Madu

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Helena Forde Scott, värvitahvel 12 raamatust Snakes of Australia, 1869
William Blake. Eeva ja madu (~1800)
Vaskmadu. Tundmatu flaami kunstnik, 17. sajand
Lucia Anguissola, "Pietro Manna, Cremona arst" (1557)

Maod ehk maolised (Serpentes ehk Ophidia) on roomajate klassi soomuseliste seltsi kuuluv alamselts. Leidub maa all, maa peal, puudel ja isegi vees elavaid liike. Madusid elab kõigis maailmajagudes peale Antarktika.


Piibel[muuda]

  • Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: "Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?"
2 Ja naine vastas maole: "Me sööme küll rohuaia puude vilja,
3 aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!"
4 Ja madu ütles naisele: "Te ei sure, kindlasti mitte,
5 aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja."


Siis Issand Jumal ütles maole:
"Et sa seda tegid, siis ole sa neetud
kõigi koduloomade ja kõigi metsloomade seas!
Sa pead roomama oma kõhu peal
ja põrmu sööma kogu eluaja!
Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele,
sinu seemne ja tema seemne vahele,
kes purustab su pea,
aga kelle kanda sa salvad."

  • Esimene Moosese raamat, peatükk 3, salmid 14-15


  • Ja rahvas rääkis vastu Jumalale ja Moosesele: "Miks olete meid toonud Egiptusest kõrbe surema? Sest ei ole leiba ega vett ja meie hing tülkab seda viletsat toitu."
6 Siis Issand läkitas rahva sekka mürgiseid madusid ja need salvasid rahvast ning Iisraelis suri palju rahvast.
7 Siis rahvas tuli Moosese juurde ja nad ütlesid: "Me tegime pattu, et rääkisime vastu Jumalale ja sinule. Palu Issandat, et ta võtaks meilt ära need maod!" Ja Mooses palvetas rahva eest.
8 Ja Issand ütles Moosesele: "Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab!"
9 Ja Mooses tegi vaskmao ning pani selle ridva otsa. Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama.


Ära vaata veini,
kuidas see punetab,
kuidas see karikas sädeleb,
hõlpsasti sisse läheb:
see salvab viimaks maona
ja mürgitab otsekui rästik!


Kolm asja on mulle väga imelised,
jah, neli on, mida ma ei mõista:
kotka tee taeva all,
mao tee kalju peal,
laeva tee keset merd
ja mehe tee neitsi juurde.

  • Õpetussõnad, peatükk 30, salmid 18-19


  • Kes augu kaevab, langeb ise sinna sisse,
ja kes müüri maha kisub, seda salvab madu.


Nad hauvad mürkmao mune
ja koovad ämblikuvõrku;
kes sööb nende mune, see sureb,
ja katkivajutatust poeb välja rästik.


  • Aga missugune isa teie seast, kellelt poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao?
  • Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg,
15 et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu.


8 Lohe ei saanud võimust, ja enam ei leidunud neile aset taevas.
9 Suur lohe heideti välja, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad - ta heideti maa peale ja tema inglid heideti koos temaga.

Proosa[muuda]



  • "Ouroboros," rõhutas dominikaanlane. "Kas see pole sama, mis paradiisi madu, kes meelitas inimese sööma hea ja kurja tundmise puust? Madu, kes on nii Jumala kui ka inimese vaenlane."


  • "Se-seal sees on keegi," sosistas Jack. "Hernes sees on madu!" Piia kummardus vaatama. Vasaku herne seest piilus välja uudishimulik pea ja Piia hakkas naerma. "Herneuss! Nad ei tee midagi. Näe, võta uus kaun."
Jack piidles kahtlustavalt kauna ja tegi selle siis ettevaatlikult lahti. "Madu ei ole!" hüüdis ta ja naeratas laialt.
"Muidugi, ega siis igas kaunas ussi pole. Noh, maitse!" julgustas Piia. (lk 58)


  • Kui Angie esmakordselt madu nägi, sattus ta paanikasse ja hüüdis Tonyt appi. Mees oli jooksnud õue ja vaese mao meeleldi labidaga pooleks löönud. Angie'le oli tundunud, et teineteisest eraldatud maopooled olid terve igaviku vingerdanud. Veel palju kuid hiljem kummitas teda väänleva roomaja piinarikas surm. Nüüd, kui ta juhtus silmama mõnd madu, ükspuha missugust, ei maininudki ta seda Tonyle. Tegelikult soovis ta mõnikord, et terve aed oleks täis vingerdavaid madusid ja et Tony läheks paljajalu õue, kuid seda loomulikult ei juhtunud. (lk 85)


  • Ainult maod olid mulle vastumeelt. Täiskasvanud teadsid neist kohutavaid lugusid rääkida. Maod võivat inimest taga ajama hakata ja seejuures nii kiiresti edasi liikuda, et saavad kätte ka kõige väledama jooksja. Oma jõuliste lihastega suutvat maod ohvri puruks muljuda ja suu olevat neil nii suur, et nad võivat mitte ainult inimese, vaid isegi terve hobuse korraga alla kugistada. Neid hirmsaid loomi, keda pidi leiduma just meie kõige armsamal mänguplatsil, ühel hiiglasuurel prügimäel, kartsin ma väga. Aga ma ei tundnud mitte ainult hirmu, vaid ka uudishimu, ja relvastatuna ema kööginoaga ootasin sageli kohtumist selle koletisega. Kahjuks ei näinud ma neid kunagi. Nad elasid ainult täiskasvanute fantaasias, kes tahtsid meid nende õudusjuttudega mustast, aga lastele nii huvitavast mängupaigast eemal hoida. Maod on mulle kaua aega vastumeelsed olnud. Alles hiljem, kui ma koos oma mehega Moritzburgi tiikide piirkonnas Dresdeni loomaaia vabaõhuterraariumi jaoks nastikuid püüdsin, hakkasid nad mulle üsnagi meeldima. (lk 76)
  • Muigega meenutan üht sündmust, mis juhtus mõne aasta eest. Meie korteri ukse taga helistatakse tormiliselt. Ma avan. Keegi mees teatab, et loomaaiast olevat põgenenud üks mürkmadu, kes nüüd meie maja juures tänaval on kinni peetud. Madu olevat valmis iga hetk ründama ja mees palub mind helistada zooparki, et loomatalitajad kohale tuleksid ja ohtliku roomaja kinni püüaksid. Näen aknast kokku jooksnud rahvamurdu: uudishimulikke lapsi, kiljuvaid naisi ja kartmatuid mehi, kes ohule vapralt silma vaatavad ja hirmu välja ei näita. Luudade, keppide ja labidatega takistatakse madu põgenemast. Otsin ühe koti, lähen alla ja näen kohe, et tegemist on nastikuga. Kohkunult püüavad ümberseisjad mind tagasi hoida, kui tahan looma paljaste kätega kinni võtta ja ettevaatlikult kotti libistada. "Asjata nägite vaeva," sähvan meestele vihaselt, sest nad on madu vigastanud. "See on ju täiesti ohutu nastik." Imetlus, mis vaprat naist ümbritses, muutub aga nördimuseks, sest labidad, kepid ja luuad pole nüüd mitte ainult tarbetud, vaid tekitavad isegi piinlikkust, ning avalikult demonstreeritud vaprus mõjub naeruväärselt. (lk 76)
  • Et näidata, kui erinevalt inimesed loomadega suhtlemisel võivad käituda, annan järgnevalt sõna ühele kirglikule suurte metsloomade kütile, kes kirjeldab, kuidas tema peaaegu 70 aastat tagasi Tseilonil täpselt samas piirkonnas loodust nägi. Selle inimese nimi on Paul Niedieck. Raamatus, mis kannab pealkirja "Püssiga viies maailmajaos", kõneleb ta tuhandeist mõrvadest, mis ta on toime pannud. Madusid tulistas Niedieck alati, niipea kui neid nägi, küsimata, kas neil trofeena väärtust on või mitte. Ühel pärastlõunal hävitas ta kaks niisugust "vastikut elajat". "Need olid rattlesnakes ja mu tracker väitis, et nende nahk olevat no good. Tegelikult arvan, et ta ei tahtnud loomi puudutada, mida ma talle aga pahaks panna ei saa. Ka mina tundsin madude vastu vastikust, ja nii jäid loomad aasale lamama." (lk 77)
  • On kahetsusväärne, et madudel on selline halb kuulsus. See takistab meid nende ilu nägemast. Missugune oleks ka psühholoogiline põhjus, mis inimesi madude ees hirmu tundma sunnib, kuid kindlasti mängib seejuures oma osa ka kasvatus. Kujutlen, et teadlikul tulevikuinimesel ei tõuse enam mao nägemisel kananahk ihule, nii nagu tänapäeval paneb muigama, kui naine väikest hiirt nähes karjatab, kuigi alles generatsioon tagasi kuulus hea tooni juurde sellest isegi minestusse langeda. (lk 77-78)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973


  • Mine võta kinni, kas oli Rudolf oma nimega juba harjuda jõudnud või hakkas tal lihtsalt umbne, kuid igatahes sirutas ta nüüd oma pea Sammalhabeme taskust üsna kaugele välja.
Noorperenaise silmad olid korrapealt täiesti ümmargused.
"Sul on ju... madu... taskus," kogeles ta. "Kujutle vaid!"
"Ah madu või," pomises Sammalhabe ja heitis Rudolfi poole pealiskaudse pilgu. "Jajah, tõsi küll, madu mis madu."
Ning siis hakkas Rudolf nähtavasti värske koore lõhna tundma. Mõne hetke pärast oli ta juba poolest saadik taskust väljas ja keerutas oma piklikku pead iga ilmakaare suunas. Veel üks hetk, ning ta libistas enda õuemurule.
"No vaata aga vaata," pani noorperenaine käed risti rinnale. "No mis sa mõistad ütelda!"
Piimamannerg seisis nüüd otse Rudolfi nina ees. Veel väike jõupingutus, ja juba oli uss peadpidi koores.
"Ega ta sedaviisi äkki koort ära ei mürgita?" muretses noorperenaine. "Rästikul ju mürgine hammas suus."
Aga Sammalhabe lõi hajameelselt käega.
"Pole midagi," ühmas ta.
Kui Rudolf oli isu täis joonud, toppis Sammalhabe ta tagasi taskusse ja ütles hellalt:
"Jää nüüd ilusasti, tudule, Rudolfikene, uni leevendab kõiki hädasid ja haigusi."
"Kuidas?" teritas noorperenaine kõrvu. "Kuidaviisi sa teda kutsud?"
"Rudolfiks," pomises Sammalhabe.
Noorperenaine vaikis nüüd natuke aega, naeratas siis ja lausus:
"Sul on küll vist väga kuldne süda, et isegi uss sulle kurja ei tee. Ma ei imestaks põrmugi, kui sinust veel kunagi luuletaja saaks."
Need sõnad läksid Sammalhabemele kõvasti südamesse ning liigutatult tänas ta noorperenaist nii rõõsa koore kui ka sõbraliku suhtumise eest. Seejärel võttis ta piimamannergu kätte - seal loksus koort veel paariks või kolmekski Rudolfi söögikorraks - ja asus tagasiteele sõprade juurde. (lk 108-109)

Luule[muuda]

Ja madu, laskuv tarkuspuust,
su näkku sülgab kahtlushapet...
Oo, lõõskav tõde Looja suust,
mis koltub meis kui vana tapet!

Vanasõnad[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel