Häbi

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Piinlikkus)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Häbi ehk piinlikkus on moraalne tunne, milles inimene mõistab hukka mõne oma teguviisi või mõtte.

Proosa[muuda]

  • Nii suured inimesed kui ka lapsed ei kata häbenedes nägu mitte sellepärast, et seda teiste eest varjata, vaid selleks, et teisi enda eest varjata, kuna häbi tundes tundub inimeste juuresolek väljakannatamatu.


  • See oli toosama tuttav häbi, mis vaevas meid pärast puhastusoperatsioone, iga kord, kui tuli pealt vaadata või taluda mõnd teotust - häbi, mida sakslased ei tundnud, aga mida tunneb aus inimene, kui seisab silmitsi teiste süüga, süüga, mis pelgalt oma olemasoluga närib hinge seest, sellega, et teda ei saa tegelikkusest kõrvaldada ja et su hea tahe oli olnud kas tühine või vähene ja maailma kaitsmiseks polnud sellest piisanud.
    • Primo Levi, "Hingetõmbeaeg". Tõlkinud Mailis Põld. Vagabund, 2004, sari "Luukamber", lk 150



Tom võpatas, nagu oleks tal südamest häbi. Ka sellel maalil oli kahtlemata Marge, aga pikkade madujate juustega, ja mis kõige hullem — tema silmadest peegeldus vastu kaks silmapiiri: ühes Mongibello majad ja mäed, teises rand pisi­keste punaste inimestega. "Jaa, see meeldib mulle," ütles Tom. Härra Greenleafil oli olnud õigus. Siiski pakkus see Dickiele tegevust ning hoidis teda pahan­dustest, oletas Tom, — täpselt nagu tuhandeid teisi viletsaid asjaarmastajatest maalikunstnikke kogu Ameerikas. Küll on kahju, et Dickie kuulub nende hulka, Tom oleks tahtnud, et Dickie oleks midagi enamat.
"Mul pole lootustki oma kunstiga maailma sütitada," tunnistas Dickie, "aga ma ammutan sellest suurt naudingut." (lk 44)
  • Temas kobrutas viha, kiindumuse, kärsituse ja masenduse kummaline segu, mis mattis hinge. Ta tahtis Dickie't tappa. See mõte ei tulnud talle sugugi esimest korda pähe, kuid seni — kord või kaks või kolm — oli see olnud vaid vihast või pettumusest kihvatanud uid, uid, mis kohe kadus, jättes asemele häbi. Nüüd mängis Tom selle mõttega päris tükk aega, sest ta kavatses Dickie niikuinii maha jätta, järelikult polnud enam põhjust häbi tunda. (lk 69)
  • "Olen paipoiss, aga mul on sellest kõrini," kurtis Tom. "Vahin siin ainult viisakusest ja et aidata. Kui veel mõni reporter mu majja trügib, saab ta otse­ kohe haavlilaengu tagumikku." Tom oli tõesti ärritunud ja nördinud, seda oli häälestki kuulda.
"Saan sinust väga hästi aru," tundis Peter kaasa. "Tead, ma sõidan mai lõpus koju. Kui tahad, tule Iirimaale. Seal on haudvaikne, seda ma sulle ütlen."
Tom vaatas talle otsa. Peter oli oma iidsest Iiri lossist rääkinud ja ka fotosid näidanud. Mõte Dickie'le vilksatas läbi Tomi aju nagu lummutis, nagu õel kalbe tont. Sellepärast, et Peteriga oleks võinud minna samamoodi, mõtles Tom. Ausa­meelne, pahaaimamatu, naiivne ja õilis. Ainult et tema moodi polnud Tom mitte natukestki. Ent ühel õhtul oli ta Peteri meeleheaks kõnelnud inglise aktsendiga, matkinud Peteri kombeid ja kõigutanud rääkides pead ning Peterile oli see kangesti nalja teinud. Seda poleks tohtinud teha, mõtles Tom nüüd. Tal oli häbi. Häbiväärne oli ka mõte, et Peter oleks võinud olla Dickie asemel. (lk 181)


  • Häbi on mulle üldse kõigist tunnetest kõige rohkem antud ja ma olin seda varem ja hiljemgi Rummusaarel tundnud. Aga mitte nii suurt kui see oli. Need teised olid kui nõgese kõrvetus: õhetasid pisut ja ununesid varsti. Aga see häbi jäi meelde. Ja kuigi mul on praegu mälestuses palju suuremaidki häbisid, pole see ikkagi veel muutunud eimillekski. Võib-olla sellepärast, et sellega koos tundsin ka oma esimest suurt pettumust, sest hiljemgi on see nii olnud, et kui need kaks tunnet korraga mind haaravad, jätavad nad ikka kustumatu mälestuse.
Ent pettumust ilma häbita pole mul kaugeltki nii raske taluda kui häbi ilma pettumuseta. Kuigi tagajärjed peaksid pettumuse puhul olema halvemad, sest eks pettumus ole ju lootusepuu halvaks läinud vili, ja kes seda palju ja sageli sööb, selle veri muutub kibedaks ja keel mürgiseks. Ta kaotab usu, ja lahkub lootuse juurest.
Ent laps, kes seisab lootuse ees, silmad avali ja käsi õieli, neelab esimesed pettumuse marjad nii ruttu ja tervelt alla, et ta vaevalt tunnebki nende kibedust. (lk 14)


  • [Agnessa:] "Hea, kui häbigi on, siis pole veel kõik kadunud." (lk 92)

Luule[muuda]

Ja kui ma sinna vahest jälle tulen,
kus kodumände kohab tuulte käes,
siis minu isa ruttab vastu mulle
ning rõõmsat muhelust ta näol ma näen.

Kõik on ju alles, aga ometigi
nüüd nagu piinlikkus mu tundeid seob.
Ja siiski üsna tema põse ligi
kui väike laps ma tahaks hoida peod.

  • Ilmi Kolla, "Minu taat", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 32-33

Allikata[muuda]

Vanasõnad[muuda]

  • Ega häbi ole härja suurune, häbi nii suur kui tehakse.
  • Häbenemine ei teota tütarlast.
  • Häbi Hiiumaal äkkeks tehtud (ütlus häbistajale).
  • Häbi läks härjaga randa, rannast mere jääle, kukkus sisse karsumdi.
  • Häbi nii suur kui häbenetakse.
  • Häbi rääkida, vaev vait olla.
  • Lühike au, suur häbi.
  • Parem auga hauda minna (surra), kui häbiga elada.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel