Mine sisu juurde

Kodumaa

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Isamaa)

Kodumaa on maa, kus inimene tunneb end kodus.

Proosa

[muuda]
  • Kahjuks peab sageli selleks, et olla hea patrioot, olema kogu ülejäänud inimkonna vaenlane.
    • Voltaire, "Filosoofiline sõnaraamat", ptk "Riik"
    • (vrdl ptk "Kodumaa", tlk Herbert Stillverk, e.k. 1983: "Kurb on see, et sageli on nii, et arvatakse - kui tahad olla hea patrioot, siis pead olema kõigi teiste inimeste vaenlane.")



  • Eesti! Sa seisad lootusrikka tulewiku läwel, kus sa wabalt ja iseseiswalt oma saatust wõid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus walitseks, et olla wääriliseks liikmeks kulturarahwaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esiwanemate higi ja weri, mis selle maa eest walatud, nõuab seda, meie järeltulewad põlwed kohustawad meid selleks.


  • "Sind teretan ma, kodumaa päike!" ütleb ta [Toots]. "Siin, kodumaal paistad sa teise läikega. Teile aga, õrnad õied, ütlen südamest: tere tulemast!"
Sel silmapilgul satub ta jälle pühalikku meeleollu; aga parajasti, kui ta end tunneb väga liigutatuna, tuleb talle meelde, et õiguse pärast mitte tema see ei ole, kes tere tulemast ütleb, vaid õigemini kodumaa õrnad õied seda temale peaksid ütlema; sest tulija on tema ise, mitte õrnad õied.
"See on üleüldse üks segane värk," pomiseb ta tasa enese-ette ja sammub edasi. Õieti ei lähe talle niihästi päike kui kodumaa ühes oma õrnade õitega suuremat korda, aga nii on ta raamatust lugenud hüüdvat neid, kes võõrsilt koju tulevad; ülbe komme oleks nüüd seda tegemata jätta, mida teised ees teinud.


  • Pearu ei sallinud ei köstrit ega rätsepat, sest temale oli kahtlane iga inimene, kes rääkis isamaast ja isamaalisist asjust, millest temal polnud vähematki aimu. Kui tal pisutki rohkem teadmisi oleks olnud, siis oleks tahtnud ta isamaalastele öelda:
"Ega me saksad või linna untsakad ole, et te meile isamuast reagite, meie oleme puht-muarahvas, reagime muakeelt ja teame isegi, mis mua on, olgu ta isa ehk ema mua."


  • [Härra Schulz Indrekule:] "Teie ehk ei tea, mis on kodumaa, sest teil ei ole õiget kodumaad. Teil ei ole Rheini, teil ei ole Frankfurti Maini ääres, mis oleks tõesti teie oma. Eks ole nõnda? Teie elate võõral maal, teie elate Saksamaal, mis asub Venemaal, niisugusel võõral maal elate teie. Teie räägite võõrast keeltki, sest teil enestel ei ole keelt, mida te võiksite rääkida. Meie mõlemad kahekesi räägime võõrast keelt, sest meil ei ole kahekesi oma keelt. Aga niipalju saate ometi saksa keelest aru, et mõista, mis tähendab die Heimat. Die Wahre Menschheit kann nur im Heimatland gedeihen!" Ja nüüd jätkas ta juba kogu aeg saksa keeles: "Aga kus pole kodumaad, kus inimesed elavad võõral maal, seal puudub ka inimsus, tõsine ja õige inimsus. Sest mis ütleb Kant: talita nõnda, et su teguviis võiks olla elureegliks. Austa teises iseennast. Sest kes ei austa teist, see ei austa ka iseennast. Inimene, kel pole õiget keelt ega kodumaad, ei austa iseennast; ei võigi austada, sest inimesel peab esmalt midagi olema, ainult siis hakkab ta iseend austama. Tõelise inimese esimene varandus on tema keel ja kodumaa. Mõistate mind või ei?"



  • Kodumaa, kodumaa, kelle auks kõik see kombekohane ametlikkus, kodumaa on peitunud teadmatusse ja pimedusse, isoleeritusse kogu muust maailmast ja ennekõike valesse. Raadios valetavad nad kõik. See on see kõige kohutavam! Nad peavad valetama ja nad valetavad. Meie, sealtpoolt tulnud, teame ja tunneme seda. Meie sõbrad valetavad mikrofoni ees - vähemalt mina annan selle andeks, sest elu on kallis. Kas Sütiste ei tahtnud valetada? Miks ta lahkus? Kas selle pärast? Mis seal toimub? Kõige ees on paks eesriie. Raadio saadab teateid. Seal seisavad mikrofoni ees head sõbrad, kes ei tohi kõnelda tõesõnu. Meie siin ...


  • Meil igaühel algab kodumaatunne lapsepõlvemälestustest, oma kodust, oma tänavast, oma linnast või külast. Ja ühes sellega elab meis suure kodumaa tunnetus, ohtude ja ränkade katsumuste päevil muutub kogu meie ääretu kodumaa meile valusalt lähedaseks ja kalliks.
Mul on vedanud: olen oma silmaga näinud kodumaa avarusi ja õppinud lähedalt tundma paljusid kaaskodanikke, ja ma teadsin, et rahva kavad, unistused ja mõtted on väärt seda maad, mille pinnal meil on õnn elada, mille me saime isadelt ja peame jätma lastele veel rikkamana ja õitsvamana. (lk 39)


  • [---] eks mitmele põlvkonnale lastele sisendati seda õnnelikkuse ülistamist, kuid arvan, et igal maal ja igal ajal on inimesed oludele ja poliitikale vaatamata armastanud, lapsi sünnitanud ja kasvatanud ning püüdnud elust rõõmu tunda. Ja lapsepõlv – eriti seda tagantjärele meenutades – võib olla õnnelik ka kõige raskematel aegadel, kui last ümbritsevad teda armastavad vanemad, õed-vennad, sõbrad ja sugulased, sest lapse kodumaa algab ikka kodust. Mulle näib, et laps võib tunda end õnnetuna ka väga jõukas kodus, kui kellelgi pole aega ega tahtmist temaga tegelda.


  • Kõige naljakam kõigist minu valedest on see, kui ma rääkisin sulle, kui väga ma tahaksin näha oma kodumaad.
Sinu silmalaud pilkusid liigutatult ja sa köhatasid hääle puhtaks, et leida lohutavaid ja mõistvaid sõnu. Sa ei julgenud terve õhtu jooksul naerda. Tasus vaeva sulle seda lugu rääkida. (lk 12)


  • Kui võtad inimestelt kodumaa, võtad neilt midagi palju enamat Kui maa. Võtad neilt ka mineviku, nende juured, nende identiteedi. Kui võtad neilt asjad, mida nad on harjunud nägema ja loodavad näha, võiksid niisama hästi võtta neilt silmad. See käib rohkem primitiivsete kui tsiviliseeritud inimeste kohta, rändavad ju loomadki pikki teid tagasi läbi ohtude ja kannatuste, et tuttavas ümbruses taas leida kadunud identiteet. (lk 241)



Luule

[muuda]

Hüüaks inglid ülalt maha:
"Jäta kõik, siis taeva saad!" —
vastan: "Taevast ma ei taha,
tahan ainult kodumaad!"


Suur ja lai on maa, mis on mu kodu,
rikas loodusvaradest ta pind.
Sellist maad maailmas teist ei leidu
Kus nii vabalt hingata võiks rind.

Piirist piirini, kus lääs, kus ida,
kauges lõunas, kaugel põhjara'al
igaüks on peremees ja teda
hoitud, hinnatud on kodumaal.

  • V. Lebedev-Kumatš, "Laul Kodumaast", tlk Jaan Kärner, viis Issaak Dunajevski


Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt
käib Läänemere kaldale
ja Munamäe metsalt, murult
käib lahke Soome lahele?

See on see maa, kus minu häll
kord kiikus ja mu isadel.
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
"See ilus maa on minu kodumaa!"
...
Oh tõotagem südamest
me mehed olla igavest!
Ja laulgem nüüd ja lõpmata:
"Sa kosu, kasva, kallis kodumaa!"

  • Mihkel Veske Frédéric Bérat' ainetel, "Kas tunned maad", viis Frédéric Bérat


Sa oled puu,
mis kannab vilju,
need on nii head
kui halvad.
Sa tihti rõõmustad,
kuid vahel tasahilju
veel nutma pead...
Ent siiski kõiki valvad.
...
Sa ootad,
kannatlikult ootad
ja pole liialt karm —
ning ajapikku muudab
ka halva heaks su arm.

  • Heljo Mänd, "Kodumaale", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 29


Kodumaa on kõige kodusem maa,
kus laps võib julgesti astuda.
Ta on liivakasti- ja karjamaa,
seenemetsa- ja marjamaa,
lumememme- ja tuisumaa,
suusasõidu- ja uisumaa,
lasteaia- ja koolimaa,
mängumaa ja hoolemaa.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel