raamatukogu" 1966, nr. 35), on selle seletuse andnud omalt poolt: Hoffmann kõnelevat lihtsalt mingist hullust. Pean tunnistama, et Bergengrueni tõlgendus üllatas mind väga; ma ei oleks kuidagi suutnud ise selleni jõuda. Olen Hoffmanni lugenud üsna palju ja innuga, tema loogika on mulle alati tundunud paigutatuna teistesse asenditesse ja funktsioonidesse kui konventsionaalses olustikus ning suuremas jaos kirjanduseski — ja ometi on mõeldav nii elegantselt lihtne seletus! Võib-olla oli sellele tulemiseks vaja veel erilist fantaasiat, mis mul puudub — puudub isegi sel määral, et söandan Bergengrueni ikka veel umbusaldada. (lk 1592)
- Oma seisukohtade tuuma nimetasin juba märksõnaga "romantiline iroonia" ära. Ei malda hakata pikemalt peatuma selle epiteedi "romantiline" õige kirjandusloolise sisu juures; sellest ainult ehk niipalju, et ma ei taha sellele anda skolastikalõhnalist "põhimeetodi" tähendust — "realistlikule" vastandamise mõttes. (Kui juba kirjandusloolisi suundi vastandama hakata ja abstraheerimist taotleda, siis oleks ju loomulikum näha üheks pooluseks "klassitsismi", teiseks "romantikat" ja "realismi" koos kui sama nähtuse kaht palet.) Seda, mida ma "romantilise iroonia" all mõtlen, võiks ümber sõnastada ka "konventsionaalsete mängureeglite rikkumiseks", kusjuures see rikkumine toimub väga teadlikult, sügavamale elutõele viitamise eesmärgil ja nõuab rikkujalt endalt väga kõrget fantaasialendu. (lk 1592-1593)
- Tuttavaist lahtreist võiks "Nimetu saar" paigutamiseks ehk sobida "teadusliku fantastika" oma? Tahaksin seda siiski eitada ja öelda, et "Nimetu saar" sobib sinna niisama vähe kui, ütleme, luuletus "Kindlameelse kinglooma kimbatus kingapoes" — iseendast muidugi võiks "teaduslik fantast" üherakuliste oleste mikromaailmagi sukelduda. Lahtrit võiks seks puhuks ju avardadagi, kuid karta on, et nii kaotab ta oma mõtte, sest võib-olla küsitaks siis varsti, kas ei võiks "teadusliku fantastika" nime kanda ka Kitzbergi "Libahunt", kus fantastika on olemas ja tinglikult võttes teaduski — folkloristika ja etnograafia. "Nimetul saarel" on oma suhe "teadusliku fantastikaga" küll, seda salata ei saa kuidagi — aga see suhe on loomulikult läbinisti irooniline, eesmärgiks, kui nii võtta, ei miski muu kui satiiriline paroodia. Kes nimetaks "Don Quijotet" rüütliromaaniks? (lk 1593)
- Loonud endale niimoodi määratu tantsuplatsi, orchestra (miks mitte selle kauni kreeka sõnaga veel kord rõhutada Aristophanese meenutamist!), algabki autor oma vägevat fantaasia killapidu: ürgsete müütide kujutelmad keerlemas kosmosessetungimise utoopiatega ühes uues, harjumatus, ent ometi kuidagi tuttavas ja lausa kuratlikult kaasakiskuvas rütmis, mis meenutab vahel marupolkat, vahel mambot — ja vahel ehk menuettigi, mille on komponeerinud muidugi see Hoffmanni rüütel Gluck. (lk 1593)
- "Aja rütm" ongi mõiste, mis arutlemist edasi võib viia. Artur Alliksaar, kelle näidendi teemat ei ole raske tabada näiteks Lenini "Riiki ja revolutsiooni" lugenud inimesel, pidi oma näidendi rütmi viima kooskõlla aja omaga. Eriti neil, kelle vanus praegu üle neljakümne, tohiks olla kerge mõista seda staccato't ja neid sünkoope, seda silmapilkset tasandite vahetamist, mis "Nimetus saares" kogu aja esineb: see võib näida absurdne ainult sajanditelt päritud konventsioonide seisukohalt, mis ise aga elule endale (kunstist kõnelemata) juba ammu absurdsed. Pidi tulema aeg, kus aja rütm isegi eesti draamakirjandusse jõudis! (lk 1593-1594)
- Kunstniku fantaasia killapeod toimuvad kõigis tasandeis, mis vähegi kättesaadavad kunsti vastuvõtjale: kahju vastuvõtjast, kui talle kättesaadav neist ainult üks või mõni üksik; veel rohkem kahju kunstnikust, kui tal rohkem pakkuda polegi! (lk 1595)
- Ain Kaalep, "Fantaasia killapeod", Looming 10/1968, lk 1592-1595 (Arvustus: Artur Alliksaar, "Nimetu saar", LR, Tallinn: Perioodika, 1966; Artur Alliksaar, "Olematus võiks ju ka olemata olla", LR, Tallinn: Perioodika, 1968.)
- Inimene peab alati täitma oma kohust. Kelle ees, see oleneb ilmavaatest: jumal, isamaa, eesti rahvas – mida keegi tahab. Pean vajalikuks rõhutada: inimene peab täitma inimese kohust, sest ta pole loomariigi osa nagu ta onupoeg ahv, temas on midagi rohkemat sees.
- Postimees Extra, 2. oktoober 1993
Tema kohta
[muuda]Ja ma lähen väsind põlvi
läbi kumerduva võlvi
templisse, kus kullat' rist
mulle annab rahu - vist...
- Lugesin neid ridu ja mul hakkas natuke jube. Aga kiusatus oli suur ja ma kirjutasin nende kõrvale: "Mida enam neid vaevati, seda rohkem neid sai."
- Raimond Kaugver, kiri Sigrid Kurvisele, Vorkuta, 11. juuli 1948, rmt: "Kirjad Sigridile", koost Eneken Laanes, 2020, lk 361-362; viidatakse ühisele vanglaperioodile ilmselt 1946. aasta alguses, Kaugveri tsitaat Kaalepi värsside kõrval on teisest Moosese raamatust 1:12.
Et noorurite vormiand on kasin,
Siis Tanel Tammet pakub oma teeneid:
"Sonette toodaks vormipuhtaid, peeneid,
Ükskõik, mis teemal siis, sonetimasin."
/---/
Nüüd Kaalep Kanguriga otsib teivast,
Et peksta puruks masin taidereetlik,
Mis ähvardab nad ilma jätta leivast.
- Märt Väljataga, "Sonetimasin" kogus "Teine keel" (1989), lk 41
