Eeva Park

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eeva Park, 2014

Eeva Park (kuni 1970. aastani Eeva Hint; sündinud 9. septembril 1950) on eesti kirjanik.


"Minu kuninglikud kaelkirjakud"[muuda]

Eeva Park, "Minu kuninglikud kaelkirjakud", Tallinn: Hea Lugu, 2018. Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia vabakategoorias.


  • Teist nii kõledat matust, kui mu isa oma, ma ei mäletagi.
Selleks et kõik matuselised Saaremaale jõuaksid, taheti käiku panna varupraam, aga seda ei läinud vaja, sest tavapraamgi oli pooltühi. Ainus valguslaik teel Tallinnast Kihelkonna kalmistule oli mu rõõmsameelne poolõde, kes mulle autos silmade särades jutustas, kuidas ta lennul Moskvasse Jumala leidis -või oli see vastupidi - ning ainult naeris, kui ma tal seda lugu täpsustada palusin.
Lõpuks hilissügiseses lobjakasajus lahtise haua äärel seistes lõdisesime me kõik külmast ja minul, kes ma kerges palavikus pidevalt nina nuuskasin, oli tahtmine kuulutada kõigile, kes kombekohaselt ka minu kätt pigistama tulid, et ma ei nuta, mul pole ühtki pisarat, vaid hoopis hirmus nohu ei lase mul taskurätti käest panna.
Meist, Minni ja Aadu neljast lapsest, olime kohal vaid me kaks: mina ja mu vend Aadu, kes mu kõrval ainsana matuselistest üle keha vappudes nutta nuuksus. (lk 5)
  • Me ei olnud üldse tuttavad, kuid Debora eeldas loomulikult, et ma tean teda. Muidugi teadsin, olin alati teadnud, kuigi tema ei aimanud, miks ta oli minu jaoks nii oluline, isegi parajalt müstiline isik.
Nimelt oli ta ainus inimene, kellest mu ema - kui üldse - halvasti rääkis, keda mainides ta ilmegi põlglikuks muutus. Selline erandlikkus tekitas minus üsna loomuliku vastureaktsiooni, nii et siis, kui ma emal sabas sörkides juhtusin teda nägema või temast kuulma, meeldis ta mulle juba seetõttu, et ta ei kuulunud mu ema läägete inglite kategooriasse. (lk 7)
  • Reetmine oli olnud lapseeast peale mulle pidev teema. See oli - ja on - mind kogu aeg saatnud, kuni selleni, et isa kümneaastasele minule mu kunagises kodus karjus: mida sa siit otsid, kui ise siit minema läksid! Ise ei läinud ma kõigi nende "lapseröövide" puhul, mis mu vanemate lahutust saatsid ja mind tabasid, küll mitte kuhugi. (lk 8)
  • [Debora Vaarandist:] Ma ei üritagi tema võlu saladust lõpuni lahti muukida, aga päris kindlasti oli tal kaasasündinud anne inimesi kõigepealt neis endis veenda, kusjuures sellega ei kaasnenud kunagi midagi ebaehtsat. Ta tundis su vastu huvi ja minu puhul lisandus muidugi veel ka asjaolu, et ma meenutasin talle - meid ühendava sideme kaudu - paratamatult ta enda noorust ja esimest abielu. (lk 9)
  • Deboral oli probleeme kuulmisega, tal oli kuuldeaparaat, aga ta eelistas seda mitte kasutada, öeldes, et see muudab kõik helid - nii kauged kui ka lähedased - täpselt ühesuguseks. Telefonis kuulis ta ka häält väljendamata kõike ja kuna tema tõepoolest luges nii Loomingut, Vikerkaart kui ka olulisemat osa uuest ilmuvast kirjandusest, siis olid meie telefonijutud just nimelt kirjandusest.
Lõpuks kujunes välja nii, et tema juures vastamisi madala kohvilaua ääres istudes rääkisime me erinevalt telefonikõnedest peamiselt isiklikke asju. Ta küsis aeg-ajalt ka minu arvamust mulle tuttavate kirjandusinimeste kohta, kuid see ei olnud kunagi mingi isiklikum "urgitsemine", vaid soov teada saada, kes on kes. Minu arvates. Sest ta ei teinud kunagi seda viga, et oleks minu ühepoolseid muljeid ja arvamusi üle tähtsustanud. (lk 10)
Heine kogumiku ilmumine oli kirjandussündmus ning ka tookord kuueaastast mind vapustasid need uimastavad riimid ja rütm, hirmpõnevad muinasjutud, mis tõid silme ette Marie Antoinette'i õuedaamid, kes mahalöödud peade asemel tagumikkudega naeratasid, ja selle, kuidas kuningas söetöölise hütis oma tulevase tapja hälli kiigutas: "Äiu-äiu, miks kahiseb õlg, miks lambad küll laudas nii määvad, sa magades jubedalt naeratad ja kortsud su laubale jäävad..." (lk 13)
  • Sakust läbi sõites tuletas Debora meelde, kuidas nad käisid Kerstiga kahekesi Maaviljeluse Instituudi külalistena Sakus suurel, lookas laudadega banketil ja tema keelitas juba uljas peotujus Kerstit nagu rebane muinasjutus hunti pulmalaua all: pea veel vastu, ära sa hakka laulma... (lk 15)
  • Debora, kes oli ta enda sõnul "liiga pika seljaga", hindas kõrgelt inimeste ilu, aga ka oskust, vaimukust ja tahet "olla ilus", nii et tema juurde minnes püüdsin ka mina end oma parimast küljest näidata.
Debora tõepoolest märkas asju, pani tähele, kui mul ilmusid jalga uued kingad või kaela uus sall. Ise oli ta alati kena, lai kõrge laup ikka veel kohevate juuste raamistuses ja pilk tumedalt nooruslik. Kuigi Debora kõnes ei olnud tunda Saaremaa mõjutusi, oli tema välimuses - minu jaoks - midagi väga saarlaslikku. Mulle tundus, et ta (peale selle kuulsa "Nivea kreemi juhtumi") ei lisanud ega vajanud oma loomulikule ilule elu jooksul mingeid abivahendeid. Mina seevastu olen alati armastanud endale "nägu pähe teha" ja ka seda küsimust arutasime me Deboraga üsna põhjalikult. Mitte et tema jaoks minu või kellegi teise make up mingi probleem oleks olnud - kohe üldse mitte -, aga on ju huvitav, kui keegi ei taha tegelikult välja näha niisugune, nagu ta on. Et inimene vajab maski, mille taha peituda. (lk 15-16)
  • Ka Minni ei värvinud ennast kunagi (tal oli sahtlinurgas üks vana kulmupliiatsijupp, aga see oli ka kõik), kuid Minnil puudus minu mõõdupuu järgi ka sügavam huvi teiste inimeste välimuse vastu. Tundus, et Minni pidas (vähemalt minu märkamisajast alates) igat enesesättimist kas nüüd lausa patuks, aga omamoodi mõttetuseks, kuid ise oskas end olulistes olukordades just nagu sisse lülitada - muutuda üheainsa hetkega hoopis teiseks, üleni helendavaks olendiks.
Vahel ma lausa püüdsin seda üllatavat muutusemomenti tabada ja aru saada, kuidas see käib ja miks seda minuga ei juhtu, kuid ei õnnestunud õiget hetke tabada. (lk 16)
  • Ehk just seetõttu vihastas mind alati kõige rohkem see, kui mu ema kuulutas, et kõik noored on ilusad. No ei ole ju, mõtlesin ma nii peegli ees vaeveldes kui ka inimesi vaadeldes ning otsustasin, et küsimus ei ole mitte täiuslikes mõõtmetes, vaid hoopis kooskõlas, mis tekib mõnikord vaid pealiigutusest. Tundsin, et väga erinevatest tükkidest kokku pandud inimene saab heal juhul oma välimusega teised vaid ära petta, mitte tõeliselt ilus olla. See aga, kui "inetuks loodu" end mingil põneval kombel kauniks mõtleb ja teeb, leidis ka looduse poolt kauniks loodud Debora silmis erilist hindamist.
Igal juhul avastasime Deboraga, et me mõlemad imetlesime - vägagi ebanaiselikult — ilusaid naisi ja inimesi ja et ka sellise erilise ilu nägemine võib teha meele heaks täpselt samuti, nagu teeb seda loodus. (lk 16-17)
  • Arvan, et tookord ma kuulsingi esimest korda ütlust, mida Debora aeg-ajalt inimliku egoismi ja omamoodi kanapimeduse kohta ikka kasutas: "Ah mis see sinu seljavalu, aga vaat minu varbavalu..." (lk 18)
  • [S]ee, kuidas Debora mäletas inimesi ja kohti, aga ka oma esimese arbuusi ja viinamarjade maitset, tekitas minus üha uuesti hämmeldust.
Tunduski, et ta märkas ja mäletas kõike - nii väikest poola vanameest, kes ta peaaegu näljasurmast päästis, kui ka seda, kuidas Georg Ots kohtas esimest korda oma tulevast teist abikaasat Astat. Deboral oli meeles isegi müts, mis kaunil Astal siis peas oli! Debora kinnitas, et ta ei ole enne ega pärast kunagi näinud sellist momentaanset armumist, lausa sähvatust, mis rongivagunis tema kõrval aset leidis. (lk 20-21)
  • Oma vanematest rääkides ütles Debora, et tänapäeva mõistes olid nad tõelised luuserid (ta kasutas nimelt seda sõna, mis talle - oma tookordses uudsuses - eriti meeldis) ja et just väga vaene lapsepõlv, lausa keldrikakandi elu viis ta kommunistide hulka. Siis aga meenutas ta oma vanaisa Pöide kandis asunud talu ja sedagi, et vanaisal oli olnud oma väike kaljas, millega Saaremaalt Tallinna kaupa veeti. Vähemalt ühel korral mainis ta poodi, mida vanemad olid Tallinnasse kolides Dunkri tänaval pidanud. Mulle hakkaski tunduma, et tegelikkus ei olnud siiski päris nii "kakandlikult vaene" ega trööstitu, kui ta mõista andis. (lk 21)
  • Seda, kui tuulepäisena ta sõjaajale vastu läks, imestas Debora veel takkajärelegi ja mulle tuli tahes-tahtmata meelde et ka Minnil olid Venemaale minnes ta enda jutu järgi kaasas siidkleidid, looriga kübarad ja kontsaga kingad. (lk 22)
  • Debora ütles sedagi, et ehk ta poleks Saaremaale jäädes nii väga õnnetu olnudki, sest ta armastas talutöid ja aias rohimine ongi talle eluaeg olnud "üks suur lõbu", kuid et samal ajal tahtis ta ikkagi väga saada "haritud naiseks".
Selle mõiste sisu oli 1920. aastatel ilmselt palju laiem ja olulisem kui nüüd. (lk 25)
  • Rohimise mõnust rääkis ta lausa innustunult ja vaatas ka meil Jänesel kõik mu peenrad üle. Seegi oli üks neid asju, milles me ühel meelel olime: rohides, kartuleid võttes oled sa omaette, keegi ei tule segama, aga su "pea on vaba!" ja sa saad mõelda ja unistada, ilma et keegi - ja mis väga oluline, ka mitte sa ise! - saaks sinu unistamist laiskusepatuks pidada. (lk 26)
  • Me naersime tihti vägagi kummaliste teemade puhul. Debora ütles, et olles kogu oma elu pingsalt mõelnud selle üle, mis on ikkagi elu mõte, teab ta nüüd lõpuks, et elu mõte on osta oma maja keskküttekatla jaoks tarvilikku õli. (lk 26-27)
  • Minu jaoks oli üllatav ja põnev, et Debora nägi sõnu, lausa häälikuid värviliselt.
Olen kurb, et ma tookord üles ei märkinud, mis värv mingile häälikule vastas. Kuigi Debora ütles mulle tookord lausa tähthaaval, mis on mis tooni, lootsin ma siis oma mälule. Tean veel ainult üht inimest, kellel on seesama salapäraselt omapärane võime, ja just seda ühte inimest ei hinnanud Debora taas kuigi kõrgelt. (lk 28)
  • Mingit dramaatilist tuha päheraputamist Debora ei harrastanud. Ta kinnitas, et oli alati - igas olukorras - toiminud oma veendumuste järgi, kuid ega me sellesse teemasse ülearu ei süüvinudki. Üks lugu, mida ta meenutas, oli aga vägagi otseselt kommunistliku parteiga seotud. Nimelt olid kaks vene madrust üritanud teda vanalinna treppidel röövida ja vägistada. Päris viimasel hetkel katkise näo ja lõhutud riietega pakku pääsedes avastas Debora, et koos muhvi ja kotiga oli kadunud ka tema parteipilet. Just seda - parteipileti kaotust, mitte jõhkrat kallaletungi -, meenutas ta kui tõelist katastroofi. Nimelt ei järgnenud sellele intsidendile mitte süüdlaste kinnivõtmine ega vabandav kaastundeavaldus, vaid hoopis parteiline noomitus, mis oli siis kommunistile väga karm karistus. (lk 31)
  • Ühel kevadel, arvatavasti 1993. või 1994. aastal, käis Debora meil külas.
Ta tahtis tulla Jänesele just nimelt siis, kui toomingad õitsevad, ja kuna meil kasvas tol ajal õuel vaat et ülearu palju vanu suuri toomingaid, siis oli kogu maja ümbrus Debora tuleku ajal valges õitevahus. Oli nii selge taeva kui ka meeleolu poolest ilus varakevadine päev ning ära minnes ütles Debora, et sellist päeva ei saa enam kunagi korrata ja et ta tahab meie kodu ja elamise meelde jätta just täpselt sellisena, nagu see sel kevadpäeval oli.
Minu noorim laps, kümneaastane Rahel teatas aga pärast Debora lahkumist, et nüüd on tal lootust, et inimene ei peagi iial vanaks saama. (lk 32)
  • Deboral oli oma aiaga üldse eriline side. Ta aed oligi nagu tükike loodust, mitte mingi muruplats või igav rosaarium. Selles aias õitsesid metsalilled. Kui seal ühel tormiööl suur vana puu maha prantsatas, kutsus ta kokku oma "abiväed": Eva Lille, Joel Sanga ning minu ja Peetri.
Puu oli maandunud väga õnnelikult, pannes küll kinni teeraja, mis viis väravast majani, kuid lõhkumata majakatust ega ühtegi teist puud. Kuna meil tõeliste maakatena on mootorsaag, siis langetas ja tükeldas Peeter murdunud puud, meie teised tassisime ja veeretasime pakkusid. Joel vist ka lõhkus neid, igal juhul nimetas emb-kumb, tema või Debora, meid tookord Debora timurlasteks. (lk 33)
  • Ükskord sattusime just meie Peetriga viimasena saabuma ja asjaolu, et keegi teine nii silmanähtavalt hilines, tekitas Lennartis nõudlikku uudishimu ja ta küsis meilt, mida me siis tegime et oma tulekuga nii hiljaks jäime. Tunnistasin talle, et panime põrandale parketti, ning siis tahtis Lennart Meri täpselt ja väga üksikasjalikult teda, kuhu me selle parketi maha panime ja kuidas see töö viimase kui üksikasjani käib. Töövõtteid selgitades hakkas meile lõpuks tunduma, nagu kavatseks ta ise lähiajal oma kätega remonti teha. Lennart Merile oligi ilmselt omane tunda huvi kõige ootamatumate asjade ja inimeste vastu. Debora rääkis, et kord kusagil nn vennasvabariigi lennujaamas lõpmatusse venivat väljalendu oodates oli Lennart ühtmoodi vestelnud ja lausa sõbraks saanud nii kuldtärnidega vene kindrali kui ka lennujaama koristajaga. (lk 34)
  • Väljaspool kodu püsis Minni kõigi nende inimeste mälus, kes teda tundsid ja kellega olen nüüd hiljem temast rääkinud, läbinisti heleda ja meeldejäävalt kergena - nagu maa külgetõmbejõust vaba kõnnakuga. Seda muljet kinnitasid paljud, kusjuures tema lausa hulljulget kartmatust, otsusekindlust, aga ka pettumustevalu varjaski just seesama kergus ja ikka "imelikult rõõmus meel". [---]
Just mitmeski mõttes petliku kerguse ja rõõmu varjund aga tekitas talle - koos sellistest omadustest tuleneva õhukese kaitsekihiga - juba hoopis teistmoodi ja karmima haavatavuse, sest kui su seljast ei kasva välja just linnutiivad, siis pole sellisel heledal kergejalgsusel asises maailmas mingit lisaväärtust.
