Moby Dick

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Herman Melville 1840ndate teisel poolel, kui "Moby Dick" hakkas kuju võtma. Asa Weston Twitchelli õlimaal

"Moby Dick ehk Valge Vaal" on Ameerika kirjaniku Herman Melville'i romaan, mis ilmus 1851. aastal ega pälvinud tol ajal mingit tähelepanu peale negatiivse kriitika. Romaan kirjeldab vaalalaeva Pequod kapteni Ahabi kinnisideelist jahti valgele vaalale, keda inimesed nimetavad Moby Dickiks.

Eesti keeles ilmus "Moby Dick" Varamu sarjas 1974. aastal, tõlkisid Juhan Lohk ja Ülo Poots. Tsitaadid samast väljaandest.

  • Nimetage mind Ismaeliks. (lk 24)
  • Laske kõige hajameelsemal inimesel sügavasti mõtteisse vajuda, tõstke ta püsti, pange tema jalad liikuma ja ta viib teid eksimatult vee juurde, kui kogu ümbruskonnas üldse vett leidub. Kui te Ameerika Suures kõrbes peaksite kunagi janu kannatama, proovige seda eksperimenti - loodetavasti juhtub teie karavanis olema ka mõni professor-metafüüsik. Jah, igaüks teab, et mõtiskelu ja vesi on teineteisega igavesti paari pandud. (lk 25)
  • Kuid rikas mees ise? Ka tema elab nagu tsaar jääks külmunud ohetest lossis ja joob karskusseltsi esimehena ainult vaestelaste leigeid pisaraid. (lk 33)
  • Siin maailmas, kallid meremehed, võib Patt vabalt, ilma passita reisida, kui ta ainult sõiduraha maksab, kuna vaene Voorus igas piiripunktis kinni peetakse. (lk 68)
  • Queequeg oli pärit kaugel edelas asuvalt Rokovoko saarelt. Seda pole ühelegi kaardile kantud; tõeliselt häid kohti sinna ei märgita. (lk 80)
Queequeg oma harpuuniga. I. W. Taberi illustratsioon 1902. aasta väljaandele
  • Kuid see [vaalaliste klassifitseerimine] on ränkraske ülesanne, raskem kui ühegi kirjasorteerija töö postkontoris. Tungida pimesi nende järel alla merepõhja, sorida käsikaudu maailma määratlematuis sügavusis, roideis ja koguni vaagnas endas - see on kohutav. Mis olen mina, et ma peaksin katsuma leviaatanit ninapidi konksu otsa haakida! Jõledad pilked Hiiobi raamatus peaksid mind hirmutama. "Peaks ta (leviaatan) sinuga seaduse tegema? Vaata, see lootus petab teda." Kuid ma olen läbi raamatukogude ujunud ja ookeanidel seilanud; mul on tulnud nendesamade kätega vaalu lahata; mul on tõsi taga ja ma teen kindlasti katset. (lk 160)
  • Mõrvarvaala ei püüta ja ma ei ole kuulnud, missugune ta rasv on. Talle antud nimele võidakse ju vastu vaielda, sest selle mereeluka kohta puuduvad usaldatavad andmed. Ent meie kõik oleme nii maal kui ka merel mõrvarid, Bonaparte'id ja haid kaasa arvatud. (lk 169)
  • Ma jätan järele valge segase joome; kahvatu vesi, kahvatud palged, ükskõik, kus ma ka seilan. Laeva kõrvale kerkivad kurjakuulutavad lainemäed, et mu jälgi enda alla matta; matku, kuid mina lähen enne läbi. (lk 196, Ahabi monoloog)
  • Et oma eesmärki saavutada, pidi Ahab tarvitama tööriistu, aga kõigist tööriistadest, mida kuu ja päikese all iganes tarvitatakse, kalduvad kõige kiiremini rikki minema inimesed. (lk 242)
  • Sest isegi ülistatud ristirüütlid ei saanud keskajal püha haua eest võitlemiseks kaht tuhandet miili maha käidud, ilma et nad teel tasku- ja murdvarguste ning teiste jumalale meelepäraste tegudega endale reisiraha poleks hankinud. Kui nad oma ainsast romantilisest eesmärgist kinni oleksid pidanud, oleksid väga paljud tollest romantilisest lõppeesmärgist vastikustundega loobunud. (lk 243)
  • Sirget paratamatuselõime on võimatu lõppsuunast kõrvale kallutada, iga liikumine edasi-tagasi ainult katsub seda teha; vaba tahe võib oma süstikut volipärast paika pandud nööride vahel liigutada; ja kuigi juhuse tegevusvabadus on paratamatuse sirgjoonte vahel piiratud, kuigi ta külgsuunalist liikumist juhib vaba tahe, kuigi need mõlemad teda käsutavad, valitseb vahetevahel ka juhus ja tema anda jääb viimane otsustav hoop. (lk 245)
  • Aga need sõnad, mis mõistatuslik Ahab oma tiigerkollasele meeskonnale ütles, on siinkohal parem vahele jätta, sest teie elate evangeeliumiriigi õndsa valguse paistel. (lk 254)
  • Võib näida imelik, et just meremehed on need, kes armastavad jännata oma viimse tahte ja testamentidega, kuid nii see on, maailmas ei ole ühtki inimest, kellele see meelelahutus veel südamelähedasem oleks. (lk 259)
"Punktipanija au kõigile neile soperdistele aga jääb õpetatud Frédérick Cuvier'le, kuulsa paruni vennale. Aastal 1836 avaldas ta "Loodusloo vaaladest", kus ta esitab pildi, mis pidavat kujutama spermatseedivaala. Enne kui seda pilti ükskõik missugusele nantucketlasele näitate, on mõistlik hoolitseda selle eest, et te Nantucketist viivitamatult kaduda saaksite. Ühesõnaga, Frédérick Cuvier' spermatseedivaal pole mingi spermatseedivaal, vaid pudelkõrvits." (ptk 55. "Hirmuäratavad pildid vaaladest"). Kriitilise hinnangu osaliseks saanud illustratsioon Cuvier' teosest.
  • Vaadake Goldsmithi populaarset raamatut "Elus loodus". 1807. aastal Londonis ilmunud lühendatud väljaandes leidub gravüüre, mis pidavat kujutama "vaala" ja "narvalit". Ma ei taha olla jõhker, kuid üks rohmakas vaal sarnaneb seal kaunikesti jalutu emisega; ja mis puutub narvalisse, siis paneb juba üksainus pilk sellele sind imestama, et üheksateistkümnendal sajandil võidakse intelligentseile koolipoistele ehtsa narvali asemel kaela määrida säärane hipogrüüf. (lk 298)
"Paksumokaline leviaatan aga tormab sügavas vees edasi, jättes saba taha tonnide viisi valget keerlevat vahtu, pannes kerge paadi otsekui ookeaniauriku vesiratta lähedusse sattunud skifi veevoogudes kiikuma." (Ptk 56. "Tõepärasemaid pilte vaaladest ja tõetruid pilte vaalapüügist". Melville kirjeldab Garnery (tegelikult Ambroise Louis Garneray) maali järgi tehtud gravüüri.)
  • Kõik inimesed on elus harpuuniliinidesse mässitud. Kõik on sündinud, poomisnöör kaelas, aga ainult siis, kui surm neid kiiresti ning ootamatult kutsub, saavad surelikud aru elu surnuksvaikitud, salakavalaist, alati varitsevaist ohtudest. Ja kui sa oled filosoof, ei tunne sa ka püügipaadis rohkem hirmu kui kodus kamina ees, kus su kõrval ei seisa mitte harpuun, vaid tavaline ahjuroop. (lk 316)
  • "Pequodi" leiparda taga, mitte kaugemal kui nelikümmend sülda, õõtsus vees hiiglaslik spermatseedivaal nagu kummuli keeratud fregati kere, tema lai läikivsile eebenselg kiiskas päikesekiirtes otsekui peegel. Laisalt laineorus õõtsudes ja aeg-ajalt auru pursates nägi ta välja nagu kehakas pürjel, kes pärast lõunat päikese paistel piipu suitsetab. (lk 317)
  • [Laevakokk Villatort peab haidele jutlust:] “Eks te ole kõik haid ja loomu poolest väga aplad, kuid ma ütlen teile, vennad mereloomakesed, et aplus… no miks te sindrinahad jälle sabadega laksutate, jätke järele! Kuidas te saate mind kuulata, kui seal all nisuke kuradima pladistamine ja lartsutamine käib?” (lk 328)
  • Nahavõtmiseks tekile hiivatud surnud hai oleks peaaegu vaese Queequegi käe otsast hammustanud, kui ta korjuse mõrtsukalõugu kokku katsus suruda. “Queequegil ükstapuha, misuke jumal hai teinud,” ütles ta, valu pärast kätt üles-alla vibutades, “kas Fidži jumal või Nantucketi jumal, aga see jumal, kes hai teinud, on kindlasti neetud indiaan.” (lk 336)
  • Oo inimene! Imetle ja püüa vaalasarnaseks saada! Jää sinagi jäämägede vahel soojaks. Ela sinagi maailmas ilma sinna kuulumata. Ole ekvaatoril jahe, hoia oma veri kuum poolusel. Oo inimene! Säilita igal aastaajal sulle omane temperatuur nagu Püha Peetri kiriku hiigelkuppel või suur vaal. (lk 341)
  • Pingne ängistav hääletus sirutas kõiksust haarava kollase lootusena aegamööda ning vagusi oma mõõtmatud õielehed üle merepinna. (lk 344)
  • Sest kui te ei tunnusta vaala, jääte Tõesse puutuvais küsimustes vaid sentimentaalseks provintslaseks. Sest puhas Tõde on niisugune asi, millele suudavad näkku vaadata ainult hiidsalamandrid, sellepärast jätkem rahule tähtsusetud provintslased. On ju teada, mis juhtus ujeda noorukiga, kes Saisis kardetava jumalanna loori kergitas. (lk 371)
  • Arvestades leviaatani negatiivseid iseloomujooni, aga ka tema tohutut kogu ja jõudu, võite endale hõlpsasti luua üsna tõepärase, ehkki mitte just eriti rõõmustava pildi sellest, kuidas näeb välja ülim võim. (lk 382)
  • Ja ma olen veendunud, et iga kaaluka ning sügava olendi pea kohale - olgu see siis Platon, Pyrrhos, Kurat, Jupiter, Dante või keegi teine nendetaoline - kerkib sügavate mõttemõlgutuste aegu alati mingi vaevutabatav aurang. Kord, kui seadsin kokku üht väikest traktaati igavikust, asetasin uudishimu ajel enda ette lauale peegli; ja varsti näitas see kummaliselt virvendavat, siuglevat lainetust minu pea kohal. (lk 407)
  • Sabaliputamine on nii inimese kui kala juures alaväärtuslikkuse tunnus. (lk 409)
  • Põhjatust sügavusest tõusev hiiglaslik uim näib äkilise liigutusega tahtvat kõrget taevast tabada. Nii olen ma unes näinud majesteetlikku saatanat oma neetud hiiglakäppa põrgu tulemerest välja sirutavat. Kuid niisugusel juhul sõltub kõik sellest, missuguste meeleolude võimuses sa magama heites olid. Dantelikud elamused toovad kaasa kummitavad tondid, Jesaja toob kaasa unenäod peainglist. (lk 411)
Moby Dick. Augustus Burnham Shute'i illustratsioon 1892. aasta väljaandele
  • Erakvaal, nagu üksindusse tõmbunud leviaatanit tavaliselt nimetatakse, on peaaegu alati vana loom. Nagu auväärne sammalhabemeline Daniel Boone ei salli ta enda lähedal kedagi peale Looduse, selle võtab ta endale naiseks ja see on talle parim naine, kuigi Loodus on tujukas ja jätab nii palju saladusi enda teada. (lk 427-428)
  • Kõige õiglasem inimene oli kannataja ja kõige õiglasem raamat on Saalomoni raamat, Koguja raamat, see on peen taotud nukrusteras. "Kõik on tühi töö". KÕIK. (lk 459)
  • Tarkus on needus ja see võib su hulluks ajada. Mõne inimese hinges peitub Catskilli kotkas, kes ühteviisi suudab laskuda kõige pimedamaisse kuristikesse ja neist jälle välja lennata ja nii kõrgele õhku tõusta, et ta päikesepaistelises taevas nähtamatuks muutub. Kuid pidagem meeles, kui ta ka ainult kuristikes lendaks, on tegemist ikkagi mäestikuga, nii et mägikotkas on ka madalale laskudes kõrgemal kui teised linnud kõrge lagendiku kohal. (lk 460)
  • Kaubalaeval on lambiõli madrusele veel suurem haruldus kui kuninganna piim. Riietu pimedas, söö pimedas ja mine pimedas komistades oma viletsasse koisse - niisugune on seal madruse saatus. Vaalaküti ülesandeks aga on valgusele toitu otsida ja sellepärast elab ta ka ise valguses. Ta teeb oma magamisasemest Aladdini imelambi ja heidab sinna puhkama, nii et kottpimedal ööl säravad laeva mustavas keres pidulikud tuled. (lk 460)
  • Sageli võib kuulda kirjanikest, kes on tõusnud kõrgele ja saanud tähtsaks tänu käsitletavale ainele, kuigi viimane võib mõnelegi üsna tavaline tunduda. Kuidas on siis lugu minuga, kes ma kirjutan leviaatanist? Endale märkamatult olen hakanud tähti plakatkirjas maalima. Andke mulle kondorisulg! Ja tindipotiks Vesuuvi kraater! (lk 490-491)
  • Ahoi, Tashtego, Queequeg ja Daggoo, vastake, te paganad: kas annate mulle nii palju verd, et see need terad ära kataks? Hüüdis ta [Ahab] harpuuni pea kohale tõstes. Mustade peade bukett noogutas: “Jah!” Paganate ihusse tehti kolm lõiget, misjärel Valgele Vaalale määratud harpuuniotsik ära karastati. “Ego non baptizo te in nomine patris, sed in nomine diaboli!” üürgas Ahab meeletuna, kui kurjaendeline metall särinal ristimisverd õgis. (lk 524)





Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel