Mine sisu juurde

Nohu

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Õnnetuseks! – nii nagu suurem osa asju siin maailmas paistavad üksnes välimuse poolest silma, oli ka mõõgarihm kuldne ainult eestpoolt, lihtsast pühvlinahast aga tagantpoolt. Kehkenpüks Porthos, kes ei saanud endale muretseda üleni kuldset mõõgarihma, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd on täiesti mõistetav ka Porthose nohu põhjus ja mantli vajalikkus.


  • Kui Muumitroll oli alles päris väikene, juhtus ta papa ükskord keset kõige kuumemat suve külmetama. Aga külmetusele vaatamata ei tahtnud papa hoopiski juua kuuma piima sibula ja suhkruga ega voodisse heita. Ta istus aiakiiges ja muudkui aevastas ning aevastas, ta väitis, et sigaritel on vastik maik juures. Kogu muru oli täis tema taskurätte, mida muumimamma aeg-ajalt väikese korviga minema kandis.
Kui nohu veelgi hullemaks läks, kolis papa verandale, istus kiiktooli, tõmbas tekid ninast saadik peale ning mamma valmistas talle ühe korraliku rummipunši. Ent siis oli juba hilja. Rummipunš maitses niisama halvasti kui sibulapiim. Papa jättis kõik lootused ja läks ning heitis põhjapoolses ärklitoas voodisse. Ta polnud kunagi varem haige olnud ning võttis seda kohutavalt tõsiselt.


  • Kunksmoor ajas tekid pealt ja lükkas aknad pärani, et palavik alla ei langeks. Nohugi oli veel ilusti kallal. Tuuletõmbus andis sellele uut hoogu, nii et nina jooksis kui mahlakask ja taskurätitagavara aina vähenes. Nüüd, kus köha enam ei seganud, kõlas iga aevastus puhtalt kui pasunakoor.
"Oh sa vaene Kunksmoorike," ütles Kunksmoor rõõmsa õhinaga. "See nohu sind viib."
Ta aevastas ja turtsus mis jaksas. Paha oli ainult see, et nina läks suurest pühkimisest alguses valusaks, seejärel päris villi ja verele. Pealegi torkas Kunksmoorile äkitselt pähe, et kõik need mustad taskurätikud tahavad jälle pesta. Ta ohkas sügavalt, ronis voodist välja ja nuuskas nohu vastu peotäie üheksameherohu pulbrit sisse. Muidugi oli nohu kohe läinud. Ja nuta või naera, aga ka ristluud said pulbrist kergendust.

Luule[muuda]

usse ja maasikaid tuleb pidada silmas
hulkudes läbi rohu
sellel on kerge elada suvel maailmas
kellel ei ole nohu

mis kõik lõhnab ja kannab hinge seest tuulde
viimase mõrkja vimma
haistan õhku ja maasikavärv imbub huulde
lasen kõik minna

  • Viiu Härm, "*usse ja maasikaid tuleb pidada silmas...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 12


Kõnnib komisjon õues ja rohul,
laulab pihlakas isavint.
Ühel mehel on nina nohul,
nägu lilla kui hüatsint.

  • Mats Traat, "Järelevalve", rmt: "Septembrifuuga", 1980, lk 14-15