Loor

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Hans Memling. Maria Portinari portree (u 1470)
Anna Rosina de Gasc, autoportree (1767)
Élisabeth Louise Vigée Le Brun, Aglae Angelique Gabrielle de Gramonti portree (1824)
Franciszek Pfanhauser. Julia Wiemanowa portree (1830)
Charles Courtney Curran, "Istekoht mäenõlval" (1917)


Piibel[muuda]

Vaata, sa oled ilus, mu kullake,
vaata, sa oled ilus!
Su silmad su loori taga on tuvid.
Su juuksed on nagu kitsekari,
kes laskub Gileadi mäelt.

Proosa[muuda]

  • Sest puhas Tõde on niisugune asi, millele suudavad näkku vaadata ainult hiidsalamandrid, sellepärast jätkem rahule tähtsusetud provintslased. On ju teada, mis juhtus ujeda noorukiga, kes Saisis kardetava jumalanna loori kergitas.
  • Jah, aga abiellumine, pulmad — see on siiski eluluule, täide õide puhkenud lill. Oblomov nägi vaimus, kuidas ta Olga altari ette viib: Olgal on peas pikk loor ja pomerantsioks. Rahva hulgast kostab imetlussosin. Häbelikult, hilju lainetava rinnaga, uhkelt ja graatsiliselt langetatud päi annab ta Oblomovile käe ega tea, kuhu oma pilku pöörata. Kord helgib naeratus näol, sealsamas tulevad pisarad silma, kord ilmutab kulmupealne kurd mingi mõtte süttimist.


  • Siis otsustas õpetaja rääkida Pipiga natuke sellest, kuidas tuleb käituda.
"Kuule, Pipike," alustas ta lahkelt, "sa ju tahad suureks saades olla tõeliselt peen daam?"
"Kas sa mõtled sihukest, kellel on loor näo ees ja selle all kolm lõualotti?"
"Ma mõtlen niisugust daami, kes teab alati, kuidas peab käituma, ning on alati viisakas ja hea kasvatusega. Tõeliselt peent daami - kas sa ei tahaks selleks saada?"
"Selle üle kannatab järele mõelda," arvas Pipi. "Sest saad aru, õpetaja, ma olen justkui juba otsustanud, et hakkan suureks saades mereröövliks."


  • Tollal ei olnud surm veel meie perekonda lähemalt puudutanud ja mul oli alles tundmata surma nägu. Tema jäine hingus, mis ei lasknud päikesepaistelisel päevalgi ligineda soojal. See oli hoopis midagi enamat kui Sompa soodest roomav õhtune külmus, mis kadus mu lapsepõlve hommikuteks ära. Surm oli alles teel meie poole ja tuli pool aastat hiljem, pärast vanaema matuseid. Tuli hävitama meie perekonnaelu. Ema, kellel jätkus alati kõikidele tähelepanu, käis venna surma tõttu leinalooriga aasta aega ringi ega näinud selle alt kedagi. Just nagu meid poleks olemas olnudki. See oli midagi võõrast. Ma sain aru, kui ta tõmbas tänaval leinaloori silmade ette, et näidata oma osavõtmatust ümbritsevasse, aga kodus käis ta ju ilma loorita. Miks ta siis kodus meid ei näinud? Või pidime me selleks surema, et ta meid märkaks? (lk 11)

Luule[muuda]

Mind hauda saadab koerte koor
ja minu laipagi ei pesta,
kuid pajudel on leinaloor,
õrn kurbus jääb neis kauaks kestma.


Varjud kui nunnad lähevad mööda,
Loogeldes loore, kuhu punavad nelgid
Suudlusi; viirukit vaigutab väike reseeda;
Valgeis sõrmis nartsisside neitsid
Kannavad küünlaid, kust kukuvad virvlevad helgid.