Sügavik

Proosa

Kuid sügavikke on mõttetu populariseerida ja kõik tõed on sügavikud.
- Herman Melville. "Moby Dick". Tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots. Tallinn, Eesti Raamat 1974, lk 214

Pierre vaatas taevasse, hääbuvale, vilkuvate tähtede sügavikku. "Ja kõik see on minu, ja kõik see on minus, ja kõik see olen mina!" mõtles Pierre. "Ja kõik selle võtsid nad kinni ja pistsid laudadest kokkulöödud barakki!" Ta naeratas ja läks oma kaaslaste juurde, et magama heita.
- Lev Tolstoi, "Sõda ja rahu" II, tlk M. Sillaots ja V. Linask. "Kogutud teosed" V. Tln, 1956, lk 361

Kui kärsitul, pimedusega löödud hingel puuduvad meelitused, kallistused, tantsujoovastus ja mänguõhin, sukeldub ta alla oma pimedasse sügavikku ja toob sealt üles julmuse. Loomade ja inimeste piinamises leidub veel rõõmukübe loidunud tunnetele.
- Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga". Tõlkinud Marje Pedajas. Tallinn: Eesti Raamat, 2006, lk 185

Juba eemalt viipab külalislahkelt kaevuvinn, püüdes veenda iga teekäijat, et siin elavad inimesed, kes on rahul oma saatusega. Tihti kummardub kaevuvinn maadligi. Krigisedes tõstab ta kosutavat külma vett ja annab seda janustele. Meelsasti laskub ta sügaviku poole, lauldes kogu aeg ühte ja sedasama krigisevat laulu, end sirgu ajades ja teise otsaga vastu maad tümpsatades aga ohkab ta nagu vanake, kellel on küll raske end maani koolutada, aga kes teeb seda ikkagi heameelega.
- Ieva Simonaitytė, "Šimoniste saatus". Tõlkinud Mihkel Loodus. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 53

Luule

All pealisookeani kõuemüha
ja taarnate, kus sügaviku piir,
iidammu segamatult magab üha
und nägemata Kraken: päiksekiir
ta mustast kogust kohkub; tema üle
hiidkäsnad aastatuhandeid on luhand;
polüübid koopaist haarmetega uhand
on värelema suikvel vetesüle -
need haiglasesse valgusse kui vinnal
end puurivad.

Alfred Tennyson, "Kraken", tlk Märt Väljataga, rmt: Väike inglise luule antoloogia, 2018, lk 168

Ma olen sukelduja. Elan saarel
Maakera-nimelisel - saaremees.
Mu ümber meri laiub igas kaares
ja täheparvi tõtleb süvavees.
Ma asun siin kesk aja sügavikku
ja minus endas sügavik on sees.
Nii armsaks joovegi saab ajapikku,
ehk uppumine küll mind ootab ees.
Ning nõnda üha süvemale tihkan,
et joobuksid mul iga meel ja närv,
ja põhjast merekarpi tuua ihkan,
kus särab tunnetus kui selge pärl.

Anatols Imermanis, "Sügavikujoove", tõlkinud Harald Rajamets, rmt: "Läti uuema luule valimik" (1997), lk 53

Mu päevatöö on read mu päevatöö on vari
turnimine sügaviku kohal kui puudub tasakaal
mis tuleb alles leida igal hetkel põhjakivid
mind valvavad ja kutsuvad Kui katkeb ülelend
kui tekib tõrge sealt põhjast keegi leiab mind

Ene Mihkelson, "* Mu päevatöö on read" kogust "Algolekud" (1980)