Debora Vaarandi

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Debora Vaarandi (1. oktoobril 1916 Võru – 28. aprill 2007) oli eesti luuletaja.


Ühel üürikesel viivul
hämaram on valge öö.
Ja siis salus lõhnaviiul
valjult helisema lööb.
/---/
Keegi ootab kase najal,
heledamaks läheb aas.
Armsam, see on pidumaja!
Valgeid küünlaid põleb maas.
/---/
Las mind sinu juurde tulla,
valge lill, mu valge lill!
Läbi õhu, läbi mulla
voogab laul ööviiulil.

  • "Ööviiul" (1956)


Astusin lihtsate asjade juurde,
toetusin lihtsale heale...
Kaugete tähtede lõputu valgus
rahuna voolas mu peale.
/---/
Astusin lihtsate asjade juurde,
toetusin lihtsale heale.
Siis kui umbsete mõtete paine
tinana vajus mu peale.
Kõndisin armsama heleda meele
otsekui käsipuu najal,
kuulates kevade hääletut sündi
kibedal kahtluste ajal.
Kuulates kevade hääletut sündi,
toites tihaseid aknal,
rännates mööda raamatulehti,
kannatlik, mõttes ja vakka.

  • "Lihtsad asjad" (1957)


Ja kadakad kasvasid taeva
ja muru üle mu juuste
ja maasikaõitelt nõrgus
mu näole lõhnavaid piisku.

Ma tundsin, mu huuled on muutund,
on allikad kiirgava veega,
kus joomas käib kisendav põder
ja väike värisev ööbik.

  • "Öö" (1958)


Nüüd ja alati
sirelihämaras
õunapuuvalguses
tuled ja oled
oma õitsva vere pärast
oma kaht värvi silmade pärast
mis seovad lõokest
ja põhjatuult
/---/
tuulejões sõudja
nüüd ja alati
siia siin kus
närbumata õitseb su veri
Marie

  • "* Nüüd ja alati"


Tema kohta[muuda]

  • Keskhaigla reanimatsiooniosakonnas tundis Debora mind kohe ära ja kui ma ta liikumatust käest kinni võtsin, ütles küll vaevaliselt, aga selgelt: "Nii väga tahaks elada."
    • Eeva Park, "Minu kuninglikud kaelkirjakud". Tallinn: Hea Lugu, 2018, lk 35
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel