Mine sisu juurde

Loor

Allikas: Vikitsitaadid
Hans Memling, "Maria Portinari portree" (u 1470)
Anna Rosina de Gasc, autoportree (1767)
Élisabeth Louise Vigée Le Brun, "Aglae Angelique Gabrielle de Gramonti portree" (1824)
Franciszek Pfanhauser, "Julia Wiemanowa portree" (1830)
Edyth Starkie, "Must loor" (u 1911)
Lilian Westcott Hale, "Loor" (süsi, 1916)
Charles Courtney Curran, "Istekoht mäenõlval" (1917)

Loor on riideese, mille ülesanne on katta, aga mitte eriti varjata.

Piibel

[muuda]

Vaata, sa oled ilus, mu kullake,
vaata, sa oled ilus!
Su silmad su loori taga on tuvid.
Su juuksed on nagu kitsekari,
kes laskub Gileadi mäelt.

Proosa

[muuda]
  • Sest puhas Tõde on niisugune asi, millele suudavad näkku vaadata ainult hiidsalamandrid, sellepärast jätkem rahule tähtsusetud provintslased. On ju teada, mis juhtus ujeda noorukiga, kes Saisis kardetava jumalanna loori kergitas.




  • Jah, aga abiellumine, pulmad — see on siiski eluluule, täide õide puhkenud lill. Oblomov nägi vaimus, kuidas ta Olga altari ette viib: Olgal on peas pikk loor ja pomerantsioks. Rahva hulgast kostab imetlussosin. Häbelikult, hilju lainetava rinnaga, uhkelt ja graatsiliselt langetatud päi annab ta Oblomovile käe ega tea, kuhu oma pilku pöörata. Kord helgib naeratus näol, sealsamas tulevad pisarad silma, kord ilmutab kulmupealne kurd mingi mõtte süttimist.


  • Nad olid tulnud miljoneid miile selle lõbusõidu pärast - et kalastada. Aga raketis oli olnud kuulipilduja. See oli puhkuse veetmine. Aga milleks kogu see toidutagavara, enam kui küllalt, et jätkuda aastateks, mis jäeti peidetuna sinna raketi lähedale? Puhkuseveetmine. Vahetult puhkuseveetmise loori taga polnud õrn naerunägu, vaid midagi karmi ja luiset ja võib-olla hirmuäratavat. Timothy ei suutnud seda loori kergitada ja teised kaks poissi olid ametis sellega, et olla vastavalt kümne- ja kaheksa-aastased.


  • Siis otsustas õpetaja rääkida Pipiga natuke sellest, kuidas tuleb käituda.
"Kuule, Pipike," alustas ta lahkelt, "sa ju tahad suureks saades olla tõeliselt peen daam?"
"Kas sa mõtled sihukest, kellel on loor näo ees ja selle all kolm lõualotti?"
"Ma mõtlen niisugust daami, kes teab alati, kuidas peab käituma, ning on alati viisakas ja hea kasvatusega. Tõeliselt peent daami - kas sa ei tahaks selleks saada?"
"Selle üle kannatab järele mõelda," arvas Pipi. "Sest saad aru, õpetaja, ma olen justkui juba otsustanud, et hakkan suureks saades mereröövliks."


  • Jaa... see oli Karlsson! Ja ometi polnud see Karlsson, sa armas Mooses, mismoodi ta küll välja nägi Bettani vanades teatrirõivastes, pikas sametseelikus, mis jalge ümber lipendas, ja tüllist looridega nii ees kui taga! Kõige enam sarnanes ta pisikese rõõmsa ja reipa eidekesega. Ja see pisike reibas eideke lähenes kaljukindlalt. Väikevend vehkis meeleheitlikult, et Karlsson taipaks: ta ei tohi siia tulla. Ent Karlsson ei paistnud seda mõistvat, ta viipas ainult vastu... ja tuli ikkagi.
"Üllas neitsi astus pidusaali," lausus Karlsson.
Ning seal ta seisiski ukselävel kõigi oma looride ja muuga. See oli vaatepilt, mis sundis härra Pecki silmi pungitama.
"Kes ometi... mis väike naljakas plika see on?" küsis ta.Nüüd tuli preili Sokule elu sisse.
"Naljakas plika? Oh ei, see on kõige koledam väike poisinolk, keda ma elus olen kohanud. Kao siit, paha poiss!" Ent Karlsson ei kuulanud teda.
"Üllas neitsi tantsib ja on nõnda rõõmus," lausus ta.
Ning ta alustas tantsu, mille taolist polnud veel kunagi näinud Väikevend ja arvatavasti ka mitte härra Peck.
Karlsson hõljus põlvi nõtkutades mööda kööki ringi. Vahetevahel tegi ta väikesi hüppeid ja lehvitas loore.


  • Mère préfete'i silmad olid helesinised nagu alpijärved koidikul, lapselikud ja mürgised. Ta oli sedavõrd fin de race, et tema silmalaud olid muutunud valgeks, küllap oli põlvkondade viisi kerjuseid suudelnud tema esivanemate käsi enne giljotiini alla minekut. Neil oli idamaine lõige, tema laupa kattis loor, ja loor sobib naistele, ka vanadele naistele. Annab suurejoonelisust ja salapära. Ja valskust.
    • Fleur Jaeggy, "Vangipõlve õndsad aastad", tlk Malle Talvet, LR 30/2003, lk 23


  • Tollal ei olnud surm veel meie perekonda lähemalt puudutanud ja mul oli alles tundmata surma nägu. Tema jäine hingus, mis ei lasknud päikesepaistelisel päevalgi ligineda soojal. See oli hoopis midagi enamat kui Sompa soodest roomav õhtune külmus, mis kadus mu lapsepõlve hommikuteks ära. Surm oli alles teel meie poole ja tuli pool aastat hiljem, pärast vanaema matuseid. Tuli hävitama meie perekonnaelu. Ema, kellel jätkus alati kõikidele tähelepanu, käis venna surma tõttu leinalooriga aasta aega ringi ega näinud selle alt kedagi. Just nagu meid poleks olemas olnudki. See oli midagi võõrast. Ma sain aru, kui ta tõmbas tänaval leinaloori silmade ette, et näidata oma osavõtmatust ümbritsevasse, aga kodus käis ta ju ilma loorita. Miks ta siis kodus meid ei näinud? Või pidime me selleks surema, et ta meid märkaks?

Luule

[muuda]

Andesta, noorusarm, kui oled unund —
maailma hoovus kannab kaasa mind,
muud ihad-lootused on loori punund
su ette, aga need ei määri sind!


Kuid täna ma ei otsi hägust tsooni
  ta muutlik suurus sünge loori koob,
ning visioon, mis püüab visiooni,
  liig ligi ebareaalse ilma toob.

  • Emily Brontë, "*Noomida tihti saand, kuid siiski lahti...", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia" (2018), lk 181


Mind hauda saadab koerte koor
ja minu laipagi ei pesta,
kuid pajudel on leinaloor,
õrn kurbus jääb neis kauaks kestma.


Varjud kui nunnad lähevad mööda,
Loogeldes loore, kuhu punavad nelgid
Suudlusi; viirukit vaigutab väike reseeda;
Valgeis sõrmis nartsisside neitsid
Kannavad küünlaid, kust kukuvad virvlevad helgid.


Kui rebeneks öö, päeva vaheline
loor: ümberringi - otstarb, siht ning jaatus.
Hing kinni jääb: mu taga seisab Saatus,
teed kitsast osutab ja lausub: Mine!


Nägin viibet Su randmes.
Loore langes kui lund.
Ja ma läksin Sind kandes
ja me mõlema und.

  • Artur Alliksaar, "Kuskil ajajõe taga", rmt "Päikesepillaja" (1997, 3. tr), lk 404