Mine sisu juurde

Haamer

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Vasar)
Mårten Eskil Winge, "Thori võitlus hiiglastega" (1872)
Kingsepa vasar (Foto: Saatse Muuseum)
Neuroloogi haamer (Foto: Tervishoiu Muuseum)
Liitium-ioon aku töötlemine haamriga

Proosa[muuda]

  • Naeltel pole suuremat soovi kui enne langeva vasara hoopi maha kukkuda, sest nad teavad, et ainult nii päästavad nad oma elu. (lk 50)
  • Tõeline "peakaotuse" akt on see, kui haamri pea varre küljest lahti lendab. (lk 51)


  • Raketid panid põlema luised aasad, muutsid kivi laavaks, puu söeks, vee auruks, tegid liivast ja kvartsist rohelist klaasi, mis vedeles laiali pillatud peeglitena kõikjal ümberringi, peegeldades sissetungi. Raketid tulid nagu trummid, mis põrisevad öös. Raketid tulid nagu rändrohutirtsud parvedes ja maandusid punase suitsu õhetuses. Ja rakettidest jooksid välja mehed, vasarad käes, et tagudes anda võõrale maailmale ilmale niisugune kuju, mis on silmale tuttav, peksta minema kõik võõrastav.
    • Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", "Veebruar 2002: Rändrohutirtsud". Tõlkinud Linda Ariva. Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 86


  • ANTHONY VÄGIVALLASEADUS: Ärge vägistage, võtke suurem haamer.
    • Arthur Bloch, "Murphy seadus", tlk Toomas Niit, LR 40/1982, lk 29


  • Ei salli ma seda vennikest, surma nimelt. Ta ei ole eesti mees. Käib ringi, vikat õlal. Aga vikat on peaaegu sama mis sirp, ja kus on juba sirp, sealt pole vasargi kaugel. Aga seda, mida tähendavad sirp ja vasar, pole tarvis lapselegi seletada. Seda jälkust ei jõua kirjeldadagi!


  • Raud on raud ja tuli on tuli - kui siin metafüüsiliselt mõtlema hakata, pead varsti pöialt vasara küljest lahti kraapima.


  • Kui sa kõrvetad oma sõrme, siis pane see kohe külma vette. Kui sa virutad endale haamriga vastu sõrme, siis hoia kätt kakskümmend minutit õhus. Küll sa näed, milline üllatav ravitoime on külmal ja gravitatsioonil. (lk 2204)
    • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206


  • Ei maksa muiata nende meeste üle, kes pool elu, just selle teise poole, kõpitsevad mingi suvilaköksi või pööningutoa kallal, seda iialgi valmis saamata, enne surevad. Targad vanamehed! Sest haarates jälle naelte ja haamri, vaaderpassi ja akutrelli järele tõstavad nad relvad korraga kolme koletise: Aja, Ruumi ja Surma vastu. Nad püstitavad, et see kord langeks, nad vangistavad tüki Ruumi, et see kord enda jälle vabastaks, ja kuigi see kord tuleb õige pea, trotsivad nad ikkagi seda vana kavalat Külalist, tehes näo, et täna neil küll ei ole aega teda vastu võtta. Tuba alles pooleli, pole, kus sa kallile Külalisele istetki pakud, üks vana tool vaid, see ka saepurune.


Luule[muuda]

Minu südames istub veel sünge näoga hiidusid,
kivikäed kokku pigistatud.
Kord astuvad nad välja pimedikust.
Siis kutsuvad nad sind, valu.
Tao, sädemeid sähviv vasar, vastu kivikuju,
raiu välja mu hing!
Et leiaks ta sõnu, mida inimkeel seni ei tunne.