Meie karmikliimalises kultuuris kipub asi hoopis vastupidi olema.
Kergust võib ju väga lihtsalt kergluseks pidada ja nimetada. Hinnatakse eelkõige ikkagi tõsiseid, lausa morne altkulmu vahtijaid, lootes, et just nemad hauvad oma sünguses alati suuri mõtteid ja tegusid. (lk 36-37)
  • Me ju ei tunne oma vanemaid inimestena kuigi hästi, eriti juhul, kui tegu on õnneliku lapsepõlvega. Siis ei tekita emad ja isad meile mingeid erilisi probleeme ega küsimusi ning tänu sellele jääb ära ka sügavam juurdlemine nende olemuse üle. (lk 44-45)
  • Inimesena, emana, kirjanikuna ei äratanud nõukogude kool ega kord temas [Minni Nurmes] mitte mingit austust ega usaldust ja seegi küsimus, kas meist keegi ülikooli läheb või mitte, polnud üldse asi, mida oleks olnud mõtet arutada. Minu ajaloohuvi märgates vangutas ta igal juhul vaid pead ja ütles, et ega ma seda õppima minnes muud ei õpiks kui riiklikult kehtestatud valet. (lk 45-46)
  • Minni ostis selle [Moskvitš 400] 1951. aastal Harriet Beecher Stowe'i romaani "Onu Tomi onnike" tõlkehonorari eest ja õppis ka ise autot juhtima, kuna ta abikaasa Aadu Hint keeldus seda kategooriliselt tegemast. /---/ Ema rääkis, et tal oli sõidutundi minnes alati mure, et ta ei jõua sealt elusana enam koju tagasi, ning iga kord autojuhtimist õppima minnes rivistas ta kõik oma lapsed üles ja suudles meid kõiki hüvastijätuks. (lk 56)
  • Ema rohis maja pikiseina äärset lillepeenart ja tulepall - mis ei liikunud mitte "välgukiirusel", vaid täiesti jälgitava tempoga - keeras täisnurka tehes ümber majanurga just sinnapoole, kus Minni pojengide ja flokside vahele kummardus. Ma ei tea, kas ma karjatasin hoiatuseks, aga ema tõstis pea, märkas otse talle lähenevat keravälku, lasi sellel paremat jalga kõrgele tõstes oma jalge vahelt läbi lennata ja kummardus uuesti umbrohtu kitkuma. (lk 60-61)
  • Mu vanaonu Hansu tütar Manna polnud üksnes uhke oma absoluutselt õige kasvu ja ikka veel pika, istmikuni ulatuva halli patsi üle (mida ta küll alati rätiku all kõvas krunnis kandis), vaid oli ka üks seisuseuhkemaid inimesi, keda olen elus kohanud. Tema põlvnes Kiini Neumannidest ja ükski hertsogitiitli pärija ei saanud oma staatuse üle suuremat rahuldust tunda kui värvituks pleekinud ja lapitud dressides seasöögikartulite keetmisest auruse köögi ja lauda vahet looviv Marie Riigor. (lk 74)
  • Paratamatult jääb mulje, et Elo Tuglas jälgis mu vanemate lahutust ja Tuglaste enda kodus toimuvaid pidevaid, lõpuks lausa igapäevaseid Aadu Hindi etteasteid samamoodi, nagu tänapäeval nauditakse kire- ja mõrvaseriaale. Näib, et see oli proua Elole otsekui Türgi seriaalide ja "Bold and Beautifuli" aseaine, igal juhul täiesti tasuta meelelahutus, mis Tuglastele otse koju kätte tuli. (lk 95)
  • Mind üllatab seegi, kui võrratult põhjalik on olnud proua Elo mälu ning missuguse kire ja täpsusega on ta sõna-sõnalt üles märkinud mu onu Johannese ülipikki telefonijutte, mis Minnist tõelise koletise maalisid. (lk 96)
  • Meie saabudes istus Mart Lepik nimelt lahtise õhuakna all diivanil ning sellest aknast lendasid sisse ja välja väikesed linnud, kes ta peopesast teri sõid ega ka siis ära ei lennanud, kui ma end istuma poetasin ja teda hinge kinni pidades jälgisin. (lk 103)
  • Ja ikkagi oli Minni Nurme kuni oma raske haiguseni seesama unistav pühapäevakarjus, kes inimesi nähes küll naeratas, kuid kedagi niisama lihtsalt endale lähedale ei lasknud. Ka tema omapärane uhkus säilis ja väljendus hoopis ootamatutes kohtades. Kui sõitsime kord jälle koos maale, pidas meid Viijandi-Pärnu maanteel, kümne kilomeetri kaugusel Piirojast, kinni kahemeheline miilitsapatrull ja küsis Miimilt, kes juhipoolse autoakna alla keris, kas ta ka teab, et ületas asula piires kiirust üle 20 km/t. Ning Minni, ilmselgelt eeldades, et teda ära tuntakse ja teatakse, vastas neile õndsalt unistaval häälel: "Jah, aga mu kodumetsad ju kutsuvad." Ma kangestusin ehmatusest, kuid hämmeldunud miilitsad lasidki tal, trahvi välja, kirjutamata, edasi kodumetsadesse sõita. (lk 141)
  • Luuletaja, kirjaniku, kunstniku staatus oli siis midagi hoopis muud kui praegu.
Kõik vähegi autori nimele pretendeerivad noored (vanad ei tulnud meilegi kuigivõrd arvesse) kandsid pea ümber oreooli - mõni heledamat, teine tuhmimat, aga igaüks, kes midagi vähegi kirjanduslikku kirjutas ja selle avaldamiseni jõudis, sai nimbusest kohe osa. (lk 146)
  • Ma "fännasin" küll tekste, teadsin olulisemaid peast, nagu kõik teisedki - võisime neid une pealt ja kinnisilmi ette lugeda -, kuid luuletajaid endid ma üliinimesteks ei pidanud, suuresti isikliku tausta tõttu. Teadsin näiteks, et Viidingute Juss oli kaheaastasena emaga meil - vist lausa minu katsikul käies - kõik poolsurnuks ehmatanud, sest ronis kohe kõrgete kappide otsa ja hüppas sealt nagu ahv riiulitele, põrandat puudutamata. Kirjanike Liidu laste nääripeol tegi ta aga mind kõigi naerualuseks sellega, et kui ma oma kõhedas kümneaastases vanuses üksi saaliuksel seistes mõtlesin, kas mitte sealt kohe jalga lasta, tuli tema kikilipsustatult risti üle saali, haaras kekult kummardades mu käe ja suudles seda suure aplombiga! See oli õudne, aga meeldejääv õpetus, et pilge võib väljenduda ka kõige ootamatuma1 kastmes. (lk 146)
  • 17-aastasena ei mõelnud ma, kas meie hulgas on nuhke - see, et nad on olemas, oli iseenesestmõistetav. Aga me ei teinud nende olemasolust siis kuigivõrd välja. 1940-ndate ja 1950-ndate hirm oli vähemalt minu jaoks tundmatu ning kui mõelda sellele, et just meie kodu, Minni Nurme kodu tõepoolest pealt kuulati (teisel korrusel istus neiu, klapid peas, ja kirjutas üles õhulõõri kaudu meie elamisse pandud mikrofonist kostvat juttu), näis see kõik esmajoones totter, aga mitte eluohtlik.
Võimude mahitatud karjäär ei tulnud minu sõpradest kellelegi siis veel mõttessegi ja see, et aeg-ajalt Pegasusse eksinud poolpunased soome noored meie tegelikkust mingiks romantikaks pidasid, tekitas tunde, et nende ajupotentsiaal on lasteaia tasemel. (lk 148)
  • Internats Vladimirile mõjusime just meie Sergeiga nagu punane rätik härjale. Vähemalt üks kord käratas ta mulle, et mis sai ühel nõukogude naisel puudu olla, kui kõik oli nii suurepärane: odav korteriüür, odav bussisõit ja raamatud ja toit... Tookord vastasin talle, et muidugi on tal õigus, kogu elu oligi odav ja armetu - ning palusin siis Eval ja Mial ette kujutada, kuidas saada hakkama näiteks sellise pisiasjaga, nagu igakuine menstruatsioon, kui apteekides ei ole - rääkimata sidemetest - isegi vatti, mida jalge vahele panna. (lk 154)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel